Volinik Liisa Pakosta: “Sugu süüa ei tee”

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta näeb erilise teravusega ajakasutuse muutusi meie ühiskonnas ja ka seda, kui tekivad “kahvlid”. Mõõgad ristatakse väärtushinnangute põrkumisel.

Mikromudelina saab Liisa (52) ühiskonna ilminguid kogeda omaenda suures peres, kus on üles kasvanud ja kasvamas viis last. Mida kõike pole Liisa Pakosta jõudnud! Ta on olnud riigikogu ja Tallinna linnavolikogu liige, samuti abilinnapea, töötanud ka Eesti Vabaõhumuuseumis ja koduajakirjas. Ühtlasi on tema käe all valminud kaks kokaraamatut: neist üks sai võimalikuks maaeluministeeriumi korraldatud kavandikonkurssi võites ja teine jõudis raamatumüügi edetabelis kord aasta arvestuses ülaotsa: “Koka-aabits. Kuidas köögis tervislikult ellu jääda” (2006) ja “Väärt Eesti toidud” (2006).
Samal ajal on tulnud hakkama saada suure pere emana. Ja ega see praegugi muutunud ole. Kalamaja idüllilises korteris, kus akende ees on Liisa õmmeldud kardinad ja laudadel tulbid, nurgas annab sooja väärikas originaalpottidest ahi ja seinu katavad maast laeni raamaturiiulid, leiab ta mahti meid vastu võtta kindlalt ette määratud päevasel ajal. Sõrnikud särisevad pannil, kuum kohv aurab tassides ja lõunapaus saab jumet.
“Mu figuurist on ka muidugi näha, et ma olen väga sügavalt koogiusku inimene. Napoleoni kooki ma ise ei viitsi teha, aga meie kodule on kahjuks väga lähedal Kalamaja Pagarikoda koos oma Napoleoni koogiga. Ma kogu aeg loodan, et nad koliksid kaugemale, aga ei ole kolinud,” muigab ta meile kooki pakkudes pisut kohmetunult.

Iga asi omal ajal
2007. aastal rääkis Liisa ühes intervjuus, kuidas nad sõbrannaga ikka arutavad, et kui lapsed suureks kasvavad, hakkavad sõbrannad gurmee-elamusi valmistama ja neid vastastikku pakkuma. 2011. aastal joonistus ühes teises artiklis välja visioon pensionipõlvest: “Kui pensionile jään, hakkan korralikult süüa tegema.”
Nüüd pahvatab ta selle peale naerma: “Täiesti geniaalne! Ma ei mäleta kumbagi. Aga see näitab, et kui sul on väikesed lapsed, siis sa oled kohutavalt koormatud: käid tööl ja siis on veel lapsed, kes võtavad tohutult aega ära – heas mõttes. Siis sa hakkadki puudust tundma sellest, et tahaks beebipüreedele vahelduseks süüa midagi tõeliselt elamuslikku. Sest toit pakub naudinguid. Siis on sul mõte: “Aah, natukene veel ja ma kohe hakkan tegema neid gurmeeroogasid.” Paar aastat hiljem avastad, et oh, nii ruttu see ikkagi ei läinud.”

Uued võlud ja võidud
Ühel hetkel ongi lapsed suureks kasvanud ja kuna pere põhimõte on olnud neid alati ka köögis kaasa haarata, siis on nad nüüd täiesti võimelised vanematele ise gurmee-elamusi pakkuma. “Ma tean muidugi, et alguses on lastega kokkamine üks rist ja viletsus ja võtab palju kauem aega, koristamist on pärast ka palju rohkem, aga kui sa ei usalda last kuuma pliidi äärde toitu valmistama, siis on ka edaspidi keeruline temalt oodata osalemisvalmidust.”
Vanem poeg tuli hiljuti kaitseväest ajateenijana nädalavahetuseks koju puhkama, haaras poest kaasa leegitaja ning rabas koduseid ja külalisi vapustavalt elegantse brüleekreemiga. Kui Liisa enne oligi hetkeks kahelnud, et ehk leiaks mõne lihtsama lahenduse, siis maitsev ja perfektne tulemus lõi ta pahviks. “Siit tulebki õpetlik iva: ära kunagi alahinda lapsi,” resümeerib ta.

