Vaba riik kontrollib lapsevanemaid
Liisa Pakosta
PALJUD tahavadki tegelikult, et riik lahendaks nende suhteprobleemid
Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole lapsepõlve ja laste kohta olnud nii palju teadmisi ja teadlaste uuringuid kui nüüd. Ja ikkagi räägivad teadlased ärevuse kasvust. Ärevus kasvab nii lapsevanematel kui ka lastel.
Möödunud nädalal oli kaks esinduslikku arutelu selle üle, kui palju siis ikkagi ja millal täpsemalt peaks riik otsustama vanemate eest või asemel, kuidas on õige lapsi kasvatada. Tartu ülikooli teadlased tutvustasid riigikogu arenguseire keskuses uuringuid selle kohta, kuhu on lapsevanemaks olemine Eestis üldisemalt teel. Ühe peamise suundumusena tuli esile „laste ja perede terapiseerimine”. See tähendab, et üha rohkem püütakse saada peredele appi ametkondlikke, meditsiini- või sotsiaalspetsialiste, et „eri viisidel laste ja perede ellu sekkumine parandaks nende heaolu”.
Paljud lastepsühholoogid teevadki imesid, paljud lastekaitsjad päästavad elusid. Aga kui palju peaks see kõik veel kasvama? Õiguskantsler vaagis rahvusvahelise vanemast võõrandamise vastase päeva konverentsil „Et lapsele jääksid vanemad…” seda, et omavahel tülli pööranud vanemad kipuvad hoopis üha rohkem ise riigilt nõudma, et otsustagu riigi esindajad, kuidas ja kes õieti peaks nüüd nende last kasvatama. Ise omavahel kokku ei lepita ja oodatakse kohtunikult kui riigi esindajalt, et too kontrolligu kõik üle ja tehku otsus, kus ja kellega laps edaspidi kasvab. Ka õiguskantsler arvas, et see ei tõota liiga head tulevikku, eriti kui vanemad räägivad seejuures üksteisest halvasti.
Lasteaiakoht annab töö
Ja kõige selle vahel pakkus Maxima Eesti personalijuht Lea Kimber, et nemad võiksid veel üle kahesaja Ukraina sõjapõgeniku kohe tööle võtta, kui ka need lastehoiukohad nüüd leitaks (ERR 27.4). Sest muidu ei saa emad tööle tulla. Sama mure on ikka veel kohalikelgi emadel: näiteks saab laps lasteaeda siis, kui sügisel tehakse uus rühm, enne ei saavat. Nagu sõjapõgenikust ema ei saa ka Eesti ema tööle minna, kui last pole kellegi hoolde jätta.
See on vastupidine eespool toodud näidetele.
Vanemad tahavad oma lapse tööajaks riigi hoole alla usaldada, et saaksid ise ühiskonda ja leivateenimisse panustada. Lasteaedade puhul näitavad teadusuuringud, et kahju sellest lastele küll ei sünni, kehvematest oludest tulevatele lastele on lasteaed isegi märkimisväärselt kasulik. Seega on ka teadustööde alusel lasteaedades kui oma lapse riikliku kontrolli alla usaldamises kasu sees.
Võrdsed võimalused
Paraku on kõik need kolm teemat, mis on seotud riikliku kontrolliga laste kasvatamise üle, otseses seoses soolise võrdõiguslikkusega. Meeste ja naiste võrdsed võimalused olenevad väga otseselt sellest, kuidas on hoolduskoormus peres jaotatud ja kui palju tuleb riik lapsehoius appi. Nagu nägime Maxima näite pealt, siis olenebki naise tööle saamine sellest, kas lastehoid on või seda pole. Sest kui ei ole, ei jäägi aega ise leiba teenida.
Samamoodi hoiab võrdsuspõhiõigus tähelepanu all riigipoolset koduse kasvatuse kontrolli. Perekonnaseaduse järgi on nii emal kui ka isal ühesugused õigused ja kohustused. Seega ei saa olla niimoodi, et kogu hooldusraskus ja ajakulu pannakse ainult naise õlule. Üha rohkemates riikides on võrdne ajajaotus pärast lahkuminekut vaikesäte ja sellest ei ole võimalik ennast näiteks elatisraha maksmisega välja osta. Muu hulgas ka sel eesmärgil, et vähendada pikast kohtuprotsessist paratamatult tekkivat ärevust.
Kui saaks nüüd kohe need soovitud lasteaiakohadki, et kohalikud ja põgenikest emad kiiresti tööle pääseksid. Selle võrra oleks ärevust vähem. Lisaks peavadki lasteaialapsel olema lasteaias kohapeal abis tugispetsialistid. Ja kummatigi oleks niimoodi ka soolist võrdõiguslikkust rohkem. 1
“Kui saaks nüüd kohe need soovitud lasteaiakohadki, et põgenikest emad kiiresti tööle pääseksid.”
