Muinsuse ja võrdsuse kaitsja Liisa Pakosta eeskuju on Jüri Mõis

Senine võrdõigusvolinik Liisa Pakosta (52) suundub muinsuskaitseametit juhtima. Volinikuna pälvis ta rohkelt kiitust, kuid ekskolleegid polnud oma ülemusest sugugi alati vaimustuses.
Esmaspäeval kell üks päeval heliseb võrdsete võimaluste voliniku büroos telefon. Keegi toru ei tõsta. Lõpuks vastab reibas noormees ja ütleb, et kui kedagi kontoris ei ole, suunatakse kõne tema mobiiltelefonile.
Võrdõigusvolinik Liisa-Ly Pakosta ei aja näpuga järge, et kõik peaksid, nui neljaks, kontoris istuma. Õel ta ei ole, ütlevad ka kõige teravamad kriitikud.
„Jüri Mõisast juhina oli väga palju õppida,“ meenutab Pakosta sajandivahetust, kui Mõis oli Tallinna meer ja tema abilinnapea. Linnavalitsus võttis nõuks, et esmaspäev algab kell kaheksa hommikul koosolekuga. „Ütlesin, et viin last lasteaeda. Sobib kell üheksa,“ sõnab Pakosta. „Mõis ohkas, ütles, et okei – teeme kell üheksa.“
Mõis oli põhjamaa kooliga juht. Paindlik, hoidis oma inimesi. Kuna Mõis valiti linnapeaks ootamatult, oli toonasel Isamaaliidul tarvis kähku meeskond kokku panna. Mart Laar ise kutsus Tallinna linna muinsuskaitseametit juhtinud Pakosta poliitikasse. Seal kehtestas too end kohe.
„Mu abikaasa oli tema nõunik,“ meenutab Pakosta kunagine parteikaaslane Margus Tsahkna. „Senimaani mäletab esimest koosolekut. Ruum oli mehi täis. Liisa ütles talle, et kui keegi kohvi küsib, siis meie jääme istuma. Las võtavad ise.“
Konfliktid alluvatega
End ülemusena kirjeldades mainib Pakosta, et talle meeldib, kui kolleegid on temast targemad. Vaidlemine on hea – siis saab ka ise paremaks. Ta peab end keskmisest loomingulisemaks ja püüab alati kõikidele küsimustele vastata.
Kolm praegust töötajat kiidavad Pakostat. Mitmed endised alluvad räägivad aga teistsugust juttu. Lausa imestavad, kuidas pole tormid võrdõigusvoliniku büroost varem meediasse jõudnud. Pakosta olla konfliktne, ametialased erimeelsused lähevad üle isiklikuks tüliks. „Ta ei paugutanud uksi, aga selja taga oli susserdamisi, valetamist. Inimeste riiduajamist,“ räägib üks endine alluv.
Teine sõnab: „Pahad mälestused. Suhted läksid paljudega tihti halvaks.“
2015. aastast, kui Pakosta võrdõigusvolinikuks sai, on büroosse ametisse jäänud vaid üks töötaja. Pakosta vastab, et alguses oli kolm töötajat. Sekretäri ta koondas, projektitöötajatel said aga tähtajalised lepingud läbi. „Ja mõnedki on pidanud lahkuma, sest ei tee tööd nõuetekohaselt, neil võib okas hinges olla,“ möönab Pakosta.
„Vahepeal tundus, et seal on Eesti 200 kontor,“ lausub kolmas endine voliniku büroo ametnik. Kiire otsing internetis tuvastab tõesti kaks nõunikku, kes on Eesti 200 liikmed olnud. Pakosta kinnitab, et ühtegi Eesti 200 liiget seal enam ei tööta. Aga töötajaid on olnud ka teistest erakondadest, tema parteikuuluvust ei vaadanud.
„Vahepeal tundus, et seal on Eesti 200 kontor,“ lausub kolmas endine voliniku büroo ametnik.
