SALAJUTUD KUNINGANNAGA: riigikogu liige Liisa Pakosta Silvia sundimatust olekust: „Ühel hetkel ta kummardas ja ulatas mulle maha kukkunud kindapaari.“

Vaid üksikutel väljavalitutel õnnestus istuda Rootsi kuningapaariga ühes lauas pidulikul õhtusöögil Viimsi Artiumis. Riigikogu liige Liisa Pakosta oli pandud lauas istuma kuninganna Silvia kõrvale ja see ei olnud sugugi mitte juhuslik, vaid seotud tugevalt Pakosta Rootsi sidemetega ning tõigaga, et ta on Rootsi parlamendirühma esinaine ja valdab rootsi keelt. Kuningannaga jätkus neil juttu tundideks ning esmajoones tuli kõneaineks rahvarõivamood, hiljem ka dementsus, haridus ja õigus privaatsusele. „Kuninganna soojus, huvi Eesti asjade ja elu vastu ning hea huumorimeel muutsid vestluse õhkkonna väga meeldivaks,“ on Pakosta vaimustuses. Milline on kuninganna Silvia inimesena? Mis teda huvitab ja mille pärast südant valutab?
Liisa, teravamad silmad märkasid et Sul oli au istuda kroonitud peadega ühes lauas ja kuninganna Silviale õhtu läbi seltsi pakkuda. Millest selline au? Kas sul on Rootsiga tihedamad sidemed ning rootsi keel suus või said määravaks ajaloolised teadmised mõlemast riigist?
Rahvatants on algpõhjus, miks mul oli au nii pikalt Rootsi kuningannaga vestelda (hakkab naerma). Asi on selles, et Tartu ülikoolis ajalugu õppides oli alamsaksakeelsete arhiivimaterjalide teema nii keeruline, et tahtsin vahelduseks kerget prantsuse keelt õppida. Grupp oli aga juba täis. Selle teadmisega läksin nukralt ülikooli rahvatantsuansambli trenni ja seal kutsus arstiks õppiv noormees, et neil olla jäänud üks koht rootsi keele kursusele vabaks. 1990ndate alguses kutsuti arstitudengeid suveks Rootsi haiglatesse appi, nende palk oli meie mõistes nii suur, et motivatsioon oli laes ja kuue kuuga õpiti keel selgeks. Ma sattusin lihtsalt heasse seltskonda, luude ja lihaste rootsikeelseid nimetusi ei mäleta ma enam ühtegi.
Sealt edasi tulid juba ajalooprofessor Helmut Piirimäe entusiasmist mulle korraldatud vahetusõpingud Stockholmi ülikooli antropoloogia osakonnas. Muide, seal oli pikalt dotsendina töötanud eestlane Gustav Ränk, kes ka mitu korda külla kutsus. Sain töötada eestikeelsete materjalide süstematiseerimisega Põhjamaade Muuseumis. Eesti taasiseseisvumise järel tehti kõike entusiasmist, vahetustudengite süsteem tuli alles hiljem. Rootsi parlamendirühma etteotsa valimine riigikogu liikmena oli igatahes suur au ja loodetavasti saan veel rootsi keelt meelde tuletada. Noortele inimestele võib küll südamele panna, et keelt tasub alati õppida ja vahepeal välismaal õppimine on ka väga väärtuslik kogemus.
Kas nii kõrgete külalistega suheldes on ka vaja erilist etiketti või kadusid kõik barjäärid ja vesteldi kui vanad tuttavad?
Kuningapaariga toimus ametlikum vestlus päeval riigikogus. Õhtusöögil oli juba sundimatu õhkkond. Kätlemisel kiitis kuninganna mu kleiti ning õhtusöögil rääksime juba pikemalt taaskasutusest ja rahvariietest, see esimene ühendav teema liitis kohe.
Kelle rahvarõivaid, mis pälvisid ka kuninganna imetluse, kandsid?
