Naise lugu linnupojakesele, armastuse ja raevuga

Ajalooline romaan sünnitamiskogemusest on midagi uut. Ja Norra Fredrikstadi kärestiku kombel pulbitseva tundeküllasusega ajaloolist romaani annab samuti postromantismivälisest maailmast otsida. Samantha Silva teose «Armastus ja raev» peategelase arvates sekkus kärestik raevuka kohinaga, valangulise ülevoolava jõuga metsavaikusse. Kihutav maru annab talle millestki vabanemise tunde. No eks raamat räägigi peamiselt naiste vabanemise tundest kammitsaist, mille kohaselt pole naisena sündinuile haridust ja haritust ette nähtud.

See on feminismi emaks nimetatud Mary Wollstonecrafti teise lapse sünnitamise lugu, mis paraku lõppes ema surmaga sünnitusjärgsesse tüsistusse. Ent tuhude ja surma vahele jäänud 11 päeva jooksul jõuab ta rääkida oma samuti vaevu elus vaakuvale teisele tütrele ja toeks tulnud ämmaemandale enda elukogemustest.

Sünnituse käik ja sellele järgnenud päevad koos oma elulooseikade jutustamisega alguses veel nimetule lapsele, keda hellitavalt linnupojakeseks kutsutakse, ongi Samantha Silva raamatu «Armastus ja raev» sisu. Laps jääb nii raamatus kui päriselus ellu ja saab hiljem tuntuks briti romantismiperioodi kirjaniku Mary Shelleyna, kelle moodsa aja Prometheusest ehk Frankensteinist on tänapäevalgi kõik vähemasti midagi kuulnud. Nagu ka Charles Darwinist, kelle isa Erasmus Darwiniga saame raamatu vahendusel paremini tuttavaks.

Mary Wollstonecrafti (1759–1797) elu oli omaaegsete Lääne-Euroopa tavade vastaselt vabameelne, seetõttu kärestikuline ja seltskonna ontlikku vaikusesse tõenäoliselt vahedalt lõikav. Pärit talupoja perest, õnnestus tal tänu uudishimule ja teadmisjanule, ent raamatu järgi kõige enam tänu jõuka sõbratari toetavale isale lugeda raamatuid ja sattuda enamjaolt heade meeste protežeeks.

Tema abieluvälise esimese tütre isa heitis küll ühte hoopis näitlejannaga ning sellele järgnenud Mary enesetapukatse on raamatus esitletud ühena vähestest iseotsustamise vabadest hetkedest, hoolimata sillale minemise tasulisusest. Töö kooliõpetajana ja tütarlastele hariduse õiguse nõutamine on midagi, mida meeste suhtes aeg-ajalt ka põlgust ja viha tundev Mary saab ära teha naiste sügavalt allasurutud positsiooni vastu seismisel ja milles seisnebki Wollstonecrafti suurim ajalooline panus.

Allasurutuse mõistmiseks tuleb Eesti lugejale meenutada, et mehe ja naise positsioon ühiskonnas on eri aegadel ja eri kultuurides, aga ka ühiskonnakihtides olnud erinev. Näiteks eesti talupoegade pereelu kohta ilmub samal ajal Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli (1737–1819) kirjeldusi nii tema neljaköitelises topograafilises ülevaates (1772–1785) kui ka näiteks 1791. aastal ilmunud kirjutises «Neitsilikkuse väärtusest eestlaste ja lätlaste hulgas».

Omas ajas liberaalne Hupel on just oma lääneeuroopaliku tausta tõttu ikkagi väga jahmunud sellest, kui vabalt ja innukalt suhtusid eesti naised abieluvälisesse seksuaalelusse ning oma õigustesse. Naised olid siin iseseisvad, iseotsustajad ja oma vallutuste üle uhked. Eesti talunaiste ja Londoni keskklassi naiste vahel oli 18. sajandi teisel poolel väga suur erinevus ja seda tasub siinsel lugejal meeles pidada.

