Õppimiskohustuse pikendamine 18. eluaastani aitab seni vajaliku toeta noori

Kuigi enamik noori leiab oma koha gümnaasiumis või kutsekoolis, tuleb sobivaid valikuvariante veelgi juurde tekitada. Ikka selleks, et noored üha keerukamaks muutuvas maailmas reelt maha ei jääks, selgitab õppimiskohustuse vanusepiiri tõstmist riigikogu liige Liisa Pakosta (Eesti 200).

Kord külalisõpetajana üheksandikele tunde andes sattus mulle järjestikku kaks paralleelklassi. Esimeses kuulati vaikselt ära. Järgmises tunnis püüdsid krutskitega poisinaasklid mind tirriteerivate küsimustega üha proovile panna. Suhtusin sellesse rõõmsa huviga.

Pärisõpetajal tagareas hakkas ikkagi piinlik ja üle klassi kostis vabandavalt: «Ärge tehke neist välja, need on meil see nõrgem klass, polegi vaja kõiki asju selgitada, ega nad niikuinii sellega midagi peale oska hakata.» Kõik oli kihvas tolles sekkumises.

Saan aru, et õpetajatelt olid viimsedki närvid seest söödud. Ent ikkagi ei väärinud need noored sellist kättemaksu. Tunni lõpuni rääkisin kogu sütitusjõuga eneseusust ja tulevikulootustest. Paar last tulid nelja silma all pärast tasa küsima, et kas nemad ka tõesti saaksid edasi õppida?

Motivatsioonipäikesed, kes noortesse ei usu
See tund oli ehk erandlik, enamik pedagooge on säravad motivatsioonipäikesed. Ent Balti Uuringute Instituudi uuring näitab noortesse mitteuskumist, perekonna toe puudumist ja erivajadustega lastele sobivate kohtadegi puudumist peamiste põhjustena, miks pärast põhikooli ei õpita edasi ega minda töölegi.

«Kui sul ikka isa ütleb, et mis see õppimine, et see ei anna midagi, et umbes lähme joome seal nurga taga, eks ju,» toob omavalitsus näite. Või tõdeb noortega tegeleja: «Nad tunnevad, et nad ei oska midagi. Ja tegelikult teinekord nad oskavad, aga neile on seda lihtsalt pähe taotud, et nad ei oska.»

Kuidagi on nii läinud, et pärast põhikooli lõpuaktust polegi selget vastutajat, kes peaks kohandatud õppekoha looma – ikka sellise, mis päriselt lapseealise vajadustele vastab.

Ka teisal tunnistab omavalitsuse juhtumikorraldaja, et selliselt halvustatud noortel puudub eneseusk: «Juba põhikoolis tuleks teha tõsisemalt tööd karjäärinõustamisega ja ka sellise ennastjuhtivuse ja eneseteadlikkusega, et see noor saaks teada, milleks ta on hea. Ja julgeks edasi minna seda õppima.» Samal ajal on meie üha keerulisemaks muutuvas ühiskonnas ilmselge, et terveks ja õnnelikuks eluks on neilsamadel lastel vaja omandada üha rohkem teadmisi ja oskusi.

Eesti Vabariigi loomisel 1918. aastal oli koolikohustus kolm klassi. Noor riik võttis ühe esimese eesmärgina ette õpisunni pikendamise. Tänaseks oleme jõudnud üheksa klassi peale, enamikul lastest läheb hästi ja neid kavandatavad muudatused ei puudutagi. Murekoht on see, et Nõukogude okupatsiooni «teistsuguste» mahavaikimise taagast pole Eestis veel lõpuni üle saadudki.

Sellised nägid klassitoad välja ajal, kui Oskar Luts laste hommikul liiga vara kooli käsutamise vastu sõna võttis. Eesti Vabariigi algusaegadel oli koolikohustuse pikkuseks kolm klassi.

Alex Käbi/Filmiarhiiv

Erivajadustega laste ja noorte arv kasvab, aga põhikoolijärgseid sobivaid õppekohti tuleb otsida piirutulega. Kuidagi on nii läinud, et pärast põhikooli lõpuaktust polegi selget vastutajat, kes peaks kohandatud õppekoha looma – ikka sellise, mis päriselt lapseealise vajadustele vastab.

Alla tõmmatud eneseusk ning kohandatud õppekohtade puudumine on peamised auku kukkumise põhjused, mis mõjutavad noorte saatust veel aastakümneid. Mööda ei saa vaadata ka puuduvatest vahenditest. Kooli või tööle jõudmiseks on vaja liikuma saada ka ääremaalt ning õppimiseks-elamiseks läheb vaja raha ka selle pere lapsel, kellel pole vanematelt midagi loota.

Sihiks diplom või täisea saabumine
Seega on vaja lahendust, mis pikas plaanis aitaks ka nõrgemas olukorras Eesti noorel järje peale saada, enda tervist hoida ja vajalikke kogemusi omandada. Aga lahendus leidub – selleks on õppimiskohustuse pikendamine täisealiseks saamiseni, või kui enne seda on jõutud kutse omandamiseni, siis selleni.

Mitteõppivate ja -töötavate noorte osakaal Eestis oli 2020. aastal teiste Euroopa Liidu riikidega võrredes väike, kuid trend näitab ka siinmail kasvu.

