“Venemaa poolt küüditatud laste tagasitoomiseks Ukrainasse” eelnõu (375 AE)

10:06 Liisa-Ly Pakosta
Aitäh, hea juhataja! Head töökaimud! Täna me räägime lastest, Ukraina lastest. Esiti alustan siit lähemalt, siitsamast majast, üks korrus kõrgemalt. Alustan täiesti tavalise sõjapõgenikust lapse igatsusest oma päris kodu järgi. Butša veresaunast õnnestus tänaseks kaheksa-aastase Svjatoslavi perel küll põgeneda, aga niisuguse kiiruga, et nende koer jäi ketti. Eestisse jõudes rääkisid vanemad lapsele lohutuseks, et on olemas sellised inglid, kes suudavad loomi keerulistes olukordades aidata, ja kindlasti need inglid aitasid selle koera ketist lahti ja koer pääses. No mida sa ikka sellises olukorras lapsele räägid, eks ole. Ühel perel jäid mesilased maha, nende eest pole kaks aastat keegi hoolitsenud. Ühel lapsel jäid kalad akvaariumisse. Muidugi, need lapsed igatsevad taga oma kodu ja oma mahajäänud lemmikloomi.
Ukraina Kultuurikeskuses tuli Anatoli Ljutjukil mõte pakkuda sõjapõgenikest lastele oma koduigatsuse ja lemmikloomaigatsuse vastu rohuks kunstiteraapiat, et lapsed joonistavad mahajäänud lemmikloomad puuplaadile ja Anatoli meisterdab väikese puukuju, et on vähemalt mingigi side koduga olemas. Minge vaadake ise järgi, see näitus on meil siin praegu üleval.
Seal on üks kass, kes on joonistatud tumesinisel taustal ja ümber on valged räitsakad. Need valged räitsakad ei ole mitte lumi, need valged räitsakad on fosfor. Fosforpomm sisaldab valget fosforit, mis põleb 800‑kraadise kuumusega. Seda ei saa veega kustutada. Nahale sattudes tekib sellest luuni ulatuv põletushaav. Selliste fosforpommide kasutamine tsiviilelanikkonna vastu on sõjakuritegu. Kogu Venemaa agressioonisõda on üks suur sõjakuritegu.
Ühel teisega kaasa tulnud lapsel, Sašal Izjumist, ei jäänud koju lemmiklooma ootama, tal ei olnud lemmiklooma. Aga tema soov koduga sidet hoida oli nii suur, et õnneks meenus talle pisikene sipelgas, tema päris oma sipelgas. Sest eks olnud ju nii, et iga kord, kui ta oma näpuotsa mulda torkas sipelgapesa lähedal, tuli just see tema oma sõber sipelgas ja ronis mööda tema näppu ülesse kribinal-krabinal. Ja muidugi on hea tunne, kui kodus on ikka sõber ootamas. Laps ootab nii väga oma koju tagasi, vabasse Ukrainasse jõudmist, kus sõda on võidetud. Lapse igatsus oma kodu järgi on tohutu, laps vajab teadmist, et keegi teda kodus ootab.
Ja muidugi, see näitus, mis meil siin Riigikogus üleval on ja mille me avasime siis, kui me selle avalduse siin Riigikogus üle andsime, ei ole seotud tegelikult selle avalduse tekstiga. Näitus on ikkagi nende Ukraina laste tehtud, kes on Eestis turvaliselt sõjapõgenikena, kelle identiteeti me hoiame ja toetame igal võimalikul moel ja keda me aitame igal võimalikul moel elada ukrainlastena, võimalikult palju oma perega ja oma identiteediga. Me toetame kõiki Ukraina lapsi siin Eestis, nii palju, kui me vähegi suudame.
Aga oma avalduses me räägime küll lastest, aga lastest, kes on väga-väga palju teistsuguses ja väga palju keerulisemas olukorras. Me räägime oma avalduses lastest, kes on küüditatud Venemaale ja Valgevenesse. Seda avaldust, mida me kohe hääletama hakkame, tegime me erakondadeüleselt, ja nagu te kuulsite, on seda toetanud kõik erakonnad, kõikide erakondade liikmed. Meile kõigile läheb korda Ukraina laste saatus, Ukraina laste koju tagasitoomine, ja me seisame kõhklematult selle eest, et sõjakurjategijad saaksid karistatud.