Vana aja Ivo Nikkolo pihikkleidile tuunis moekunstnik Zoja Järg otsa rahvarõivasärgilõikelised ja kurrutatud siidvarrukad. Värvi lisavad Maximast ostetud lilleline sall ja mardilaadal mulle kunagi kingitud kindad. Rahvariidehuvi pole väga laialt levinud, aga see huvi liidab inimesi ikka väga võimsalt. Arutasime Rootsi ja Eesti rahvarõivaste sarnasusi. Muide, just pihikuga kleit on see käeulatus üle mere.
Edasine vestlus kuningannaga oli hästi vaba, nii et see tundus täiesti ebareaalne kogemus. Leidsime kuningannaga üles ühised huvid ja juttu jätkus mitmeks tunniks. Osa jututeemasid las jäädagi avalikkuse eest varju, sest muidu poleks ju olnud tegu vaba omavahelise jutuajamisega. Ühe teemana tuli üles ka valu, mida põhjustab üksikute lausete kontekstist väljarebimine ning siis selle hoopis teises kastmes sotsiaalmeediasse paiskamine. Vaba ja vahetu vestlus tähendabki paraku seda, et avalikkusega saab sellest vaid osa jagada.
Kõik soovivad teada, millest kõnelesite, mis pakkus Silviale huvi ja milline ta inimesena tundus. Kuidas kuningas tundus, on ta abikaasast pigem reserveeritum?
Kuningas tundus Alar Karisega hästi klappivat, ei mingit pingutatust või ponnistamist. Mu meelest läksid nemad ka päris hoogu ja tuju oli hea.
Kuningannaga rääkisime kõige rohkem lastest ja laste õigustest, aga ka dementsusest. Kuninganna meenutas väga otsekoheselt enda kogemusi oma dementseks jäänud ema aitamisel ja algatustest, kuidas ta on Rootsis ja maailmas püüdnud pärast seda olukorda parandada. Kui Eestis on kellelgi peres dementust põdev eakas ja nähakse teadmatust, sildistamist, oskamatust, siis selle kõige vastu kuninganna Silvia tegutsebki. Lastega seotud muredest ja rõõmudest jõudsime pika loetelu läbi käia. Kuidas Rootsis ja Eestis on toimunud muutused lapse õiguste tunnustamisel, kuidas on läinud loobumine laste füüsilisest karistamisest, kuidas saab võidelda laste seksuaalse ärakasutamise vastu, kuidas oleksid haridusvõimalused lastele veel paremad. Laste ärakasutamise lõpetamiseks on kuninganna käinud isegi Brasiilia veoautojuhte isiklikult veenmas. Aga see kõik ei olnud mingi jutupunktide läbikäimine, vaid vahetu, südamlik, huumori ja vastastikuste täiendamistega elav vestlus inimeste vahel, keda need asjad tõesti huvitavad.
Palju arutlesime hariduse teemadel. Rääkisime talurahvakoolide asutamisest vanal heal Rootsi ajal ja jõudsime sinnamaani, et kõigile koolihariduse andmine ei tähendanud ainult seda, et eestlased omandasid maailmas ühena esimestest lugemis- ja kirjaoskuse, vaid see tähendas ka lapse positsiooni muutust. Enne oli lapse roll kasvada talus töötegijaks. Koolis käimine aga muutis lapse kaasamõtlevaks ja kaasarääkivaks pereliikmeks. Kuninganna huvitus ka venekeelselt õppelt üleminekust eestikeelsele õppele Eesti koolides. Kuninganna huvi põhjalikkus oli muljetavaldav, käisime läbi nii kultuuriautonoomia ja koolikorralduse enne teist maailmasõda kui ka selle, kuidas me kahe erineva koolisüsteemiga üldse aastasse 2023 oleme jõudnud. Mitu korda vaatasime Eesti ajalukku tagasi. Mitu korda kinnitasin lähituleviku kohta, et Eesti toetab igal võimalikul viisil Rootsit NATOga liitumisel ja selle eest oldi väga siiralt tänulikud.
