Mõttekoda

Justiitsministeeriumi välja töötatud vaenukõne seaduse eelnõu on pälvinud kriitikat nii vaenukõne abstraktse definitsiooni kui ka regulatsiooni enda sisulise vajalikkuse kasina põhjendatuse tõttu. Kust läheb piir väljendusvabaduse piiramise ja karistamist vääriva vaenamise vahel? Kuivõrd aitab plaanitav eelnõu tugevdada praegust Eesti õiguskorda?

LIISA PAKOSTA, riigikogu liige (Eesti 200)

Grupitunnuse alusel vaenu ja vägivalla õhutamine on suure ühiskonnaohtlikkusega, seda on näha olnud meie silme all, kui Venemaa õhutas ukrainlaste vastu vaenu. Eesti põhiseaduses on ka ainuke koht, kus põhiseadus karistamist nõuab, just grupitunnuse alusel vaenu ja vägivalla õhutamine.

Põhiseaduses nõutakse seda karistamist ju Eesti enda ajaloolise kogemuse pärast, sest me ise oleme kannatanud küll kulakute vastu viha ässitamise, küll eestlaste endi küüditamisele kutsumiste, aga ka näiteks puuetega inimeste «ärakoristamise» õhutamiste tõttu. Eesti 200 kaitseb lisaks ühiskonna turvalisusele ka sõnavabadust kui ühte demokraatia alusväärtust. Seetõttu oli Eesti 200 jaoks väga oluline, et vaenu õhutamise eelnõu oleks nii kitsas ja nii selge kui vähegi võimalik.

Postimees  01.06.2023