Sõjaõudused on Ukrainas otseselt muutnud 7,5 miljoni lapse elu ja saatust. Tänavu jaanuaris ÜRO poolt avaldatud raporti andmetel on Vene föderatsioon täiemahulise sõjategevuse algusest tapnud Ukrainas ligi 1800 last. Aga lapse saatus Venemaa agressioonisõjas võib kahjuks olla ka selline, et sõidad suvel laagrisse, laager saab läbi ja lapsele öeldakse, et vaat kui halvasti, sinu vanemad loobusid sinust, nad ei taha sind enam ja nad ei oota siin tagasi ja selle tõttu me otsime sulle uue koha, uue pere. Ühtlasi kiirkorras Vene kodakondsus, täielik ajupesu ja osadel juhtudel ka muudetud nimega lapsendamine Vene peresse. Kõige häbiväärsemal, kõige jäledamal moel röövib Venemaa Ukraina lapsi.
Saab minna veel jubedamaks: lapsi kasutatakse ka relvana. Röövitakse mõne otsustaval ametikohal töötava inimese laps ja tema emale või isale saadetakse video sellest lapsest ja öeldakse, et tee nüüd nii, vastasel korral juhtub su lapsega kõige hirmsamaid asju. Mõelge, head kolleegid, mida te emana, isana, vanaemana, vanaisana ise tegelikult selles olukorras teeksite, päriselt?
Natsirežiim küüditas lapsi, Nõukogude okupatsioon küüditas Eesti lapsi. Osad Eesti lapsed õnnestus Venemaal ka venestada. Kuskil seljaajus on meil alles ka lõikavalt valus mälestus sellest, kuidas Teutooni ordu vallutusretkedel röövis Eesti vanemate pojad ja viis need Saksamaale kloostritesse ümber kasvama. Jah, see oli ka omal ajal sõjakuritegu ja praeguse rahvusvahelise õiguse järgi on selline laste röövimine ja küüditamine, mida Venemaa praegu kõige jäledamal kombel teeb, loomulikult sõjakuritegu.
Muutunud on ajaloos vast ainult see, et läänemaailmas on meil väärtused tänaseks selged. Me oleme ühel pool, me hoiame lapsi, laste identiteeti ja järgime rahvusvahelisi kokkuleppeid. Venemaa on teisel pool, täiesti teises, mõrvarlikus väärtusetuse ruumis.
Meie tänane avaldus mõistab hukka Venemaa poolt laste küüditamise Ukrainast ja nõuab nende ilmsüüta laste tagasitoomist oma kodumaale. See nõuab Genfi konventsiooni rikkumise lõpetamist. Nõuab laste õiguste konventsiooni räige rikkumise lõpetamist. Haagi konventsiooni on rikutud. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt on laste sunniviisiline ümberasustamine ja küüditamine sõjakuritegu. Tegemist on inimsusevastaste kuritegudega laste ja perede vastu, mis jätkuvad, kogu aeg jätkuvad.
Ukrainlased tunnevad tohutut hirmu oma laste kaotamise ees. Tunnevad tohutut hirmu selle eest, et laps sõidab jalgrattal sõbrale külla ja teda tabab Venemaa drooni surmav rünnak. Tunnevad tohutut hirmu selle ees, et nende laps võidakse röövida ja Venemaale viia.
Venemaa on alates 2014. aastast, alates agressioonisõja algusest viinud vägivaldselt Ukraina aladelt Venemaale sadu tuhandeid lapsi. Venemaa enda sõnul on nad okupeeritud aladelt ära viinud üle 740 000 lapse. Tänavuse veebruari seisuga kontrollib Ukraina peaprokuratuur kriminaalmenetluse raames nimeliselt teavet rohkem kui 19 500 Ukrainast sunniviisiliselt ümberasustatud või välja saadetud lapse kohta. Praeguseks on okupantide Venemaale küüditatud Ukraina lastest koju saadetud vaid 388 last. Selles sõjakuriteos osaleb ka Valgevene. Yale’i ülikooli poolt avaldatud uuringu andmetel on Ukrainast Valgevenesse viidud üle 2400 Ukraina lapse.
Me mõistame oma avalduses hukka Venemaa tegevusele Ukraina laste küüditamisel. Me mõistame oma avalduses hukka Valgevene tegevuse Ukraina laste küüditamisel osalemisel. Me kutsume üles kõiki riike tegema koostööd Venemaale ja Valgevenesse küüditatud laste Ukrainasse turvaliseks naasmiseks. Me nõuame järeleandmatult genotsiidi lõpetamist. Me kutsume üles teisigi riike tegema igakülgset koostööd laste ülesleidmisel ja koju tagasitoomisel. Me nõuame sõjakurjategijate karistamist. Igal sammul meenutame me seda oma kolleegidele teistes riikides. Palun hääletage selle avalduse poolt! Aitäh!
