PISA TESTI JÄRELKAJAD | Liisa Pakosta: kui õpetajate pingutusi ei hinnata, pole varsti Eestis enam millegi üle uhkust tunda

5. detsembril avalikustatud PISA testide tulemustest saime teada, et Eesti põhikoolilõpetajad on endiselt väga hästi õpetatud, aga globaalselt esikohalt langesime. Peamiseks mureks on ebavõrdsuse kasv. Need on olulised teemad, kuna on seotud õpetajate poolt uuringutes välja toodud muredega. 

Link loole 5. detsembri 2023. a. “Õhtulehe” veebiväljaandes: https://www.ohtuleht.ee/1096995/pisa-testi-jarelkajad-liisa-pakosta-kui-opetajate-pingutusi-ei-hinnata-pole-varsti-eestis-enam-millegi-ule-uhkust-tunda

Tehisintellekt on koolis kohal, kuid õnneks see lapsi ei kasvata ega hakkagi seda tegema. Eestis on Euroopa parimad õpetajad, nagu on selgunud värskest PISA testist. Need Euroopa parimad õpilaste tulemused on meile toonud kõik need õpetajad, kelle kohta mõni ütleb, et liiga vanad, mõni, et liiga „maalt“ ja mõni, et juba niigi priske palga peal, puhtas toas pealegi. Olgem ausad, õpetajad on saavutanud maailmatasemel tulemusi sõltumata vanusest, väikestest klassidest ja turutingimustest oluliselt madalamast palgast. Isegi sõltumata sellest, et paljud õpetajad on iseõppijad.

Eesti on siiski PISA testides langenud ja vahed koolide vahel on kasvanud. Edetabeli kohad pole olulised, aga murede kuhjumine on oluline. Õpetajate endi ettepanekud laste hariduse parandamiseks on kõik elust enesest. Õpetajate tööpäevad üha uute ülesannete tõttu on läinud täiesti ebanormaalselt pikaks. Õpetaja suuremat pingutust ja paremat haridust ei hinnata. Eriti linnakoolides käivad õpetajad on tööl peamiselt missioonitundest. Noorte õpetajate kurtmine, et selle palgaga ei anta isegi kodulaenu, on karjuvalt kõnekas. Ühelt poolt on meil ühed eakamad õpetajad maailmas, teiselt poolt ei tule noori peale, kui palk ei võimalda neil isegi perekonda ülal pidada.

Valitsus vaidleb

Haridusminister Kristina Kallase pakutud erinevad lahendused õpetajate palga tõstmiseks ei ole valitsuses kohest ja üleüldist mõistmist leidnud. Vajadus erakondadeülese haridusleppe järgi on olnud aastaid esil, kuid lahendada pole seda seni suutnud ükski valitsus.

Samal ajal paisuvad kõik hariduses teada olevad murekohad üha suuremaks. Miks see on nii? Sest hea väljaõppega õpetajaid otsivad koolid üha heledama tikutulega, igal neljandal füüsikaõpetajal on 60. sünnipäev seljataga ja üha rohkem on lapsevanemate kriitilist nõudlikkust ning õpetajate kiusamist.
Kasvavate murede reas on ka maal elava vaese pere lapse üha kehvem start võrreldes rikka pere lapsega linnas. See erinevus ei tohiks nii suur olla. Kolmandik õpetajatest pärast kolme aastat väikese palga ja tööpingete tõttu kooli enam ei jää.

Kokkuvõttes võib öelda, et iga probleem, ka üksikult võttes, on kaotatud võimalused ühe lapse jaoks. Iga lapse kaotatud võimalused on aga kaotus ka terve ühiskonna jaoks. Nii õpetajad ise kui teadusuuringud ütlevad, et olukorra parandamiseks on vaja õpetajate töötasu märkimisväärset suurendamist ja õpetajale turvalise töökeskkonna loomist. Aastate jooksul täitmata poliitilised lubadused tuleb täita.

Haridus on peamine jõukus

Ühtegi teist jõukuse allikat peale hariduse Eestil pole. Riigikaitse ja haridus on meie iseseisvuse kaks nurgakivi, kus ühte pole teiseta. Need on kaks suurt riiklikku küsimust, kus me oleme tugevad üksteist toetades ja kokku leppides. Õpetajatel on kõik õigused streikida – nagu kõigil ühinenud tööperedel Eestis, sest see on põhiseaduslik õigus. Koolis, kus ma olen hoolekogu liige, on ka õpilasomavalitsus streiki mõistnud ja toetanud, sest nad näevad ja mõistavad õpetajate töö raskust.

Õpilased aduvad õpetajate valupunkte väga hästi. Julgeolekupoliitikas ja riigikaitse rahastamises on Eestis suudetud kokku leppida, samasugust kokkulepet vajame ka hariduses. Sest nii, nagu riigikaitseta poleks meil iseseisvust, poleks meil isesesisvust ka ilma hariduseta.
Tehisintellekt toob selle eriti eredalt esile, sest lisaks senistele teadmistele on noortel vaja ka uusi oskusi, kuidas olla tehisintellektist nutikam ja seda õigesti ära kasutada. Õpetajatele esitab tehisintellektiga koolis koos toimetamine veel suuremaid nõudmisi. Ühiskonnana ei tohi me oma lapsi koos õpetajatega siin üksi jätta. Sellest sõltub inimeste iseolemine, riigi iseolemine ja raske öeldagi, kumb rohkem, kas majandus või julgeolek.

Igatahes kui me tahame, et Eestis oleks ka tulevikus tugevad ettevõtted, siis on meil vaja koolidesse tugevaid reaalainete õpetajaid. Kui me tahame, et eksport tooks meie riiki jõukust, on meil vaja tugevaid võõrkeeleõpetajaid. Kui me tahame, et ajateenistus õnnestuks, on meil vaja häid liikumisõpetajaid. Kui me tahame väiksemaid ravikulusid on meil vaja häid inimeseõpetuse ja kokandusõpetajaid. Kui me tahame puhtamat keskkonda, on meil vaja häid bioloogiaõpetajaid. Kui me tahame olla rahvana tugevad, on meil vaja häid emakeele- ja muusikaõpetajaid.

Seda loetelu võib jätkata, aga numbrid on halastamatud. Jõulud lähenevad. Nii nagu jõulurahu, vajame me töörahu ka koolidele. Kust rahu tuleb? Töörahu saab sündida ühiskonna kokkuleppest, mis ei koosne ainult ilusatest sõnadest, vaid kus sõnade taga on õpetajate väärikas palk.