Köögis võib olla ootamatult õpetlik
Ja veel enam, praegu on see tore aeg, kui ka igapäevane söögivalmistus on laste kanda. Võtmeroll on hetkel noorimal, 11-aastasel tütrel.
“Temaga meil on kindlasti väga ebapedagoogiline väljakutse kokku lepitud. Väljakutseks on, et kas ta saab hakkama viis kuud järjest kogu perele neli korda nädalas õhtusöögi valmistamisega nii, et iga kord on erinev toit,” kirjeldab Liisa.
Siis jääb ta mõttesse, et seda saab siiski nimetada ka pedagoogiliseks väljakutseks. Kokkuleppe tütrega tegid nad seetõttu, et tal kippus söömine muutuma ühekülgseks. Laps käib trennis hästi usinasti – kuus korda nädalas. Nii võibki igal inimesel tekkida lihtsasti rutiin: “Ah, ma haaran kiirtoidukohast mingi snäki kaasa!” Ja ongi kiire elu käigus kõht justkui täis.
Tüdruk alustas perele söögivalmistamist jaanuari alguses ja on väga hoos, ta võtab ülesannet väga tõsiselt. Ega’s muud, kui edu! Mine tea, äkki jääb toiduvalmistusharjumus nii tugevasti sisse, et ei saagi sellest enam lahti.

Astu suutmissurvest välja!
Kõik on kinni suhtumises. Liisa seletab: “On väga suur vahe selles, kas sa teed süüa sellepärast, et see on sul hobi, sa naudid söögitegemist ja tõesti mitu päeva valmistad ette, otsid põnevaid retsepte ja koostisosasid ja võib-olla kutsud ka sõbrad külla, et koos teete. Siis on see vahva vaba aja veetmise vorm. Aga teine toiduvalmistamise viis on selline, et sulle võib-olla väga ei meeldi süüa teha, aga lapsed on näljas ja mees nõuab ka. Siis sa teed ja teed ja teed seda, aga tegelikult on sul “kopp ees” ja sa ei jõua neid oma asju teha, mida tahaksid.”
Toiduvalmistamisel võib seetõttu olla ka ebavõrdsust suurendav moment juures. See tekib just siis, kui inimene tahaks teha muid asju rohkem, aga ta ei saa, sest kodutöid on nii palju ees.
“Riik ei käi siin ütlemas, kes kui palju nõusid peab pesema, ega hakka seda ka mitte kunagi kontrollima. Kuid ühiskonnas tervikuna tasub igal inimesel mõelda, kas ta teeb elus neid asju, mida ta tahaks teha, või on kodutööd väga kurnavad ja võtavad liiga palju aega ära. Äkki saaks ajakasutuses midagi ümber korraldada, teha nii, et jääks aega ka muude asjade jaoks? Võib-olla kas või tõesti paluda teistel täiskasvanud pereliikmetel sellest tööst rohkem osa võtta või suunata lapsi rohkem osalema,” näeb Liisa üldisemat plaani.

Murelikud elanikud esitavad kaebusi
Igapäevatöös jõuab ta lauale ka toiduga seotud kaebusi, inimesed on häiritud ühest, teisest ja kolmandast situatsioonist või nähtusest. Natuke hämmastuma paneb see, kui esitatakse tõsimeeli kaebusi teiste rahvuste elukommete peale.
“Mis mõttes nad söövad ja joovad haudadel! Nii ei tehta!” Või on teistest riikidest Eestisse kolinud inimesed kurtnud, et kui nad teevad oma rahvustoitu, siis naabrid on esitanud kaebuse, et see lõhnavat teistmoodi, kui nemad on harjunud.
“On tõesti tulnud selliseid kaebusi Aasia söökide valmistamise kohta. Aga meil ei ole ühtegi kaebust tulnud selle kohta, et mõni eesti või vene pere teeks Aasia toitu. Ometi see lõhnab ju samamoodi. Nii et küllap seal on muud pinged taga, toidu süüks ei maksa seda küll ajada,” vangutab volinik pead.