Feminismi ema elulugusid on varemgi ilmunud, samuti tema kirjavahetust, seega pidi rahvusvaheliste suhete alal mainekas ja kõikide õppeainete kultuuriga integreerimisele rõhuvas Johns Hopkinsi ülikoolis hariduse omandanud ja praegu stsenaristina töötav ameeriklanna Samantha Silva leidma kirjanikuna mingi uue vaatenurga. Järelsõnas nimetab Silva selleks naisena elamise ühiseid kogemusi. Rõhutades sealjuures, et päriselus on iga naise kogemus eriline. Et naise vajadused on sama olulised kui mehe omad, võibki pidada raamatu juhtlõngaks.

Mehed on teoses tagaplaanil peaaegu sõna otseses mõttes ja kajastatud üsna mustvalgelt – kas raevukalt ja halbadena (näiteks Mary isa ja vanem vend) või armastavalt ja headena (näiteks Mary abikaasa ja noorem vend). Meessoost arstide kogenematust ja pealiskaudsust sünnitajate abistamisel on ämmaemandast naise elutarkusega samuti üsna mustvalgelt vastandatud.

Naistevaheline sõprus Mary ja Fanny vahel on kõikeületavalt intensiivne, sellele saab vastu vaid väga tark ja armastav mees (William Godwin, briti filosoof ja Mary abikaasa 1797. aastal). Ometi võiksid selle raamatu kätte võtta ka mehed, kellel huvi ajalooraamatute vastu või kellel ees sünnitamisele tugiisikuks minek. Kolme lapse emana on autor sünnitajate vajadusi filigraanselt kirjeldanud.

Pealegi on raamatus feminismi kui liikumise asemel esil sissevaade naiste praktilistesse igapäevamuredesse, mis on paraku samuti aegumatud, olgu tegemist suhtesisese vägistamise, sünnitusjärgse depressiooni, lastetusega või vaimse tervise häirete all kannatavate inimeste hooldamise küsimustega. Meeste laiatarbekaubaks see raamat tõenäoliselt ei saa, kuna mehed eelistavad teadupoolest lugeda endaga samast soost autorite töid ja naiskirjaniku teose kaane kergitaminegi võib tunduda vastumeelne.

Muinsuskaitsjana oleksin tahtnud raamatust leida rohkem elu- ja ruumikirjeldusi 18. sajandi teisest poolest. Praegu hõljuvad raamatus kirjeldatud tegemised osalt õhus, ankurdumata täpsemalt hoonetesse, tänavatesse või kaasaelamist pakkuvatesse olustikudetailidesse. Mulle meeldib, kui autor pakub läbivalt piltlikustamiseks nüansse valgusmängude, lõhnade, häälte, maitsete, temperatuuride, arhitektuuridetailide ja pinnatekstuuridena.

Mary Wollstonecrafti nägemine teda ümbritsenud füüsilises keskkonnas õnnestus mul tänu mitu korda külastatud Londoni muuseumile ja muuseumitöötajate sulest ilmunud teostele. Muide, kes enne detsembrit Londonisse satub, söandan soojalt soovitada, sest muuseum suletakse kolimiseks detsembris ja avatakse taas alles 2025. aastal. Tähelepanuväärne on seegi, et Londoni muuseum ei koli mitte uude ja udupeenesse (ning seeläbi mitte kõige keskkonnasõbralikumasse) hoonesse, vaid taaskasutusse võetakse kolm aastakümmet tühjalt seisnud Smithfieldi vanad turuhooned.

Ajalugu ongi «Armastuses ja raevus» kokkuvõttes vähem kui tänapäeva. Nii on ta loetav ka kui üks kerge ja liigutav naistekas, keskmisest parem ja inspireerivam.

Samantha Silva

«Armastus ja raev. Mary Wollstonecrafti lugu»

Tõlkinud Liisi Rünkla

Postimehe Kirjastus, 2022

320 lk

Samantha Silva, «Armastus ja raev. Mary Wollenstocrafti lugu».

Raamat


kultuur.postimees.ee 16.09.2022 https://kultuur.postimees.ee/7606947/ak-naise-lugu-linnupojakesele-armastuse-ja-raevuga