Kuninganna soojus, huvi Eesti asjade ja elu vastu ning hea huumorimeel muutsid vestluse õhkkonna väga meeldivaks. Mul olid vöö vahel roositud villased kindad – see oli mul õhtukleidi veidi vimkaga täiendus, kuna vanasti kandsid vöö vahel kindaid mehed, osas kihelkondades isegi suviti. Kuidagi olid need kindad põrandale maha libisenud. Kuninganna märkas seda enne mind ja kummardus ise mulle kindaid ulatama. Ma tahan selle tunde meelde jätta elu lõpuni – kui ilus on, kui rahva esindaja on päriselt abivalmis ja viisakas.
Kuidas neile toidud maitsesid?
Neljakäiguline õhtusöök tuli Fotografiska peakokalt Peeter Pihelilt ja oli keskkonnasäästliku gastronoomia näidis. Meie ühised lemmikud oli peedisalat ja jogurtitarretis, vabandust, parfee. Laudkonnas tekitas elevust ka rabarber – lihtne ja kindel kevadekuulutaja, kõigil ühesuguste noorusmälestustega! Vihjeks võib nimetada suhkru. Toit oli hästi tehtud ja koka loomingulisust kiideti.
Oli see sul esimene kohtumine Rootsi kuningapaariga?
Olen käinud Rootsi kuningapaari pakutaval õhtusöögil 1997. aasta kevadel Stockholmis. Olin teinud lehte www.tallinn.ee linnapea Jaak Tamme ajast, seda pandi tähele ja käisime juba koos linnapea Robert Lepiksoniga kahekesi tunnustust vastu võtmas. Tseremoonia tipnes kuningliku õhtusöögiga, mis minu jaoks osutuks tohutuks stressiks. Olin ainuke naine lauas ja iga uue käigu serveerimist alustati seetõttu minust. Kusjuures mul polnud enamasti mingit kogemust, et millega, mis järjekorras või kuidas üldse süüa asju, mida nägin vast esimest korda elus. Jätsin enamiku vahele, et hoida muljet Eestist kui tsiviliseeritud inimeste maast.
Kas said õhtu jooksul kuninglike kõrguste kohta teada ka midagi, mis oleks ka Õhtulehe lugejale huvitav fakt?
Eesti sai oma iseseisvuse tagasi 1991. aastal ja sellele üsna kohe järgnenud Rootsi kuningapaari visiidist (1992. aastal) oli õhtu jooksul mitu korda juttu. Selgus, et kuningas oli toona olnud Eesti külastamise suhtes palju entusiastlikum kui toonane Rootsi välisministeerium. Lõpuks oli ministeerium pakkunud, et no hea küll, tehtagu siis Baltikumi tuur. Kuningas aga vaielnud vastu, et ei-ei, just see on oluline, et käia igas riigis ükshaaval, rõhutada, et tegemist on kolme eri riigiga! Ja et see on tähtis, et Rootsi riigi poolt selgelt näidatakse tunnustust kolmele okupatsiooni alt vabanenud eri riigile. Kuninga tahtmine jäi peale. Ja see tähendas tohutult palju Eestile neil heitlike ilmadega päevadel 1992. aastal. Kuningannal oli kahju, et ta ei saanud Vabaduse väljakul inimestega nii palju rääkida, kui ta oleks tahtnud. Eks siis ole põhjust jälle tagasi tulla!

ohtuleht.ee 03.05.2023 https://www.ohtuleht.ee/elu/1084589/salajutud-kuningannaga-riigikogu-liige-liisa-pakosta-silvia-sundimatust-olekust-uhel-hetkel-ta-kummardas-ja-ulatas-mulle-maha-kukkunud-kindapaari-