Hullemaks läheb asi siis, kui nagistamised jõuavad riigiasutuste ja eraisikute suhtluse tasandile. Ajad lihtsalt käpad ehmunult püsti, kui kuuled lugu, kuidas kohus on elatusrahade kasutust kontrollides heitnud lahutuse tõttu üksikemaks jäänud naisele ette poolfabrikaatide ostmist ja soovitanud kogu toidu algusest peale ise teha – tuleks palju odavam. Samal ajal oli see naine väga hea ja kõrgharitud spetsialist oma erialal ja tema mure oli see, et pärast lahutust oli kodutööde koormus tal veelgi kasvanud ja erialase töö tegemiseks jäi vähem aega.
“Ta ei soovinud oma päevi mööda saata kartuleid koorides ja kotletitainast kokku segades, vaid poolfabrikaatidega ta tõesti kiirendas toiduvalmistamist,” toob volinik valusa loo soostereotüüpidest näiteks. 1913. aastal valminud toonase üürikorteri 11-ruutmeetrises köögis käib söögilaud pikemaks lahti, kui kogu pere korraga sööma tuleb. “Nooremate lastega paned laudlinad ära ja serviiside peale ei mõtlegi,” arvab Liisa ja lööb laua särama hoopis küünalde, lillede ja üksikute Riia portselanist tassidega.

Või mida arvata sellest …
Õppekava näeb ette, et neljandas klassis peavad õpilased valima, kas minna kodunduse-käsitöö või tehnoloogia suunda. Üldiselt tahavad poisid kohe tehnoloogia suunale. Aga seda tahavad ka paljud tüdrukud. Kuna kõigil pole võimalik sinna mahtuda, teevad koolid sageli ise valiku: poisid tehnoloogiasse, tüdrukud kodundusse ehk kööki.

“Meieni on jõudnud äärmuslikke näiteid, kus tüdrukud on tahtnud minna tehnoloogia suunda, aga siis on päris mitmes koolis kutsutud vanemad kooli, et “Kas te ikka olete oma lapsi õigesti kasvatanud?”. Vanemad on rääkinud, kuidas nende käest on küsitud: “Kas te ikka teate, et tüdrukud peavad oskama süüa teha?” Siis, kui vanemad on küsinud, et aga miks poisid ei pea oskama, siis näiteks ühe juhtumi korral läks asi päris hulluks kätte – kool ütles lapsevanematele: “Kui teie tütar tahab käia tehnoloogias, siis ta peab ka poistega koos käima kehalise kasvatuse tundides.”
Me lugesime siis kokku, see kool rikkus korraga viit õigusakti. Kuid õigusakt on siin siiski teisejärguline, põhiline on ikkagi mõtteviisi koht,” ilmuvad ühiskonna valukohad nähtavale.

Tublide Eesti meeste kiituseks
Et nüüd mitte ainult negatiivsusse kinni jääda, siis jagub volinikul ka häid näiteid.

Mõni kartulisort on tõeliselt hea!
“Viimane turuelamus oli mul sügisel, kui ostsin Viljandi turult ‘Väikese vereva’ kartulit, vanaaegne sort. Kui hea see on! Küll ma mõtlen praegu kurvalt, et miks ma rohkem ei ostnud, hakkab juba otsa saama, kuigi ma varusin suure kotitäie. ‘Väike verev’ on pisike kartul, mille koor on punakas. Erilisus seisneb selles, et ta ei lähe püdedaks ka siis mitte, kui sa neid ülemäära juhtud keetma. Igatepidi lihtsalt super: keedetult, praetult, ahjus juurviljadega. Uskumatult hea maitsega!”

Iga kümne aasta tagant tehakse ajakasutuse uuringut, kus mõõdetakse üldist kodutööde hulka, sh söögivalmistamisele kuluvat aega. Üldiselt on see praegu lühenemas: põhjuseks nii inimeste paranenud jõukusjärg kui ka kodumasinate laialdasem kasutuselevõtt. Kuid veel enam. Välja on tulnud see, et Eesti mehed teevad kodutöid Euroopa Liidu meeste hulgas eesrindlikult, meil on väga tublid mehed.
Aga teisalt jääb üles see, et naised teevad meestest ikkagi kaks korda rohkem kodutöid. See on ka üks soolise palgalõhe väga olulistest põhjustest.
“Nii ongi naistel ja meestel erinev võimalus kõrgema palgaga töökohale liikuda. Naised kipuvad tööintervjuudel vastama: “Ma ei taha võtta vastutusrikkamat, kõrgema palgaga töökohta, sest et mul on kodus nii palju kohustusi, mul ei jää aega.””

