MAALEHE VALIMISSARI | Pakosta ja Tsahkna: me ei taha inimesi lubadustega petta

Eesti 200 poliitikud Liisa-Ly Pakosta ja Margus Tsahkna tahavad erakonna viia Eesti järgmisesse valitsusse ning hakata meie riiki põhjalikult ümber tegema, alates eelarve nullini lahtivõtmisest.
Vaatasin läbi Eesti 200 programmi pikema versiooni ja see on kohutavalt detailne. Kes see nii tark inimene oli, et kõik selle välja mõtles?
Liisa-Ly Pakosta: Meie programmis on ikka kõik asjad, mis on võimalik ära teha. See on esimene vastus. Teiseks me usaldame seda, mida ütlevad spetsialistid, asjatundjad ja teadlased. Et asi nii detailseks on läinud, tulebki sealt, et väga paljude inimeste arvamused on ära kuulatud ja siis tehtud üks asjatundlik koond.
Margus Tsahkna: Kui Eesti 200 oli alles algusjärgus, 2017–2018, siis ei olnud veel mingit plaani teha erakonda. Toona hakkasime peale sellest, et mis on need tõkked ja piirangud, mida riik saab Eesti inimeste arengu eest ära võtta. Ja Eesti ettevõtjate eest, et nad saaksid oma potentsiaali maksimaalselt ellu viia.
Me tegime 13 tõsist ajurünnakut, kus olid oma valdkonna eksperdid nii era- kui avalikust sektorist. See programm on õigupoolest lühivariant, tegelikult on Eesti 200-l töödokumendid, kus on veel põhjalikumalt läbi mõeldud need reformid, mida siin kirjeldatakse.
Üks näide detailidest: „digitaliseerime jäätmete kogumise“. Mida see tähendab? Kui ma viin prügi välja, tuleb selle sisu kuhugi andmebaasi kanda?
Tsahkna: See on just see, mida inimene ei pea tegema. Meie põhimõte on personaalne riik ja see, et sellised keerukused peidetakse inimese vaatest ära.
Pakosta: Mul on kodus kaks erinevat teenust, üks firma veab ära pakendijäätmed ning teine olmeprügi ja paberjäätmed. Nüüd lisandub Tallinnas ka biojäätmete äravedu. Neil firmadel on täpne ülevaade, kui palju meie majas üht või teist liiki prügi tekib. Digitaliseerimine tähendab, et sellised andmed lähevad riigi tellimuste jaoks võrreldes praegusega palju täpsemaks. Saab näiteks vaadata: sellest piirkonnast tuleb palju ohtlikke jäätmeid, sinna tuleks panna ohtlike jäätmete konteiner juurde.
Tsahkna: Praegu on väga suur küsimus, et meie sorteerime, aga lõpuks valatakse kõik kokku kuskile põletusahju. See on täiesti ebaratsionaalne käitumine ka riigi poolt vaadates.
Pakosta: Noorem põlvkond tahab teada, mis sellest täpselt sai!
Tsahkna: Ja täiesti võimalik, et prügi on tegelikult kapital.
Maalehe uurivad ajakirjanikud ju korraldasid jälgimise, panid prügi sisse andurid ja vaatasid, kuhu see lõpuks jõuab.
Tsahkna: Mäletan seda uurimust väga hästi ja meil ka peres tekkis arutelu, et meiegi siin sorteerime, aga lõpuks ikkagi kõik valatakse kokku ühte ahju.
Pakosta: Kujutan ette, et 10–20 aasta pärast on prügikastil tõesti ka automaatloendur, mis jälgib olukorda, ja kui saab täis, kutsub ise prügiauto välja.
Teil on mõned kategooriad inimesi, kellele Eesti 200 lubab konkreetset raha. Hea õpetaja peab saama 3000 eurot palka ja teatud õdede kontingent 2500 eurot. Aga saan ma õigesti aru, et pensionäridele ei luba te midagi?
Pakosta: Vastupidi, pensionäridele me lubame täispaketi. Esiteks, pension tõuseb igal aastal 1. aprillil olenevalt sellest, kui suur on eelmisel aastal olnud palgatõus ja palju on hinnad kasvanud. Näiteks selle aasta 1. aprillil tõuseb keskmine pension üle 100 euro. See on enesestmõistetav ja seda pole mõtet valimisprogrammis üle rääkida. Aga selleks, et vanemal inimesel oleks elu hea, on vaja ka palju muud peale pensionitõusu.
Kui tõsta inimese pensioni 200 eurot, aga arstilkäik hakkab talle maksma 600 eurot, sest muidu ei saa lihtsalt löögile – see pole õige ja me seisame selle eest, et nii ei juhtuks.
