PÄEVA TEEMA | Liisa Pakosta: põhikool ei anna noortele piisavat tõuget hariduse jätkamiseks

Kui noorele on tambitud pere või kooli või mõlema poolt, et ta pole millekski võimeline, võib tema jaoks olla lihtsam selle teadmisega leppida. Tagasihoidev hoiak ka ei motiveeri pingutama. Allaandmine aga vähendab noore võimalusi eluga toime tulla.
Õppimiskohustuse pikendamise eesmärk on iga noore väärtustamine terve ühiskonna poolt ja inimeste parem toimetulek.
Eestis on praegu kohustuslik põhikooliharidus 9 klassi ning edasine pole süsteemselt ja terviklikult kedagi huvitanud. Tulemuseks on see, et iga kümnes noor on täitsa kõrvale jäänud – ta ei õpi ega tööta.
Kahjuks on just noores eas selline rajalt väljakukkumine väga valus ja väga pika mõjuga. Kui noor jääbki eemale nii hariduse omandamisest kui ka isegi töökogemuste omandamisest, siis on tulemuseks aastakümnete pikkune halvemus. Isegi hiljem tööle saades on palk aastaid väiksem, kui see võinuks olla. Ka tervisemured on sel juhul suuremad ning rängemad kui eakaaslastel ning hädadega saaks veel pikalt jätkata.
Senised lahendused pole aidanud
Täna tegelevad selle murekoha lahendamisega osad kohalikud omavalitsused ja teevad todagi Euroopa Liidu raha eest. Omavalitsusel on tõepoolest laialivalguv kohustus tegeleda nende hädasolijatega, kes omavalitsuse territooriumil parasjagu on. Alaealine, kes ei tee mitte midagi, on arusaadavalt hädas.
Omavalitsus ei saa aga parima tahtmisegi korral luua näiteks kohandatud õppekohti riigi kutsekooli. Sellel ja mitmel muul põhjusel on omavalitsuste edukus kõigest eemale jäänud noortele lahenduste leidmisel jäänud vähe edukaks. Mõnel pool on suudetud pea pooled järjele aidata, mõned omavalitsused pole aga teinud sedagi.
Seega ei piisa täiesti ilmselgelt olemasolevast tööriistakastist. Vaja on terviklikku lahendust ja selle pakkus välja Eesti 200 oma programmis – õppimiskohustus kuni täisealiseks saamiseni.
Koalitsioonipartnerid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik erakond on lahendust ka toetanud. Põhimõtteline uuendus aitaks Eestis viimaste andmete kohaselt vähemalt 2400 noort, kes on 16-17-aastased ning ei õpi ega tööta. Mõistagi aitaks lahendus ka kõiki neid noori, kes edaspidi põhikooli lõpetamiseni jõuavad või ei jõua isegi põhikooli lõputunnistuseni. Me tahame, et Eesti oleks maailma kõige lapsesõbralikum riik ja siin me räägime nendest noortest, kes vajavadki ühiskonnalt rohkem abi ning tuge.
Vaja on eneseusku ja kohandatud koolikohti
Noorte kõrvalejäämisel on olnud kaks suuremat põhjust. Mõlema juurpõhjuse välja ravimiseks ei ole olemasolevad võimalused abiks, vaid vaja ongi õppimiskohustust täisealiseks saamiseni.
Esiteks pole osadel erivajadustega noortel olnudki kuskile edasi minna. Erivajadus võib olla seotud nii puudega kui ka olla hariduslik erivajadus ilma puude tunnuseta. Ja me räägime siin alaealistest, seaduse mõttes veel lastest. Kuigi nii kutsekoolid kui ka gümnaasiumid on juba täna kohustatud pakkuma tuge ka erivajadustega noortele, on sellele suur osa koole mõelnud kui kellegi teise murele. Isegi suurtele riigikoolidele on käinud vähegi erilisema noore õpetamine üle jõu, ammugi ei saa kogu töötamiseks vajalikku koolitamist ühelt tööandjalt.
Õppimiskohustus kuni täisealiseks saamiseni tähendab aga suurt muutust nii riigile kui omavalitsustele pakkuda neile noortele ikkagi mingeid selgeid võimalusi, mis peavad olema selged juba enne põhikooli pidulikku lõpuaktust.