Natuke pipart lisab veel üks endine töötaja: „Nagu valimisjaoskond. Tähtis on kuvandi hoidmine.“
Valdkond edeneb
Kuvand ja teavitustöö on aga just see, mida Pakosta seitse aastat kestnud volinikutöö edulooks peab. „Eestis tajutakse võrdsete võimaluste teemat arusaadavamana. Normaalsena, pärisasjana,“ räägib ta. Võrreldes eelmise volinikuga oligi vaja võtta teistsugune suund: rääkida teemadest, mille kohta enim küsimusi tuli. „Tööle asudes tuli teha strateegiline plaan, et maksumaksja raha oleks efektiivselt kasutatud,“ lausub Pakosta.
Näiteks toob ta voliniku trükised, mis lähevad nagu soojad saiad. Lapsevanemate õigustest tuleb varsti välja juba kuues trükk. Vanuselise diskrimineerimise käsiraamatut on kaks trükki. Kui koroona ja sõda poleks seganud, oleks ka hariduse teatmik valmis. Lapsevanemate, eakate ja haridusala õigused – nendegi kohta tuleb palju päringuid.
Kas mõni valdkond on unarusse jäänud? Sugude osa? Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse indeksis on Eesti endistest idabloki maadest Leedu järel headuselt teisel kohal, vahe pole suur. Või teine võrdlus: praegune seis Eestis on umbes sama nagu 2015. aastal Austrias.
Raha on ka rohkem. Kui Pakosta tööle tuli, oli asutuse eelarve umbes 150 000 eurot, praegu nii pool miljonit. Lisaks suudetakse maksumaksja kukrut Pakosta sõnul säästa tänu projektirahale.
Teist korda muinsuskaitsesse
Kui Pakosta 2015. aastal võrdsete õiguste volinikuks sai, tuli sellest palju pahandust. Kümned organisatsioonid protestisid, avalikkus sumises. Miks? Pakosta oli toona silmapaistev riigikogulane ja mõjukas IRLi liige. Sama aasta 20. märtsil toimusid riigikogu valimised. Ta kandideeris, kogus 1808 häält, kuid valituks ei osutunud.
Juuli alguses toimusid teistsugused valimised. Kaks kuud sotsiaalkaitseministri ametis olnud Margus Tsahkna (toona IRLi liige, praegu Eesti 200) pidi valima uue voliniku kahe kandidaadi seast. Muu protsess oli juba eelmise ministri ajal tehtud. Kas Christian Veske või Pakosta? Tsahknale heideti ette poliitilist valikut.
„Käsi südamel: hea valiku tegin. Seni oli voliniku kohta pigem naeruvääristatud. Aga Liisa sai selle tööle. Tõstsime tema vastutusalasse olulisi teemasid juurde,“ kommenteerib Tsahkna. Tõesti, sellist sõna nagu „soovolinik“ pole ammu kasutatud. Tsahkna valis Pakosta võrdõigusvolinikuks.
Juulist alustab Liisa Pakosta muinsuskaitseameti peadirektorina, kuhu kandideeris kokku üheksa inimest. 1999. aastal osales Pakosta samal konkursil esimest korda. Kandideeris enda sõnutsi ka toona elu unistuste ametisse ja võitis. Aga ei jõudnud uuele tööpostile veel asudagi, kui juba helistas Isamaaliidu üks juhtkuju Andres Herkel ning kutsus poliitikasse, abilinnapeaks. Herkeli kutsele ütles Pakosta esialgu ära. Pärast Laarile aga enam mitte.
„1983. aastast algab minu tööraamat, vabaõhumuuseumiga,“ ütleb Liisa Pakosta. Ta räägib, et jõudis ära puhastada kõik muuseumi fondis olnud esemed – viis õue, tuulutas, teigi suurpuhastuse. Alguses koristas, edasi oli muuseumi valvur ja hiljem juba pedagoog.

04.05.2022 https://ekspress.delfi.ee/artikkel/96550539/muinsuse-ja-vordsuse-kaitsja-liisa-pakosta-eeskuju-on-juri-mois