Pakosta: sõjahaudade muinsuskaitseta jätmine pole Ukraina sõjaga seotud
Liisa Pakosta
Muinsuskaitseameti peadirektor Liisa-Li Pakosta ütleb, et sõjahaudade muinsuskaitse alt välja arvamine, mille amet sel nädalal algatas, on pelgalt tehniline töö. Tema sõnul ei luba põhiseadus muinsuskaitseametil hinnata, kas mõnel nõukogude okupatsiooni ajal mälestusmärgiga tähistatud sõjahaual on siiski ka ajalooline väärtus.
Muinsuskaitseamet alustas menetlust, et arvata kultuurimälestiste seast välja 275 sõjahauda. Kelle ettepanekul seda menetlust alustati?
Seda menetlust alustati muinsuskaitseameti ettepanekul.
Miks te selle ettepaneku tegite ja menetlust alustasite?
Kui see ettepanek on juba olemas, siis menetluse alustamine ongi loogiline samm sealt edasi minna.
Aga see ettepanek ise on ka tehnilist laadi. 2007. aastal vastu võetud sõjahaudade seadus määratleb ära riikliku kaitse prioriteetsuse. Sõjahaudade kaitset korraldab kaitseministeerium. Ja muinsuskaitseameti käest ei pea isegi luba küsima. Ehk kogu võim selles asjas on nii ehk naa kaitseministeeriumi käes.
Sellises olukorras topeltkaitse hoidmine on omanikule ja riigile põhjendamatult koormav ning ei vasta hea halduse tavale.
2007. aastast on seda arutatud ja nüüd jõudis protsess ettepanekuni?
Mina olen siin nädal aega töötanud. Kas siin on toimunud mingeid varasemaid arutelusid või mitte, seda ma ei oska kommenteerida.
Aga miks seda tehakse just nüüd?
Ma kiiremini ei jõudnud.
Selle eelnõu ettevalmistamine eeldas ikkagi seda, et me kontrollisime ükshaaval üle, kas nad on sõjahauana arvele võetud. Lihtsalt kiiremini ei jõudnud.
Kas sellel on kuidagi seos Vene agressiooniga Ukrainas?
Ei, see on tehniline eelnõu. See lõpetab ära topeltkaitse, mis on halduse mõttes mõttetu.
Kas sellel on kuidagi seos paljude omavalitsuste pöördumistega kaitseministeeriumi poole?
Ei, see ei ole ka seotud uute piltidega NASA poolt kosmosest ega ka paljude muude asjadega. See on üks eelnõu, mis on tehniline.
Nagu ütlesite, kaitseb neid haudu sõjahaudade seadus. Aga üheksakümnendatel võeti need kaitse alla kultuurimälestisena. Miks seda tehti?
Miks on erinevad objektid saanud topeltkaitse, võiks keegi oma teadustöös uurida. Aga eks see paljuski on olnud selle noore riigi kujunemislugu oma pitseriga.
Need sõjahauad, mis nüüd oma topeltkaitse lõpetavad on kaitse alla võetud valdavalt 1995-1997. Toona polnud Eesti veel reguleerida sõjahaudade kaitset nii, nagu see olema peaks.
Aga just, miks võeti need hauad omal ajal kultuurimälestisena kaitse alla? Kas just selle pärast, et kaitsta sõjahaudu kui hauakohti või ikkagi nähti neis ka mingit ajalooväärtust? Nagu muinsuskaitseamet on pikalt vedanud nõukogudeaegse militaarpärandi kaitse alla võtmist?
Iga demokraatlik riik austab ju sõjas hukkunuid sõltumata sellest, mis poolel nad sõdisid. Ja toona otsustati see lahendada niipidi. Aga hiljem jõuti ka sõjahaudade kaitse seaduseni.
Kui see seadus oleks tehtud juba 1994. aastal, siis poleks kindlasti 1995. aastal neid sõjahaudu kultuurimälestisena kaitse alla võetud.
Kas nendel sõjahaudadel ja ka nendel punamonumentidel haudade peal on ikkagi ka mingisugune ajaloo- või muinsusväärtus? Kui me nüüd need surnud inimesed seal monumentide all kõrvale jätame, kas neis kohtades on midagi, mille pärast muidu asju mälestisena arvele võetakse? Kas neis on seda ajaloo säilitamise sisu?
