Liisa Pakosta toppavast eelnõust: me soovime, et Eesti ettevõtted ei satuks ilma asjata surma äärele

Andsin intervjuu Delfi Ärilehe peatoimetaja Tanel Saarmannile konkurentsiõiguse direktiivi (nn ECN+ direktiiv) ülevõtmisest. Siin see intervjuu on, ilmus 30.12.2023:

Eesti 200 fraktsiooni ja riigikogu Euroopa Liidu asjade ning Õiguskomisjoni liige Liisa-Ly Pakosta ei ole nõus sellega, et Eesti 200 takistab olulise konkurentsidirektiivi üle võtmist. Ta toob välja, et kiireks ülevõtmiseks on nad eelnõusse kõik vajalikud kohendused sisse viinud ja nimetab põhjused, miks tuli eelnõu enne valitsust muuta.
Delfi Ärileht kirjutas hiljuti, et Eestile tiksub iga kuu 18 000 eurot trahvi, sest me ei ole vastu võtnud Euroopa Liidu konkurentsidirektiivi (loe siit). Valitsuses on Eesti 200 see, kes soovivat muudatusi ning ei ole nõus seda Justiitsministeeriumi esitatud kujul „ära koputama“. Pakosta ei pea õigeks, et loos jäeti eksitav mulje, justkui koguneks trahv nende süül ja et nad ei soovi õiglase konkurentsi eest seista.
„Direktiivi üle võtmine on väga oluline. Selle tähtaeg kukkus 4. veebruaril 2021. aastal ja venitamise osas peaks vaatama nende otsa, kes siis valitsuses olid,“ alustab ta. Direktiivi peamine eesmärk on Pakosta sõnul anda riikide konkurentsiametile konkurentsirikkumiste uurimiseks sõltumatus ja vahendid, et tarbijatel oleks kokkuvõttes õiglase hinnaga teenused ja kaubad. Et turgudele saaksid vabalt tulla uued ettevõtted. Direktiiv reguleerib piiriüleste hiidude tegevust, konkurentsiprobleemide näiteks võib tema sõnul tuua küll USAs, aga äsja, 11. detsembril laineid löönud Google’i kaotus föderaalkohtus Epic Games’ile.
Kusjuures Eesti õigusesse üle võetuna ei puuduta muudatused mitte üksi riigipiire ületavaid vaidlusi, vaid ka kohalikke ettevõtteid FIEdeni välja. „Pika hambaga küll ütlen, aga võib möönda, et ühtlustamine ehk direktiivist kaugemale minemine on siin mõistlik,“ räägib õiguskomisjoni liige. „On aga põhimõttelised väärtusvalikud, kus me oleme teisel seisukohal kui osa justiitsministeeriumist, aga samal meelel sellega, mida valitsus on konsensuslikult haldustrahvide osas.“
Pakosta alustab tahust, mis puudutab iga inimest ja lähtub põhiseaduse paragrahvist 22, mis ütleb, et riik peab inimestesse suhtuma selliselt, et nad on eeskätt head, ei ole a priori süüdi. „Alles siis, kui süü leiab tõendamist, saab rääkida karistamisest. Sellest tulenevalt ei tohi inimesi sundida end ise faktiliselt süüdi tunnistama. Kõik on ju lugenud ajalooõpikutest nõiaprotsessidest. Nii me enam ei tee. Me ei uputa inimest seni, kuni ta õhku ahmides viimases hädas end ise süüdi tunnistab,“ toob Eesti 200 liige võrdluse. Eelnõus on kirjas, et konkurentsiamet võib teabenõudega küsida vajalikke dokumente. Kohustus on esitada kõik tõendid, mis on kättesaadavad. See kõik puudutab ka ettevõtete ühendusi. See ei tohi aga Pakosta sõnul minna kaugemale, ka direktiivi artikkel 8 rõhutab, et enesesüüstamist nõuda ei tohi.
