Miks ei saa elatist ühe lausega korda teha?

Täna parandab riigikogu perekonnaseaduse elatise detailide muutmise ettepanekut lausetes, mis president arusaadavuse puudumise tõttu parlamenti tagasi saatis. Mille üle arutelu päriselt käib? Sõnastus oli nii segane, et presidendil polnud eelnõus täpset poliitilist tahet välja selgitada võimalik. Ka minister Järvan, kes noomis sättest mittearusaajaid, jättis ütlemata, kuidas olnuks õige taibata. Tõenäoliselt taheti aidata üksi lapsi kasvatavaid vanemaid.

Laps vajab üles kasvamiseks kahe inimese pidevat ponnistust, et järeltulijast sirguks tore täiskasvanu. Lihtsustatult läheb nii emalt kui ka isalt tarvis nii aega kui ka raha. Mõlemal vanemal on perekonnaseaduse järgi võrdne kohustus nii last ülal pidada kui ka kasvatamisse isiklikku aega panustada. Üldiselt lepivad kaks täiskasvanut kõige korraldamises omavahel kokku ja normaalne riik hoiab perekonnaasjadesse sekkumisest nii kaugele kui vähegi võimalik. Riigi abi läheb vaja alles äärmuslikul juhul, kui vanemad mitte kuidagi omavahel kokkuleppele ei jõua. Perekonnaseadus annab sellises olukorras võimaluse asuda riigil lapse huvide kaitseks vahemehe rolli ja panna kohtuniku abil paika, kui palju peab lapsevanem, kelle panus on lapsele kahjutekitaval määral napiks jäänud, lapse heaks pingutama. Kohus saab määrata nii lapse kasvatamisele kulutatavat isiklikku aega (suhtluskord) kui ka raha (elatis, nõukogude ajal tuntud alimentidena).

Seadusjärgne norm on mõlema vanema kohustuste võrdsus. Elatise maksmisega ostab üks vanem end kohustusest last ülal pidada välja ja maksab raha teise vanema kätte. Selle asemel et lapsega mööda poode sobivat jopet otsimas käia, annab elatise maksja pool rahast teise vanema kätte. Samal ajal maksab riik vanematele raha sellesama lapse ülalpidamiseks, sealhulgas sellesama jope soetamiseks. Seega saab laps kasvamiseks vajalike kulude katteks raha nii mõlema vanema teenitust kui ka riigilt ehk maksumaksjate ühisest kaukast. Maksudest kogutud raha ümberjagamine on puhtalt poliitiline otsus.

President saatis riigikokku tagasi selle osa, kus üritati teha poliitilist otsust peretoetuse ja elatise ehk lapsele laekuva raha kokkuliitmisel.
Võrdleme arvutuste näitlikustamiseks kahte last. Anu elab koos isa ja ema ning kahe vennaga. Tegemist on kolmelapselise perega, kus kõik lapsed elavad koos bioloogiliste vanematega. Anu saab seega ülalpidamist nii isalt kui ka emalt, lisaks kolmandiku lasterikka pere toetusest. Ka Ivo elab kolmelapselises peres, aga koos ema, kahe poolvenna ning ema uue mehega, kes on tema poolvendade isa. Ema uuel mehel Ivo ülalpidamiskohustust ei ole. Ivo isa maksab talle elatist, mille suurus on perekonnaseaduse järgi pool Ivo kasvamise kulust. Näiteks on Ivo kõik kulud kokku kuus keskmiselt 400 eurot, siis ema katab poole ja Ivo isa peaks maksma elatiseks 200 eurot.