Muinsuskaitseamet on täitevamet. Meie loeme seadust. Ja kui seaduses on kirjas, et topeltkaitse ei ole mõistlik ja kui sõjahaua kaitse on kangem kaitse ja kui seadusandja on öelnud, et selles asjas muinsuskaitseameti seisukohta vaja ei ole, siis meil on põhiseaduses paragrahv kolm, mis ütleb, et riigiamet ei peaks ületama oma volitusi. Ta ei peaks tegelema asjadega, milleks seadusandja talle ülesannet andnud ei ole. Antud juhul on seadusandja mustvalgelt öelnud, et nendes küsimustes muinsuskaitseameti luba tarvis ei ole.
Ma vist ei väljendanud ennast selgesti.
Väljendasite küll. Aga mina vastasin teile põhiseaduse paragrahviga number kolm.
Te ei küsi ka politseiameti peadirektorilt Elmar Vaherilt, mida tema arvab uute tulbipeenarde rajamisest Kirna mõisa parki.
Iga riigiametnik vastab oma pädevuse piires, milleks talle on riik pädevuse andnud. Sõjahaudade seadus ütleb seda, et muinsuskaitseameti käest nendes küsimustes arvamust ei küsita. See ei ole kohane anda arvamust muinsuskaitseameti poolt.
Proovime siis teisiti. On ju ka selliseid juhtumeid, kus monumendi all polegi ühtegi surnud inimest. Oletame, et kaevatakse ja säilmeid ei leita. Kas sellistel objektidel, mis on pelgalt monumendid, ilma surnukehadeta, on mingi ajalooväärtus?
Me lahendame küsimusi nende tekkimise järjekorras. Juhul, kui on tõesti niimoodi, et kuskil on üks monument, mille puhul selgub, et ta ei ole sõjahaud, arvatakse ta tõenäoliselt sõjahaudade nimistust välja. Ja juhul, kui keegi arvab, et seda monumenti peaks tingimata üleriigilise tähtsusega kultuurimälestisena kaitsma, siis sellisel juhul on tal õigus pöörduda muinsuskaitseameti poole.
Siis kutsub muinsuskaitseamet kokku ekspertnõukogu, kes annab hinnangu, kas see objekt on esiletõusev oma ajalooväärtuse või kunstilise väärtuse poolest. Aga sugugi mitte kõik viisnurka ja muud nõukogude sümboolikat kandnud monumendid pole ka seni olnud riikliku tähtsusega kultuurimälestised. Ja ei ole ka teada, et nende suhtes oleks seni inimestel tekkinud mõtteid, et neid peaks tingimata üleriigilise tähtsusega kultuurimälestisena kaitsma.
err.ee 13.07.2022 https://www.err.ee/1608656026/pakosta-sojahaudade-muinsuskaitseta-jatmine-pole-ukraina-sojaga-seotud
Muinsuskaitseamet alustas menetlust, et arvata kultuurimälestiste seast välja 275 sõjahauda. Kelle ettepanekul seda menetlust alustati?
Seda menetlust alustati muinsuskaitseameti ettepanekul.
Miks te selle ettepaneku tegite ja menetlust alustasite?
Kui see ettepanek on juba olemas, siis menetluse alustamine ongi loogiline samm sealt edasi minna.
Aga see ettepanek ise on ka tehnilist laadi. 2007. aastal vastu võetud sõjahaudade seadus määratleb ära riikliku kaitse prioriteetsuse. Sõjahaudade kaitset korraldab kaitseministeerium. Ja muinsuskaitseameti käest ei pea isegi luba küsima. Ehk kogu võim selles asjas on nii ehk naa kaitseministeeriumi käes.
Sellises olukorras topeltkaitse hoidmine on omanikule ja riigile põhjendamatult koormav ning ei vasta hea halduse tavale.
2007. aastast on seda arutatud ja nüüd jõudis protsess ettepanekuni?
Mina olen siin nädal aega töötanud. Kas siin on toimunud mingeid varasemaid arutelusid või mitte, seda ma ei oska kommenteerida.
Aga miks seda tehakse just nüüd?
Ma kiiremini ei jõudnud.
Selle eelnõu ettevalmistamine eeldas ikkagi seda, et me kontrollisime ükshaaval üle, kas nad on sõjahauana arvele võetud. Lihtsalt kiiremini ei jõudnud.
Kas sellel on kuidagi seos Vene agressiooniga Ukrainas?
Ei, see on tehniline eelnõu. See lõpetab ära topeltkaitse, mis on halduse mõttes mõttetu.
Kas sellel on kuidagi seos paljude omavalitsuste pöördumistega kaitseministeeriumi poole?
Ei, see ei ole ka seotud uute piltidega NASA poolt kosmosest ega ka paljude muude asjadega. See on üks eelnõu, mis on tehniline.