Personaalse kohtlemise kasutamine, õdede arvu suurendamine ja nende palga tõstmine annavad, et inimene saab nõudetranspordi endale ukse alla, ta saab sellega arsti juurde kohale sõita. Meditsiinisüsteemis on vaadatud, et kui inimene tuleb arsti juurde, siis mida saaks veel ühekorraga ära teha, et ta ei peaks mitu korda käima. Selliste teenuste kokkupanek parandab elukvaliteeti palju rohkem kui kolmesõnalised loosungid.
Tsahkna: Me ei taha inimesi petta. See on kõige tavalisem valimislubadus, et me kahekordistame pensione, viime pensionärid Euroopas viiendale tasemele, mis iganes. Seda on lubanud aastaid enamik erakondi. Mitte kunagi seda ei ole juhtunud. Oleme saanud ka päris head tagasisidet just pensionäride käest, et lõpuks on keegi, kes ei luba asju, mida kunagi ei täideta.
Õpetajate palkade üle oli meil suur vaidlus, kas ütleme numbri välja või ei ütle. Aga viimased aastad on kogu aeg õpetajate palgatõusu lubatud. Tõnis Lukas tegi mingid numbrid, kus hakati rääkima, et tegelikult ma tõstsin nii palju protsente, seda ja toda, miinimumpalka. Ma ei ole näinud vihasemaid õpetajaid kooli koosolekul kui pärast seda Tõnis Lukase palgatõusu. Sest päriselt tubli õpetaja ei saanud mingit palka juurde. Ta peab end veel rohkem puruks töötama, et seda palgatõusu saada.
Meie selle asemel panime väga selge numbri. See on suurusjärk, kus peaks palk olema ühel heal õpetajal.
Ühismeedias nägin vaidlust, et kes on siis see mittehea õpetaja ja mida ta üldse koolis teeb.
Tsahkna: Meil oli sama arutelu, see on õige küsimus. Selle otsustab koolijuht koos hoolekoguga. Hea õpetaja ei ole see, kes teeb oma tunnid lihtsalt täis. Hea õpetaja kohta ütlevad nii lapsevanemad kui kool, et tema ongi hea õpetaja. Anname ka tegelikult koolile õigusi juurde ja oleme ausad, enamik õpetajaid ongi väga head.
Pakosta: Juurpõhjus on see, et riik maksab kõigile õpetajatele üle terve Eesti ühesugust raha. Samal ajal õpetajate koormus on tegelikult väga erinev. Sa võid olla väga hea füüsikaõpetaja, teha oma tunnid seal koolis ära ja ongi kõik. Aga kõrval on keemiaõpetaja, kes veel organiseerib olümpiaade, ettevõtete külastamist, tegeleb järeleaitamisega ja teeb palju rohkem tunde tööl, aga praegune palgasüsteem seda tegelikult ei arvesta.
Päriselus hakkab see õpetaja, kes teenib nt 2000 eurot, kõõrdi vaatama kolleegi, kellele võidi määrata 3000 eurot.
Pakosta: Kui vaadata näiteks mehhatroonika õpetajate palkasid – kes õpetavad seda, kuidas robotitega töötada –, siis arvan, et keegi neist ei saa alla 3000. Ka praegu on suured erinevused õpetajate vahel.
Tsahkna: Me oleme väike riik, meil on 1,3 miljonit inimest. Me teame iga inimest Eestis, päriselt teame. Aga oleme oma süsteemi üles ehitanud nagu vana Bismarcki-aegne Saksa suurriik oma osariikide, omavalitsuste ja süsteemidega. Neid ehitatakse selle järgi, kuidas ametnikel ja ministeeriumeil oleks lihtsam hallata. Ja unustame ära, et tegelikult töötab see kõik inimeste jaoks, mingi eesmärgi nimel.
Miks mitte tuua sisse paindlikkust või anda ka sõnum noortele, kes mõtlevad, milline on nende karjäärivalik, kas õpetajaks tasub õppida või mitte? See on väga oluline sõnum.
2019. aastal ei ületanud Eesti 200 valimiskünnist, aga kogus 4,4% hääli ja sai riigi toetusrahale. Kas see ongi põhjus, et olete viimased neli aastat üle elanud ja taas valimistel?
Tsahkna: Seal on ikka palju rohkem muud. See tuleb pühendumisest ja miks üldse meie erakond tekkis. Need inimesed, kes tulid kokku, olid valmis veel neli aastat panustama oma töö, pere ja kõige muu kõrvalt erakonna sisu arendamisse.