10:16 Aseesimees Toomas Kivimägi
Suur tänu, auväärt ettekandja! Selgituseks, et kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus ning läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Lähme küsimuste juurde. Züleyxa Izmailova, palun!
10:16 Züleyxa Izmailova
Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teema on tõesti südantlõhestav. Küsin teie käest küüditamisuurimiste kohta. Kuidas käib täpsemalt küüditatud Ukraina laste küüditamise uurimine ja kuivõrd tulemuslik see üldse on?
10:17 Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Euroopa Liidu asjade komisjoni esimene visiit oli Ukrainasse, kus me kohtusime ka ombudsmaniga, kes meile laste küüditamist ja küüditamise uurimist tutvustas. Samuti kohtusime ka mittetulundusühingute esindajatega, kes tegelevad samuti laste vastu suunatud kuritegude uurimise ja laste tagasi toomisega. Nende sõnul on tegemist äärmiselt keerulise protsessiga, kuna Venemaa teeb kõik võimaliku selleks, et võimalikult kiiresti kaotada kõik jäljed nende laste kohta, kes on viidud Venemaale, ja segada ära kõik võimalused nende laste kättesaamiseks. Need üksikud lapsed, kes on tagasi jõudnud, räägivad ju tegelikult väga õudseid lugusid sellest, kuidas kohe algab ajupesu, ja püütakse neid lapsi endid igal moel mõjutada. Loomulikult on Venemaa ise huvitatud sellest, et neid lapsi tagasi ei tuleks, sellepärast et iga laps on tunnistaja nendele sõjakuritegudele, mida Venemaa teeb.
Kahjuks me teame, et ligi kaks aastat, tegelikult kohe kaks aastat käinud uurimine on andnud väga vähe tulemusi. Me teame varasematest ajaloolistest näidetest, kus sarnast laste küüditamist on kasutatud. Me teame ka Eesti enda perede laste näidetel, kes Venemaale küüditati ilma vanemateta. Tegelikult see jälgede tagaajamine võib õnnestuda mitmekümne aasta pärast alles, see laps üles leida ja kätte saada. Ja selleks hetkeks on ta juba täiesti ajupestud, täiesti muudetud identiteediga ja tema side oma kodumaaga on täiesti tühistatud.
Eesti teeb koostööd: õiguskomisjoniga käisime nii Europolis kui ka Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Ka rahvusvaheliselt püütakse kasutada kõiki võimalusi nende laste tagasisaamiseks, kõiki tänapäevase teaduse ja kriminaaluurimise praktika parimaid viise [kasutades]. Aga arvestades seda, et tegemist on sõjaolukorraga, arvestades Venemaa intensiivsust jälgede peitmiseks on see väga keeruline ja seetõttu on, ma arvan, meie avaldus siin väga oluline, et me teisi riike ka üles kutsume seda koostööd tegema.
10:20 Aseesimees Toomas Kivimägi
Toomas Uibo, palun!
10:20 Toomas Uibo
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Äärmiselt kurb, et me peame sellistel teemadel moodsal ajal üldse rääkima. Teeb kuidagi abituks. Ma mõtlen, et jah, meie võtsime pastaka kätte, kirjutasime avaldusele alla. Aga võib-olla paljud inimesed küsivad, mis mõju sellel avaldusel on. Loomulikult igaüks tahaks teha veelgi rohkem, aga võib-olla selgitate, mida tähendab ühe sellise avalduse vastuvõtmine Eesti Riigikogu poolt?
10:20 Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Eesti Riigikogu on vastu võtnud mitmeid avaldusi ja ma usun, et kõik meie kolleegid, kes on kohtunud teiste riikide parlamentide esindajatega, teavad, kui palju need on tegelikult tähelepanu saanud, kui olulised on need Ukraina rahvale. Ma toon sellise näite, kui tulime Ukrainast tagasi rongiga. Ja muidugi me olime kuulnud palju ametkondade kiitust kohapeal käies ja kõik, kes meie kolleegidest on Ukrainas käinud, on seda Eesti kiitmist kuulnud. Aga meil ei olnud sularaha, et osta rongis teed. Ja vagunisaatja tuli ja ütles, et kuna te olete Eestist, siis ma teen teile selle tee välja. See, et ka vagunisaatja rongis saab aru, et me tõesti teeme kõik, mis on meie võimuses, on vast hea kinnitus.