Milles siis on probleem? Konkurentsiõiguse rikkumises ongi tõendite otsimine ja leidmine keeruline ja sellest keerukusest võib sündida ametnike kihk trahvida ettevõtet senikaua, kuni too midagi ennast faktiliselt süüdi tunnistavat ikkagi lauale paneb. Aga äkki ettevõte ongi päriselt süütu? Pakosta toob võimaliku näite kütuseturult. Oletame näiteks, et kahtlustatakse hinnakokkulepet, kus turuosalised olevat jõudnud ühisele arusaamale, et kütus ei maksa üheski tanklas alla 2 euro. Tarbijale on see kahjulik ja näeb välja nagu kartellikokkulepe. Nüüd nõuab konkurentsiamet välja kogu kirjavahetuse teiste ettevõtetega. Selles Pakostaprobleemi ei näe, sest tõendeid tulebki koguda. Vaidluse koht on selles, et kas selle küsimise peale tuleb üle anda lisaks ka vestlus näiteks teise kütuseettevõtte omaniku sõbrannaga, kuigi seda ei küsitud, aga ehk seal võis vähegi juttu olla kütusehindadest. „Äkki on seal midagi. Ja kui selle, kus on midagigi süüd näitavat, peab esitama omal algatusel, siis on see on põhimõtteliselt põhiseaduse paragrahv 22 vastu.
Inimesel on õigus mitte esitada tõendeid enda vastu, eriti siis, kui neid ei küsitagi. Kusjuures kahtlus võib kartellikokkuleppeks sündida ju lihtsalt – näiteks ühes bensiinijaamas jälgib teiste hindu äpp, mis teeb automaatselt ka vastavad muudatused, nagu Kai Realo kirjeldas Circle K poolt eri kettide bensiinijaamade samaaegseid hinnamuudatusi. Muuseas, selline tehnika kasutamine ei ole keelatud, aga ametnikul kahtlus on ju kerge tekkima. Me läheksime väga vales suunas kui selle sunniviisilise enesesüüstamise ukse avaksime. See on põhimõtteline küsimus, et ühel hetkel polekski enam nõiaprotsesside näide utreeritud“ räägib Pakosta ja rõhutab, et samale asjale on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler Ülle Madise. Selle peale vastas Konkurentsiameti peadirektor lehte sisuliselt, et õiguskantsler ei saa aru. „No see asjalike kriitikute suhtes isiklikuks minemine on tegelikult ameti usaldusväärsust vähendanud ja tekitanud mure eelnõu õigusselguse ja Eesti ettevõtete pärast laiemalt.“
Tõmbaks hinge kinni
Ka teine murekoht on põhimõtteline. Praegusel kujul on eelnõus kirjas, et kogu asja menetleb konkurentsiamet, kes pärast määrab ise ka trahvi. Eesti 200 soovib, et viimast teeks kohus. Miks on see Pakosta sõnul oluline? „See on ammu ennast õigustanud põhimõte, näiteks ka prokuratuur ei määra ise karistusi, vaid viib kogutud tõendid kohtu ette, kes otsustab. Kujutame ette, et sa oled ametnikuna usinalt tööd teinud ja sa tahad, et see kõik lõpuks päädiks trahviga – selline eesmärk on lausa eelnõus sees, inimlikult on ametniku soov edukas olla ka arusaadav. Selle asemel, et tõenditega kohtusse minna, teeb otsuse Justiitsministeeriumi eelnõu kohaselt see sama ametnik, kes asja menetles. Ja me räägime hiigeltrahvidest, mis ulatuvad 10 protsendini ettevõtte globaalsest käibest. Eesti ettevõttel tõmbaks selline ametniku otsus hinge kindlasti kinni.“
Seetõttu ongi Pakosta sõnul oluline, et kohus kontrollib ikka kõik üle ja kui kohtunikud jõuavad ametnikega samale järeldusele, siis tehakse kohtus õiglane trahviotsus, sellise võimaluse näeb direktiiv sõnaselgelt ette. Seejuures saab kohus siin olla vaid maakohus, sest nemad trahve määravadki, ning vajalikud väärteomenetluse muudatused on Eesti 200 täpsemalt välja pakkunud. Teine võimalus ehk halduskohus see olla ei saa, sest halduskohus on Pakosta sõnul mõeldud inimeste riigi eest kaitsmiseks, mitte trahvide määramiseks. Maakohus omakorda tähendab, et menetluse viimane ots peab olema väärteomenetlus, varasemaid menetluse edendamist suunavaid trahve saab Konkurentsiamet muidugi teha.1. novembrist jõustusid Eestis pealegi juba muudatused, kus samuti suured ja euroõigusest tulenevad andmekaitse- ja finantsvaldkonna trahvid läksid maakohtute määrata ja neid lahendatakse väärteomenetlusega.