Nagu ütlesite, kaitseb neid haudu sõjahaudade seadus. Aga üheksakümnendatel võeti need kaitse alla kultuurimälestisena. Miks seda tehti?
Miks on erinevad objektid saanud topeltkaitse, võiks keegi oma teadustöös uurida. Aga eks see paljuski on olnud selle noore riigi kujunemislugu oma pitseriga.
Need sõjahauad, mis nüüd oma topeltkaitse lõpetavad on kaitse alla võetud valdavalt 1995-1997. Toona polnud Eesti veel reguleerida sõjahaudade kaitset nii, nagu see olema peaks.
Aga just, miks võeti need hauad omal ajal kultuurimälestisena kaitse alla? Kas just selle pärast, et kaitsta sõjahaudu kui hauakohti või ikkagi nähti neis ka mingit ajalooväärtust? Nagu muinsuskaitseamet on pikalt vedanud nõukogudeaegse militaarpärandi kaitse alla võtmist?
Iga demokraatlik riik austab ju sõjas hukkunuid sõltumata sellest, mis poolel nad sõdisid. Ja toona otsustati see lahendada niipidi. Aga hiljem jõuti ka sõjahaudade kaitse seaduseni.
Kui see seadus oleks tehtud juba 1994. aastal, siis poleks kindlasti 1995. aastal neid sõjahaudu kultuurimälestisena kaitse alla võetud.
Kas nendel sõjahaudadel ja ka nendel punamonumentidel haudade peal on ikkagi ka mingisugune ajaloo- või muinsusväärtus? Kui me nüüd need surnud inimesed seal monumentide all kõrvale jätame, kas neis kohtades on midagi, mille pärast muidu asju mälestisena arvele võetakse? Kas neis on seda ajaloo säilitamise sisu?
Muinsuskaitseamet on täitevamet. Meie loeme seadust. Ja kui seaduses on kirjas, et topeltkaitse ei ole mõistlik ja kui sõjahaua kaitse on kangem kaitse ja kui seadusandja on öelnud, et selles asjas muinsuskaitseameti seisukohta vaja ei ole, siis meil on põhiseaduses paragrahv kolm, mis ütleb, et riigiamet ei peaks ületama oma volitusi. Ta ei peaks tegelema asjadega, milleks seadusandja talle ülesannet andnud ei ole. Antud juhul on seadusandja mustvalgelt öelnud, et nendes küsimustes muinsuskaitseameti luba tarvis ei ole.
Ma vist ei väljendanud ennast selgesti.
Väljendasite küll. Aga mina vastasin teile põhiseaduse paragrahviga number kolm.
Te ei küsi ka politseiameti peadirektorilt Elmar Vaherilt, mida tema arvab uute tulbipeenarde rajamisest Kirna mõisa parki.
Iga riigiametnik vastab oma pädevuse piires, milleks talle on riik pädevuse andnud. Sõjahaudade seadus ütleb seda, et muinsuskaitseameti käest nendes küsimustes arvamust ei küsita. See ei ole kohane anda arvamust muinsuskaitseameti poolt.
Proovime siis teisiti. On ju ka selliseid juhtumeid, kus monumendi all polegi ühtegi surnud inimest. Oletame, et kaevatakse ja säilmeid ei leita. Kas sellistel objektidel, mis on pelgalt monumendid, ilma surnukehadeta, on mingi ajalooväärtus?
Me lahendame küsimusi nende tekkimise järjekorras. Juhul, kui on tõesti niimoodi, et kuskil on üks monument, mille puhul selgub, et ta ei ole sõjahaud, arvatakse ta tõenäoliselt sõjahaudade nimistust välja. Ja juhul, kui keegi arvab, et seda monumenti peaks tingimata üleriigilise tähtsusega kultuurimälestisena kaitsma, siis sellisel juhul on tal õigus pöörduda muinsuskaitseameti poole.
Siis kutsub muinsuskaitseamet kokku ekspertnõukogu, kes annab hinnangu, kas see objekt on esiletõusev oma ajalooväärtuse või kunstilise väärtuse poolest. Aga sugugi mitte kõik viisnurka ja muud nõukogude sümboolikat kandnud monumendid pole ka seni olnud riikliku tähtsusega kultuurimälestised. Ja ei ole ka teada, et nende suhtes oleks seni inimestel tekkinud mõtteid, et neid peaks tingimata üleriigilise tähtsusega kultuurimälestisena kaitsma.
err.ee 13.07.2022 https://www.err.ee/1608656026/pakosta-sojahaudade-muinsuskaitseta-jatmine-pole-ukraina-sojaga-seotud