Ma võin öelda ausalt ära, et – võib-olla mõni inimene erakonnas ei kiida seda heaks – olen olnud pikalt poliitikas ka varem ja arvan, et meil läks hästi, et ei saanud nii kiiresti riigikokku sisse. Me ei olnud valmis. See on minu isiklik, aus hinnang. Teisalt muidugi on kahju, sest Eesti 200-t ei olnud ees ja tekkis võimalus panna kokku EKREIKE valitsus. Vastasel korral oleks jätkanud progressiivne valitsus.
Oleme nelja aasta jooksul teinud palju tööd, saanud uusi inimesi, et olla päriselt valmis ja viia ellu muutused, mis olid selle erakonna tekkimise mõte.
Teie olete mõlemad Isamaa taustaga, mis on konservatiivne partei, aga Eesti 200 programmis on väga liberaalseid külgi, nagu eutanaasia seadustamine. Kes te ilmavaatelt olete ja kuhu end poliitilisel skaalal paigutate?
Pakosta: Kui mina kunagi astusin Mart Laari Isamaasse, siis see oli väga avatud erakond. Mul on meeles, kui istusime koos Laariga ja meie vastas oli Krister Paris, kes küsis, kuidas suhtume samasooliste abieludesse. Enne kui mina jõudsin midagi öelda, vastas Mart Laar: „Muidugi!“
Tsahkna: Meid ühendab Liisaga see, et ka mind kutsus Mart Laar erakonda ja veidi hiljem Tallinnasse tööle. Needsamad teemad, mida me käsitleme, ei olnud Isamaale tookord mingisugune probleem. See oli avatud rahvusluse erakond, nii nagu on Eesti 200 täna. Meil on eestimeelsus, on liberaalsus, mis puudutab majanduspoliitikat ja isikuvabadusi, ning on uuendusmeelsus. Mõnes mõttes on Mart Laari mõju nüüd kandunud Eesti 200sse edasi uues kuues ja uues ajastus.
Pakosta: Ka Euroopas on EPP grupis ikkagi enamik erakondi vaba ja liberaalse Euroopa poolt, kus lihtsalt rahvustundega arvestamine on ka väärtus.
Tsahkna: Isamaa on ise pöördunud oluliselt konservatiivsemaks, kui ta kunagi oli, ja puhastanud ka oma ridu. Paljud inimesed, kes on liberaalsema, aga väga eestimeelse vaatega, on sealt lahkunud.
Kas te EKREga olete valmis minema ühte valitsusse?
Tsahkna: Ma ei kujuta seda ette. Me võime vaielda erineva maailmavaate üle, mis puudutab perepoliitikat või suhtumist samasoolistesse paaridesse, ja see on inimeste õigus nii arvata. Aga mulle on täiesti vastuvõetamatu see retoorika, mida kuuleme näiteks Ukraina kohta. Et meil on piir käes, meie rohkem ei aita Ukrainat. Või ühe nende esikandidaadi seisukoht, et ükstapuha, mis värvi lipp lehvib Pika Hermanni tornis, peaasi, et oleksid tagatud konservatiivsed pereväärtused. See ei ole vastuvõetav ja sellise arusaamisega inimesed ei tohi olla Eesti Vabariigis võimul. See ei ole nali.
Mäletan väga hästi, kui kusagil kaks valimistsüklit tagasi tehti EKRE üle nalja, et see on mingi tore freakshow. Nad on olnud valitsuses ja tahavad moodustada valitsust, mida nad juhivad. Sellisel väikesel riigil tuleb see pööre väga järsk ja tagasitee sealt on ülivalulik.
Neil valimistel on üks väga suur valik: kas jätkame ja läheme edasi edumeelse, eestimeelse riigina või pöördume kuhugi. Mitte minevikku, sest Eestil isegi ei ole sellist minevikku. Aga sinna Ungari ja sellisele teele, kuigi see pole üks ühele võrreldav.
Pakosta: Üks põhjus, miks ma kandideerin, on see, et arvan, et iga inimene peab tegema kõik mis võimalik, et me ei läheks EKRE jutupunktide järgi.
Aga Reformierakond?
Tsahkna: Reformierakonda oleme kritiseerinud väga palju ja ka teisi parteisid, kes on riigikogus. Kõik erakonnad on seekord ka valitsuses olnud ja meie väide on, et tegelikult pole mitte midagi tehtud. Sarnase maailmavaatega erakondadel oleks valitsuses võimalik teha ära need suured reformid, mida oleme kirjeldanud, aga mitte lihtsalt mängida võimulolemist.

maaleht.ee 16.02.2023 https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120142852/maalehe-valimissari-pakosta-ja-tsahkna-me-ei-taha-inimesi-lubadustega-petta