„Eestis on näiteks väärteomenetlus, mida samal kujul pajudes riikides polegi, seda on ka teised õigusteadlased välja toonud. Valitsuse konsensuslik otsus on olnud 22. juunist, et peame Eesti õiguskorras vältima suuri haldustrahve. Oluline on, et Euroopa Liidu õigus peab alati sobituma meie põhiseaduslike väärtustega,“ ütleb ta.
Pakosta toonitab, et Eesti 200 on olnud igati takkakiirustav ja konstruktiivne ja pakkunud omalt poolt välja juba vähemalt kaks eelnõu varianti, näidates täpselt ära ka kooskõla direktiiviga. „Meie taga ei seisa mitte kui midagi. Laual on direktiivile vastav uuendatud eelnõu, mis võib kohe minna riigikogu ette. Ma olen ses osas üsna helges meeleolus. Praegu on see konkurentsiametnike surve lihtsustada enda elu ja ise hästi kiiresti otsuseid ära teha. Anneli Soo, Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna juhataja on ka sellele viidanud, et kui valida uus tee ametnike elu väga lihtsaks tegemisena, siis seejärel tahavad kõik ametnikud kõiki karistusi üha lihtsamalt määrata, ja nii puudutab see lõpuks iga inimest.“
Potentsiaalne oht töökohtadele
Liisa-Ly Pakosta nendib, et poliitika on kompromisside kunst. Nii on nad esitanud juba kaks-kolm erinevat eelnõu versiooni ja teinud järeleandmisi kokkuleppeid otsides. Selles, et trahvid määrab kohus, on üksmeelele jõutud. „Me oleme teineteisele lähenenud,“ viitab ta olukorrale koalitsioonis.
Pakosta loodab, et me ei jõua selleni, et ametkondliku entusiasmi tõttu kukub mõni sektor, näiteks ehitussektor, üldse kokku. See ei ole tema sõnul laest võetud jutt.
„Kuna direktiiv tegeleb ka ettevõtjate ühendustega, siis võib kujutada ette järgmist stsenaariumi. Kui Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu algas, siis ehitusmaterjalide hinnad läksid püstloodis üles. Hankeid täitvad ettevõtted sattusid väga keerulisse olukorda. Ei ole saladus, et neil omavahel tuli jutuks, et äkki saaks indekseerida hangetes olevate materjalide hinna. Me ei arva ju, et see võiks sellises ootamatus olukorras kuidagi kuritahtlik või täitsa ebaõiglane olla. Formaalselt direktiivi järgi aga oleks konkurentsirikkumine. Kui liit mõistetaks konkurentsi moonutamises süüdi, selle eest, et nad üldse arutasid lahendusi, siis see tähendab, et liikmetele tuleks ametnikelt proportsionaalselt trahv ja seejärel ka ükski neist ei saaks hangetel osaleda. Tuhanded ehitusega seotud inimesed kaotaks Eestis töö. Me soovime, et Eesti ettevõtted ei satuks ilma asjata surma äärele.“
Juriidilises keeles on tausta lahti kirjutanud ka Norman Aas Soraineni Advokaadibüroost.