Söögionusid lihtsalt ei ole! Ikka vaid söögitädid …
Toidurahval on teada, et restoranide peakokad on tavaliselt mehed ning lasteaias ja koolis kohtab “söögionusid” üliharva, ikka on söögitädid.
“See vastab tõele. Naised teevad madalama palgatasemega töid. Peakoka tööpäev on pikk ja töö vastutusrikas. Naisel võib isegi olla tahe saada peakokaks, aga ta ei saa seda sammu astuda, kuna teab, et peab jooksma kella viiest lasteaeda ja pärast seda kraamima, kodus kokkama, haiget last ja vanaema põetama. Naised on sõna otseses mõttes kodutöödes kinni ega saa valida suurema vastutusega kohti.”
“Soo järgi ei saa hakata mingeid piiranguid tegema. Sugu süüa ei tee,” on Liisa Pakosta veendunud, kuid möönab, et paljud inimesed kalduvad arvama, et mehed “on sellised” ja naised “on sellised”.
Ega stereotüüpides olegi mitte midagi halba, need lihtsustavad väga paljusid asju meie elus – kui me peame mikrosekundite jooksul mingeid otsuseid vastu võtma.
“Problemaatiliseks muutub see siis, kui stereotüüpsete eelarvamuste pärast me hakkame seadma piire, piiranguid – nii endale kui teistele,” lõpetab volinik teema ja kiirustab lõunapausi järel tööpäeva jätkama.

VISUALISEERIMISREEGEL

“Ma olen seda usku, et mõistlik oleks süüa toiduaineid. Ja teistpidi: mitte süüa neid asju, mis ei ole toiduained. Sul on võimalik toidupoest osta toiduvärvidega töödeldud suhkrut. See ei ole ju toit! Kuigi seda müüakse toidupoes. Mul on enda jaoks seatud reegel, et ostan poest vaid neid tooteid, mille komponente ma suudan ette kujutada.”

Kokandustunnis võiks õppida ka jääkidest toitu valmistama

“Minu vanaemal-vanaisal ei olnud üldse prügikasti, nad oskasid nii elada, et äraviskamisele ei läinud midagi. Aga mis tänapäeval toimub? Iga kord, kui ma pean natukenegi toitu ära viskama – mõni harv kord ikka tuleb ette -, siis jookseb süda tohutult verd. Muidugi koer on suureks abiks, kui midagi seisma jääb. Hundikoer sööb toiduülejääke suure heameelega.

Laiemas plaanis ka. Mõnikord, kui lastel on kokandustund koolis, siis tuleb neil sinna kaasa võtta asju, millest osa jääb üle. Siis sa pead mõtlema, kuidas saaks selle ära kasutada. Toidujääkidest uue toidu tegemist kokandustundides ei õpetata. Alati tuuakse uued toiduained ja jääb mulje, et see ongi ainuke toiduvalmistamisviis.
Vanasti ei visatud kartulikeeduvettki ära, vaid see läks soustipõhjaks.”

“Mis mõttes nad söövad ja joovad haudadel!
Nii ei tehta!”

“Me lugesime siis kokku, see kool rikkus korraga viit õigusakti.”

Liisa teeb kõike omamoodi. Eriti hakkab ta eksperimenteerima siis, kui midagi kipub üle jääma. Nii jõuavad ka varakevadeks juba veidi tössi vajunud aiaõunad pannkoogivõi sõrnikutainasse. Väga maitsev!Haigutus muutub koeral hetkega haukumiseks, kui toidukuller jõuab ukse taha. “Meie suurele perele sobib kulleriteenus hästi. Muidu võttis poodlemine ikka väga palju aega ära,” räägib Liisa aja kokkuhoiust.

MARGIT ARNDT-KALJU


Oma Maitse 01.03.2022