Piltlikult öeldes tekib ka erivajadusega lapsele õigus saata riigile kiri, et mind huvitavad kosmosetehnoloogiad ning ühtlasi tunnen huvi ka digidisaini vastu, palun öelge mulle konkreetselt, millised on minu valikud haridustee jätkamiseks. Kui lapse erivajadus on keerulisem, peab tema põhikool koos omavalitsuse ning haridus- ja teadusministeeriumiga hakkama sobivaid variante otsima juba põhikooli viimase klassi algusest. Nii jõuab kõik vajalikud kohandused ja muud ettevalmistused kenasti ette valmistada ja ära teha.
Teiseks suureks mureks on nii noorte iseendi kui ka noori ümbritsevate täiskasvanute-poolne hariduse alahindamine. Mõnele ütleb isa, et see haridus pole ju midagi väärt ja lähme parem joome seal poe taga, mõnda sarjab jälle õpetaja koolis ja tembeldab lapse lootusetuks. Suhtumise küsimus seega.
Kui noorele on tambitud kas pere või kooli või mõlema poolt, et ta pole millekski võimeline, siis võibki olla lapse jaoks lihtsaim valik selle teadmisega leppida. Tagasihoidev hoiak ei motiveeri pingutama. Selline allaandmine tegelikkuses kahjuks vähendab tõepoolest noore võimalusi eluga toime tulla. Nii muutubki uskumus, et sina ei suuda ju mitte midagi ja ei sa mitte millegagi hakkama, isetäituvaks ennustuseks.
Kui meil on aga ühiskondlik kokkulepe olemas, et usume igasse nooresse inimesesse ja tema võimalustesse, siis jääb ka seda mahatampimist vähemaks. Kohustus õppimisega igal juhul edasi minna kuni 18-aastaseks saamiseni tähendab, et eneseusu ja kellegi teise umbusaldamisega maadlemise vaeva saab lihtsalt vahele jätta.
Personaalne lahendus igale lapsele
Niisiis kaitseb õppimiskohustus nende laste õigust haridusele, kellel pole senimaani olnudki mitte kuskile minna või kellest pole täiskasvanud uskunud, et temast võib veel asja saada. Praktikas tähendab see seda, et ühiskond peab laste parema tuleviku nimel rohkem pingutama. Esiteks on vaja juurde luua või kohandada õppekohti erinevate erivajadustega lastele. Teiseks on vaja õppimise küsimused koos tööandjatega üle vaadata.
Õppimiskohustus ei tähenda kaasajal, et noor inimene peab tingimata minema gümnaasiumisse või kutsekooli. Meil on suurepäraseid tööandjaid, kes koolitavad inimesi kohapeal, rahvusvahelisemad ettevõtted trükivad printerist selle kohta isegi ettevõttesisese tunnistuse välja. Meil on juba olemas ka töökohapõhine õpe ja õpipoisiõpe, aga kogu süsteemi peab muutma paindlikumaks ning kaasaegsemaks.
Lahendus eeldab ka seda, et riik astub oma silotornidest välja. Senisest efektiivsemalt peavad hakkama iga üksiku lapse heaks personaalseid lahendusi pakkuma haridus- ja sotsiaalsüsteem omavahelises koostöös. Näiteks on sotsiaalsüsteemis juba olemas eelseisvateks aastateks 10 miljonit eurot selliste noorte ülesleidmiseks ja aitamiseks.
Pole saladus seegi, et põhikoolijärgne õppimine võib olla perele märkimisväärselt kulukas. Seega tuleb kohustusliku edasi õppimise puhul varuda riigil eelarvet ka vajaduspõhisteks toetusteks. Ettevõtjate parem kaasamine noorte ettevalmistusse vajab samuti riigi poolt selgemat ootuste väljendamist ja läbipaistvat koostööd.
Õppimiskohustuse rakendamisel jääb musta auku kukkumine vahepealt ära ning samuti ei pea riik raha kulutama noore otsimiseks – lahendused tuleb leida sellisel juhul edasiseks juba enne põhikooli lõpetamist. Lisaks inimeste endi paremale toimetulekule ja tervemalt elatud aastatele tekib riigile rahaline boonus ka suuremate maksulaekumiste näol.
Kõige olulisem on see, me ei kaotaks Eestis mitte ühtegi oma last. Õppimiskohustus tähendabki, et igale alaealisele tuleb midagi enda arendamiseks ja haridusteel edasi liikumiseks pakkuda. See aitab tänastel lastel tulla pikas plaanis palju paremini toime üha keerulisemaks muutuva eluga üha keerulisemas maailmas.

epl.delfi.ee 21.03.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120160966/paeva-teema-liisa-pakosta-pohikool-ei-anna-noortele-piisavat-touget-hariduse-jatkamiseks