LOE PIKEMALT: EPL.EE/ARVAMUS
Liisa Pakosta;kolumnist
Eesti Päevaleht 02.05.2022
Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole lapsepõlve ja laste kohta olnud nii palju teadmisi ja teadlaste uuringuid kui nüüd. Ja ikkagi räägivad teadlased ärevuse kasvust. Ärevus kasvab nii lapsevanematel kui ka lastel.
Möödunud nädalal oli kaks esinduslikku arutelu selle üle, kui palju siis ikkagi ja millal täpsemalt peaks riik otsustama vanemate eest või asemel, kuidas on õige lapsi kasvatada. Tartu ülikooli teadlased tutvustasid riigikogu arenguseire keskuses uuringuid selle kohta, kuhu on lapsevanemaks olemine Eestis üldisemalt teel. Ühe peamise suundumusena tuli esile „laste ja perede terapiseerimine”. See tähendab, et üha rohkem püütakse saada peredele appi ametkondlikke, meditsiini- või sotsiaalspetsialiste, et „eri viisidel laste ja perede ellu sekkumine parandaks nende heaolu”.
Paljud lastepsühholoogid teevadki imesid, paljud lastekaitsjad päästavad elusid. Aga kui palju peaks see kõik veel kasvama? Õiguskantsler vaagis rahvusvahelise vanemast võõrandamise vastase päeva konverentsil „Et lapsele jääksid vanemad…” seda, et omavahel tülli pööranud vanemad kipuvad hoopis üha rohkem ise riigilt nõudma, et otsustagu riigi esindajad, kuidas ja kes õieti peaks nüüd nende last kasvatama. Ise omavahel kokku ei lepita ja oodatakse kohtunikult kui riigi esindajalt, et too kontrolligu kõik üle ja tehku otsus, kus ja kellega laps edaspidi kasvab. Ka õiguskantsler arvas, et see ei tõota liiga head tulevikku, eriti kui vanemad räägivad seejuures üksteisest halvasti.
Lasteaiakoht annab töö
Ja kõige selle vahel pakkus Maxima Eesti personalijuht Lea Kimber, et nemad võiksid veel üle kahesaja Ukraina sõjapõgeniku kohe tööle võtta, kui ka need lastehoiukohad nüüd leitaks (ERR 27.4). Sest muidu ei saa emad tööle tulla. Sama mure on ikka veel kohalikelgi emadel: näiteks saab laps lasteaeda siis, kui sügisel tehakse uus rühm, enne ei saavat. Nagu sõjapõgenikust ema ei saa ka Eesti ema tööle minna, kui last pole kellegi hoolde jätta.
See on vastupidine eespool toodud näidetele.
Vanemad tahavad oma lapse tööajaks riigi hoole alla usaldada, et saaksid ise ühiskonda ja leivateenimisse panustada. Lasteaedade puhul näitavad teadusuuringud, et kahju sellest lastele küll ei sünni, kehvematest oludest tulevatele lastele on lasteaed isegi märkimisväärselt kasulik. Seega on ka teadustööde alusel lasteaedades kui oma lapse riikliku kontrolli alla usaldamises kasu sees.
Võrdsed võimalused
Paraku on kõik need kolm teemat, mis on seotud riikliku kontrolliga laste kasvatamise üle, otseses seoses soolise võrdõiguslikkusega. Meeste ja naiste võrdsed võimalused olenevad väga otseselt sellest, kuidas on hoolduskoormus peres jaotatud ja kui palju tuleb riik lapsehoius appi. Nagu nägime Maxima näite pealt, siis olenebki naise tööle saamine sellest, kas lastehoid on või seda pole. Sest kui ei ole, ei jäägi aega ise leiba teenida.
Samamoodi hoiab võrdsuspõhiõigus tähelepanu all riigipoolset koduse kasvatuse kontrolli. Perekonnaseaduse järgi on nii emal kui ka isal ühesugused õigused ja kohustused. Seega ei saa olla niimoodi, et kogu hooldusraskus ja ajakulu pannakse ainult naise õlule. Üha rohkemates riikides on võrdne ajajaotus pärast lahkuminekut vaikesäte ja sellest ei ole võimalik ennast näiteks elatisraha maksmisega välja osta. Muu hulgas ka sel eesmärgil, et vähendada pikast kohtuprotsessist paratamatult tekkivat ärevust.
Kui saaks nüüd kohe need soovitud lasteaiakohadki, et kohalikud ja põgenikest emad kiiresti tööle pääseksid. Selle võrra oleks ärevust vähem. Lisaks peavadki lasteaialapsel olema lasteaias kohapeal abis tugispetsialistid. Ja kummatigi oleks niimoodi ka soolist võrdõiguslikkust rohkem. 1
“Kui saaks nüüd kohe need soovitud lasteaiakohadki, et põgenikest emad kiiresti tööle pääseksid.”
LOE PIKEMALT: EPL.EE/ARVAMUS
Liisa Pakosta;kolumnist
Eesti Päevaleht 02.05.2022