See lugu ei ole seksist
Liisa Pakosta
REPLIIK
Mõnel inimesel on abieluvõrdsuse pärast päriselt hirm. Hirm on tõsine ja seetõttu on kahju, kui kartus on ilmaasjata. Pärast nädalaid kuulamisi ja rääkimisi perekonnaseaduse muutmise asjus võib aga öelda, et osa hirmust on seotud harjumatusega teistsuguste perede suhtes, aga osa on täitsa alusetu. Ehk läheb kellegi päev paremaks, kui saame asjatut muretsemist vähemaks. Seetõttu järgnevalt väike ülevaade, millega perekonnaseaduse muutmise eelnõu üldse EI tegele.
Suure murena on välja toodud, et kes on kellega intiimsuhtes ning täpsemalt kuidas. Ent perekonnaseadus ei räägi seksist üldse, mitte koi kiuksugi. Seega ei saa ka seaduse muutmisega siin mitte midagi muuta. Tõsi on see, et ülemöödunud sajandil oli seksuaalsuhe abieluga seotud, sest võimetus selleks võis olla toona abielu lahutamise üks vähestest alustest.
Abielu on perekonnaseaduses mitte sakrament, vaid ilmalik leping, mis räägib varade kogumisest ja jagamisest ning teineteise hooldamisest.
Hirm on selle ees, et nüüd hakkavad samasoolised paarid lapsendama. Kinnitus, et nad on saanud seda teha juba pikemat aega, ei võta vist hirmu maha. Eestis on registris 90 last, kelle vanemad on samast soost.
Palju muresid algab sõnadega: „See on alles algus, nüüd järgneb kindlasti… (isa ja ema mõiste kaotamine, surrogaatemadus, kõikide abielude lahutamine jne).“ Tulevaste põlvede mõtteid ei oska keegi ennustada, ei ühele ega teisele poole. Praegu ei viita küll miski sellele, et keegi midagi sellist sellepärast tegema hakkaks.
Kardetakse liberaalset pööret ühiskonnas. Aga kas tegelikult ikka toimub pööre? Me kuulume ju juba ammu õhtumaisesse väärtusruumi. Rohkem sallivust ühiskonnas ongi ju õhtumaine väärtus.
LIISA PAKOSTA;riigikogu liige (Eesti 200)
Õhtuleht 15.06.2023
Mõnel inimesel on abieluvõrdsuse pärast päriselt hirm. Hirm on tõsine ja seetõttu on kahju, kui kartus on ilmaasjata. Pärast nädalaid kuulamisi ja rääkimisi perekonnaseaduse muutmise asjus võib aga öelda, et osa hirmust on seotud harjumatusega teistsuguste perede suhtes, aga osa on täitsa alusetu. Ehk läheb kellegi päev paremaks, kui saame asjatut muretsemist vähemaks. Seetõttu järgnevalt väike ülevaade, millega perekonnaseaduse muutmise eelnõu üldse EI tegele.
Suure murena on välja toodud, et kes on kellega intiimsuhtes ning täpsemalt kuidas. Ent perekonnaseadus ei räägi seksist üldse, mitte koi kiuksugi. Seega ei saa ka seaduse muutmisega siin mitte midagi muuta. Tõsi on see, et ülemöödunud sajandil oli seksuaalsuhe abieluga seotud, sest võimetus selleks võis olla toona abielu lahutamise üks vähestest alustest.
Abielu on perekonnaseaduses mitte sakrament, vaid ilmalik leping, mis räägib varade kogumisest ja jagamisest ning teineteise hooldamisest.
Hirm on selle ees, et nüüd hakkavad samasoolised paarid lapsendama. Kinnitus, et nad on saanud seda teha juba pikemat aega, ei võta vist hirmu maha. Eestis on registris 90 last, kelle vanemad on samast soost.
Palju muresid algab sõnadega: „See on alles algus, nüüd järgneb kindlasti… (isa ja ema mõiste kaotamine, surrogaatemadus, kõikide abielude lahutamine jne).“ Tulevaste põlvede mõtteid ei oska keegi ennustada, ei ühele ega teisele poole. Praegu ei viita küll miski sellele, et keegi midagi sellist sellepärast tegema hakkaks.
Kardetakse liberaalset pööret ühiskonnas. Aga kas tegelikult ikka toimub pööre? Me kuulume ju juba ammu õhtumaisesse väärtusruumi. Rohkem sallivust ühiskonnas ongi ju õhtumaine väärtus.
LIISA PAKOSTA;riigikogu liige (Eesti 200)
Õhtuleht 15.06.2023