Postimees

Praktikas tähendab see nii lisanduvaid kohustusi kui ka võimalusi. Noore asi pole enam vastata, kas ta on millelegi mõelnud, vaid et kus ta pärast põhikooli oma haridusteed jätkab. See suunab edasi liikuma ka seni allasurutud eneseusuga noored. Uusi võimalusi pakuvad ka loetud päevad tagasi uuendatud õppekavad, kus on rohkem tähelepanu karjäärisuunamisel ja tehnoloogilise töörõõmu jagamisel.

Nüüd tuleb koolidel, omavalitsustel ja riigil nuputada kõige tõhusamad viisid, kuidas edaspidi saavad üheksandikud veel enne kevade algust edasiseks kindla koha paika. Keegi ei saa enam pugeda vabanduse taha, et isa ütles ka, et parem joome seal nurga taga.

Noore asi pole enam vastata, kas ta millelegi mõelnud on, vaid et kus ta pärast põhikooli oma haridusteed jätkab.

Enamik noori läheb endistviisi gümnaasiumisse või kutsekooli, aga sobivaid valikuvariante peab veel juurde tulema. Näiteks saab töökohapõhist õpet muuta lihtsamaks ja tööandjatelegi tõsiste pakkumiste tegemiseks atraktiivsemaks. Mõnelegi noorele võib vaja olla hoopis elus hakkama saamise vahekursust, millist ka juba pakutakse.

Oluline pole ju see, et noor tingimata just koolimajas oma õppimiskohustust täidab, ning just seetõttu ongi sisule paremini vastav nimetus koalitsiooniläbirääkimistel jutuks olnule õppimis-, mitte koolikohustus. Lisaks on Eesti 200 programmist toetust saamas ka erinevate õppevormide palju paindlikum omavahel sidumine. Miks mitte ei võiks juba põhikooli lõpus proovida mõnda kursust läbida koostöös kutsekooliga, et noor saaks oma tugevustest aimu, rääkimatagi mujal ilmas väga levinud lõimumistest põhikoolijärgselt.

Sunnimeetmetele kasvatuses oleme harjunud igalt poolt kuulma vastuväiteid, kuid nüüd leitakse, et just õppimiskohustuse pikendamine on see, mis aitab hätta jäänud noori.

Artur Kuus

Õppimiskohustuse pikendamine peaks selgelt motiveerima koolide ja ettevõtjate uusi algatusi. Näiteks võib mõni internaadiga väikekool luua täitsa uue (unustatud vana) võimaluse ja pakkuda näiteks põhikooli kolmandat astet koos mõne kutse omandamisega. Ka erasektor on näidanud, et suudab teha imesid vastavalt nõudlusele (kood/Jõhvi; Cleveroni Akadeemia jt).

Üha rohkem neid, kes ei õpi ega tööta
Kui riigilt tuleb selgem toetus taha, siis saab koolipingi nühkimisest vähem huvitatud üheksandik käia juba põhikooli toel endale sobiva valiku tegemiseks erinevaid praktilisi asju katsetamas. Koolil peab selleks olema selge motivatsioon, et igal noorel talle sobiv edasine samm astutud saaks. Järje peale saamine on ikka parem kui mitte midagi.

Võib tekkida küsimus, miks ei võiks seda niisamagi pakkuda? Esiteks pole «niisamast» kõigile tolku sündinud, sest meil on vähemalt 2400 alaealist noort, kes ei õpi ega tööta (nn NEET-noored). Kokku on selliseid noori 31 100, kahjuks igal aastal täienevate ridadega. Teiseks pole tekkinud erivajadustega õpilastele piisavalt sobivaid õppekohti. Pole justkui kellegi asigi!

Kõige olulisem on see, et me ei kaotaks Eestis mitte ühtegi last ükskõiksusest ja võimaluste mitte pakkumise tõttu.

Kolmandaks aitab ainult kohustuslikkus meid üle suhtumisest, millega osa noorte usk edasiõppimise võimalikkusesse kas nende endi pere või kooli poolt maha tambitakse. Edasi õppimine poleks siis enam lihtsalt üks valik teiste hulgas, vaid selge kohustus.

Neljandaks ongi lahendamata põhikooli ja kohaliku omavalitsuse selgem roll noore aitamisel edasise tee leidmisel. Ja mitte väheolulisena peame rääkima rahast. Riigieelarvesse on juba planeeritud 10 miljonit eurot NEET-noorte tagaajamiseks, ent edasi õppimise kohustuslikkus tähendab ka riigile vastutust kõiki osapooli senisest palju enam toetada. Õppekoha kohandamine maksab, kaugemalt tulnu jaoks maksab transport ja ööbimine ning toetada tuleb ka sobiva pakkumise teinud koolitavat tööandjat, kõik ikka ühise kasu nimel.

«Ei õpi ega tööta» Jaapani moodi: hikikomori noormees, puhas ja kammitud, aga toast väljas ei käi, inimestega ei suhtle, koolist ja tööst ei hooli.

Francesco Jodice/Wikimedia Commons

Täiskasvanutel on eneseteostuse osas otsustusruumi mõistagi laiemalt, aga kui esimesed sammu on juba kasulikult astutud, siis on teekond palju lihtsam. Kõige olulisem on see, et me ei kaotaks Eestis mitte ühtegi last ükskõiksusest ja võimaluste mitte pakkumise tõttu. Iga noor on väärt, et temasse usutakse.

arvamus.postimees.ee 14.04.2023 https://arvamus.postimees.ee/7753023/liisa-pakosta-oppimiskohustuse-pikendamine-18-eluaastani-aitab-seni-vajaliku-toeta-noori