Poliitikud on otsustanud, et kui lapsetoetus ja lasterikka pere toetus katab Ivo kulud ära, ei peagi Ivo isa elatist maksma. Ivo saab Anuga võrreldes isa panuse võrra vähem raha. Ehkki mõlemad pered on ühtemoodi lasterikkad, saavad riigilt ühesuguseid toetusi, saab Anu isa rahalist panust rohkem kui Ivo. Veel enam, Anu saab osa ka isa ajast. Anu isa veedab Anuga aega ja selle võrra on ka Anu emal elu lihtsam. Ivo ema peab aga pingutama, kuna Ivo isa on ennast elatise maksmisega – mida ta suure peretoetuse tõttu ei peagi tegema – lapse kasvatamise kohustusest justkui välja ostnud. Kusjuures mitte enda, vaid maksumaksja raha eest.
Kokkuvõttes on teinud poliitikud otsuse, et kui vanem läheb paljulapselise pere juurest ära, on tema rahalised kohustused väiksemad kui vanemal, kes elab endiselt perega koos või osaleb muul moel vabatahtlikult oma laste ülalpidamises.

Kui vanem saab iseendale jätta oluliselt rohkem raha pelgalt seeläbi, et jalutab paljulap selise perekonna juurest minema, on selline poliitiline signaal ühiskonnale pehmelt öeldes kummaline, võiks isegi öelda, et ebamoraalne. Ilmselt selle silumiseks pakutigi välja punkt, mis ei ürita Ivo kui ühe bioloogilise vanemaga kasvava lapse kulude katteks arvestada mitte kogu lasterikka pere toetust, vaid üksnes tema kolmandikku, ja jätta lasterikkas peres midagi ka vanemale, näiteks muuseumipileti ostmiseks.

Olemasolevasse süsteemi selline uljas mõte aga hõlpsalt ei sobitu, kuna tegu oleks põhimõttelise muudatusega. Selleks oleks tulnud selgelt välja öelda, et pool lasterikka pere toetusest kuulubki lapsevanematele ja ülejäänu tuleb jagada laste vahel võrdselt. Seni on peretoetus suunatud ikkagi lapse heaolu tagamiseks ja kulude katteks. Teine võimalus oleks olnud kõikide lapse- ja peretoetuste automaatne maksmine 50/50 jaotusena mõlemale vanemale, mis oleks käivitanud massilise surve elatisraha maksmiseks nendes peredes, kus lapsetoetusi saav vanem kannabki suurema osa kuludest.

Lahendamist vajav küsimus on suurem kui elatise suurus ja isegi «preemia», mida lasterikka pere juurest lahkuv vanem tänu toetuste tõusule ainult iseendale saab jätta. Kas peame õigeks, et elatist maksev vanem ostab ennast sisuliselt lapse kasvatamisest välja ja teisele vanemale jääb kogu hoolduskoormus? Tänapäeval ollakse seisukohal, et lapsel on õigus nii mõlema vanema poolsele ülalpidamisele kui ka isiklikule suhtlemisele. Ainult elatisega tegelemine ei lahenda lapse vajadusi saada osa ka lahus elava vanema ajast ja hoolest. Teiseks ei arvesta elatis investeeringut, mida peab topeltsuuruses tegema last tegelikult kasvatav vanem oma ajalisest ressursist, mida tal on teise vanemaga sarnaselt 24 tundi ööpäevas.

Perekonnaseadust muutvas eelnõus poleks isegi klaarselges sõnastuses lahendatud põhimõttelisi küsimusi lahus elavate vanemate ning nende laste parima huvi kaitsel. Üksi last kasvatavad vanemad on enamasti emad. Iibe tõstmiseks on vaja eriti naistele kindlustunnet, et üksi jäädes ei satu nad lastega kehvemasse olukorda. Praegune lahendus sellist kindlustunnet ei anna. Kui praegune riigikogu enam vastuseid ei leia, võiks järgmine riigikogu asjad korda teha.

“Kas peame õigeks, et elatist maksev vanem ostab ennast sisuliselt lapse kasvatamisest välja ja teisele vanemale jääb kogu hoolduskoormus?”

“Poliitikud on teinud otsuse, et kui vanem läheb paljulapselise pere juurest ära, on tema rahalised kohustused väiksemad kui vanemal, kes elab perega koos.”

LIISA PAKOSTA, Tartu Ülikooli õigusteaduse doktorant


Postimees 28.12.2022