Meie delegatsioon Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees on kogenud seda, kui olulisel kohal on Ukraina laste teema ka seal Ukraina poolt ja teiste riikide poolt. Ja siin on tõesti Läti, ma ütleksin, isegi sammuke meist eespool. Aga meie kohe järgi, et veenda teiste riikide parlamentide liikmeid selles, millise kuritegelikkusega on tegelikkuses tegemist ja mida see ikkagi tegelikult tähendab. Meie siin, kuna meil on piir Venemaaga, saame sellest paremini aru. Aga inimlikult on mõistetav, et võib-olla kaugemate riikide parlamentide liikmetel ei ole see nii selge. Ja kui meil on ette näidata, et terve Eesti Riigikogu on sellel teemal avalduse vastu võtnud, siis see mõjutab. Me peame sellest rääkima igal sammul teiste riikide esindajatega, meil on vaja seda Euroopa ja maailma koostööd.
10:23 Aseesimees Toomas Kivimägi
Andre Hanimägi, palun!
10:23 Andre Hanimägi
Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kaks aastat tagasi 24. hommikul ma mängisin oma lapsega, kes oli siis vähem kui aasta vanune, ja kui ma nägin neid pilte, neid uudiseid, ma kõvasti kallistasin teda ja nutumaik oli mul suus, sellepärast et need on need hetked, kus sa saad aru, kuivõrd hullus maailmas me elame ja mis on tegelikult tähtis meie, kõigi inimeste jaoks. See on väga vajalik avaldus. Minu küsimus on teile aga see, milline on täna Ukraina ja Eesti koostöö just laste ja ka vaimse tervise aitamise mõttes. Me anname sõjalist abi, mis on väga oluline, ja kõik peaksid seda tegema, aga kuidas me aitame neid lapsi, kes on Eestisse jõudnud, aga ka [neid], kes on Ukrainas, ja kas me saaks veel midagi teha nende jaoks?
10:24 Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Ma täiesti nõustun kõigega, mis te ütlesite, ja väga hea küsimus. Lihtne vastus on: loomulikult me saame teha iga päev rohkem ja me peame tegema iga päev rohkem Ukraina ja Ukraina laste aitamiseks. Üks lihtne asi on see, et kui teil on külastajad siin Riigikogus, siis minge sinnasamasse näitusele, mis me oleme siin üles pannud, kus need laste joonistused on, mis kunstiteraapia raames on valminud. Aga loomulikult see pole isegi piisake meres.
Eesti ja Balti riigid, Poola, tegelikult kõik Euroopa riigid on tunnistajaks sellele, et need sõjapõgenikest lapsed, kes siin on, on traumatiseeritud ja vajavad täiendavat toetust, psühholoogilist toetust ja abi. Tagasi pöördunud lapsed, need 388 last, kes on küüditamiselt õnnestunud tagasi tuua, nende trauma on niivõrd sügav, et nende abistamiseks on vaja rahvusvahelist koostööd ja ekspertiisi. See on tegelikult nagu ettekujutamatus ulatuses, kui me räägime nendest lastest siin – ma tõingi näite, et lapsed on kogenud fosforpommide rünnakut – ja see abi, mida nad vajavad neid Ukraina peresid Eestis toetavatelt teistelt peredelt, spetsialistidelt, koolidelt, õpetajatelt, sotsiaalpedagoogidelt, kohalikelt omavalitsustelt, kõikidelt inimestelt, kes saavad midagi teha, on täiesti vältimatu. Me peame seda tegema.
Aga kui me võtame konkreetselt selle avalduse fookuses, kui me räägime nende laste tagasitoomisest, siis näiteks üks asi, mida Eesti saab rohkem teha, mida meile tõid välja need mittetulundusühingud, kellega me Ukrainas kohtusime, on see, et igaüks, kes teab last, kes on olnud Venemaal, Ukraina last, kes on olnud Venemaal, ettevaatlikult ja väga pieteeditundeliselt tema käest uurida, kas ta teab midagi näiteks teistest lastest, kes sinna maha jäid. Kas ta oskab midagi öelda nimede, asjaolude kohta? Iga selline lüli on tegelikult oluline, et need lapsed üles leida ja tagasi tuua.
Mu vastus oli väga kõikehõlmav, aga see ongi kõikehõlmav. Siin ei ole midagi, mis tegevustes läheks kuidagi vales suunas, kuni selleni välja, mis me oleme nüüd just äsja sõjategevuses näinud, et laskemoonapuuduse tõttu Ukraina väed on sunnitud taganema. Ja tõesti, laste aitamise kõrval on ilmselgelt vaja ka laskemoona ja relvastust. Ka see aitab lapsi kõige paremal moel.
10:27 Aseesimees Toomas Kivimägi
Õnne Pillak, palun!
10:27 Õnne Pillak
Ma arvan, et seda avaldust täna siin Riigikogus me toetame üksmeelselt. Mind üllataks, kui see oleks kuidagi teistpidi. Aga pisut Andre küsimusega läheb minu küsimus kokku. Mis on need kõige paremad sellised abivahendid just nendele MTÜ-dele näiteks, kes neid Ukraina lapsi oma kodu juurde tagasi püüavad aidata? Sa tõid ühe lahenduse või võimaluse, et need lapsed, kes on juba Venemaalt kätte saadud, et nende käest uurida, aga kuidas neid MTÜ-sid, kas Eesti riik saab neid kuidagi paremini aidata ja kuidas seda teha?
10:28 Liisa-Ly Pakosta
Aitäh! Eesti riik osaleb kõikides üleeuroopalistes õigusalastes algatustes, alates Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse toetamisest kuni Europoli ja prokuratuuride koostöö toetamiseni. Nagu ikka, kui me jõuame sellise sõjakuritegude uurimise ja kriminaaluurimiseni, siis on väga mõistlik, kui seda tegevust juhivad asjatundjad. Eesti Siseministeerium, Eesti politsei oma esindajate kaudu, siis Eesti prokuratuur oma rahvusvaheliste esindajate kaudu on kõik selles võrgustikus. Ja kogu abi, mis on vajalik, ja kogu see koordineerimine, mis on vajalik, tuleb sedakaudu.
Ka Riigikogu ise on ju tegelikult varasemates avaldustes mitu korda rõhutanud selle genotsiidi lõpetamise olulisust ja ka neid õiguslikke aspekte kõige selle juures. Ka meie oma praeguses avalduses tugineme iseenesestmõistetavalt selgele rahvusvahelisele õigusele, mille rikkumisega Venemaa ja Valgevene tegelevad. Selline uurimisorganite koostöö on Eesti poolt igati toetatud ja kõik, mida me teeme Ukraina võidu heaks – see ei ole ainult uurimise toetamine, see on ilmselgelt relvastusega toetamine, rahaline toetamine, sõjapõgenike toetamine, kõigil viisil humanitaarabi. Kõik tugi, mis on katkematult vajalik, on äärmiselt oluline.
Aga mida ma tahaksin veel eriti üle rõhutada. Me Riigikogu liikmetena kohtume teiste riikide esindajatega. Ärge jätke palun kasutamata mitte ühtegi võimalust teistes riikides ja teiste riikide esindajatele Ukraina teemat tõstatada ja seda rõhutada! See arusaamatuse ulatus, mis meist võib-olla ka lääne pool on, on mõnikord täiesti uskumatult suur. Ma olen kuulnud selliseid argumente ka, et Ukraina toetamine nende valge nahavärvi tõttu on ebamoraalne ja muid selliseid asju. See kõik vajab selgitustööd. See kõik vajab selgitustööd, mida me kõik peame Riigikogu liikmetena alati ja iga kord teistes riikides tegema. Aitäh!
10:31 Aseesimees Toomas Kivimägi
Peeter Tali, palun!
10:31 Peeter Tali
Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Venemaa on kandnud sõdides Ukrainas tohutuid kaotusi, 400 000 sõdurit. Ja võib-olla see on ka üks Venemaa selline perversne idee, et taastada oma inimressurssi. Kas selline sõjakuritegu on 21. sajandil unikaalne maailmas, et ainult Venemaa teeb seda, ja kas on mingi võimalus neid lapsi sealt kätte saada ka, Venemaalt?
10:31 Liisa-Ly Pakosta
Ei, see ei ole kahjuks unikaalne. Rwandas me nägime tegelikult täpselt samasugust sõjakuritegu. See laste röövimine ja siis äraviimine ja ülikiirelt teise kultuuri assimileerimine, laste identiteedi kustutamine ja laste ümberasustamine teistesse peredesse, teise kultuuri, teise rahvusesse, on kahjuks kestnud nii kaua, kuni me kirjalikest allikatest teame. See on üks jäledamaid viise, kuidas teist rahvast alistada. Ja loomulikult on sellel nii palju nüansse, et me ei jõua nendel kõikidel peatuda. Aga kahjuks me teame ajaloolisest praktikast, et see on üks raskemaid asju. Ütleme, kui inimene on surnud, siis on võib-olla veel keerulisem, aga küüditatud laste tagasitoomine ja oma juurte juurde tagasiviimine on ka ajaloolise kogemuse põhjal ikkagi olnud ülikeeruline, isegi kaasajal, hiljutistest sõdades.