Liisa Pakosta: töölekandideerimisel ei tohi nõuda eesti keele oskust emakeelena
Liisa Pakosta
Laste õiguste konventsiooni kohaselt tuleb lapsi lausa julgustada ja toetada oma arvamust avaldama kõige kohta, mis lapsi vähegi puudutab. Piltlikult öeldes peaks iga kooliõpetaja, kes julgustab lapsi oma kooli osas meelt avaldama, saama laste õiguste auhinna. Mõistagi selgitab arukas kool lastele seejuures, mis on arvamusavalduse mõte, kuidas seda kõige paremini teha, mis on konstruktiivse arvamusvahetuse olemus jne. See on ühiskonna- ja kodanikuõpetuse osa.
Last ei saa sundida õpetajale toetuskirja kirjutama. Ka õpetaja on õpilase suhtes võimupositsioonil. Tegelikult ei tohi mitte kedagi sundida meelt avaldama, ka täiskasvanuid mitte. Me pole õnneks enam okupatsiooniajas, kus tööl ülemus käsutas töötajaid 1. mai paraadile, ähvardades vastasel korral halbade tagajärgedega.
Ju kaasas kellegi „kuri käsi“
Meie näites õpetajad ei sundinud õpilasi mitte kuidagi. Aga kui koolis juhtuks selline näppude sahtli vahele surumise intsident, ka siis ei ole see mitte lastekaitse, vaid koolikorralduslik küsimus. Õpetaja poolse võimaliku sunni peaks välja selgitama koolijuht ja koolijuhi poolse võimaliku sunni kooli omanik ja tegema tulemuste alusel järgmised sammud. Sealhulgas ka õpilaste õiguste kaitse tagamiseks ja kahjude leevendamiseks.
Meie loo koolidirektor avaldas muret, et lastekaitse peaks kontrollima, kuidas on õpetajaid toetavat ja koolidirektori vastu mineva avalduse kirjutamiseks lapsi kaasatud. Seega ei tulnud nüüdseks juba eksdirektoril kordagi pähe mõtet, et koolinoorte päid võinuks iseseisvalt mõni mõtteidu külastada. Ei, eksdirektor oli kohe veendunud, et noortel inimestel iseseisvat mõtlemist polegi, ju on neid kellegi „kuri käsi“ kaasanud. Koolis noortesse mitteuskumine ja noorte alahindamine on terve ühiskonna jaoks sama kahjulik nagu sõnavabaduse piiraminegi.
End ohustatuna tundval mõnel võimuril tekib soov hakata oponente vaigistama. Nii mõnigi kord püütakse seda looritatuna, nagu ka nüüd oli – kes siis ei tahaks lapsi kaitsta! Demokraatlikud väärtused võidavad loodetavasti alati, see on meie kestmiseks ülioluline. Ja õnneks teavad ka lastekaitseametnikud, et nad ei tohi ega saa oma positsiooni kuidagi kuritarvitada, mida ka seekord ei juhtunud.
Väiklus võib avalduda ka diskrimineerimisena ja peletada meilt need inimesed, keda meil tegelikult ka vaja on. Kui mõni NATO liitlassõdur või temaga kaasas olev laps ikka vajab ingliskeelset juhatust, siis palun väga.
Eestis ei tohi inimesi kohelda halvemini asjade pärast, mida inimene endas ise muuta ei saa. Eesti põhiseadus (https://pohiseadus.ee/sisu/3483/paragrahv_12) ütleb, et kedagi ei tohi keele tõttu diskrimineerida. Praegune tuline vaidlus õpetajate keeleoskuse üle vajab seetõttu selgitamist, et kedagi kasvõi kogemata ei diskrimineeritaks ja et keegi ei tunnetaks ilmaasjata diskrimineerimist. Mures on nii seniste venekeelsete koolide õpetajad (https://www.delfi.ee/artikkel/120282450/meie-lapsed-nutavad-eesti-keele-tundides-kurdavad-narva-lapsevanemad)
kui ka
rahvusvaheliste õppekavade õpetajad
. Segadust on palju. Küsimusi tekib näiteks sellestki, et miks „nad“ ei peaks lihtsalt keelt ära õppima?
Inimesed on vabad
Alustame sellest, et Eestis elavad vabad inimesed. Riik tohib inimestele esitada nõudmisi ainult siis, kui selleks on hädatarvidus, ja siis ka ainult nii suurel määral, kui hädapäraselt tarvis. Kui nõudmise asemel on muu, inimesele vähem koormavam võimalus, siis tuleb kasutada seda lahendust.
Sellest tulenevalt ongi Eestis keeleseaduses öeldud, et üksikute seaduses loetletud tööde tegemisel peab inimene eesti keelt (https://www.delfi.ee/teema/96851234/eesti-keel-1) määral või teisel oskama. Keeleoskust tohib nõuda tööle kandideerijalt või töötajalt üksnes selles ulatuses, mis on töö nõuetekohaseks tegemiseks vajalik.
Näiteks peab eesti keelt oskama poemüüja, et anda ostjale kaupade kohta lähemat selgitust või arst, kes peab patsiendi murest aru saama ja suutma teda eesti keeles juhendada. Kui keegi aga kandideerib kojameheks, siis temalt eesti keele oskust nõuda ei saa. Sest talle pole eesti keel töö tegemiseks vajalik, ilmateate äppe on paljudes eri keeltes ja tormihoiatused on kättesaadavad isegi piltkeeles.
Eestikeelses koolis peab õpetaja oma töö nõuetekohaseks tegemiseks järgima riiklikku õppekava ja seda ilma eesti keele oskuseta teha ei saa. Senimaani on olnud Eestis võimalus õpetada riikliku õppekava järgi nii eestikeelses koolis kui ka muukeelsetes klassides, aga õpetajatele on eesti keele nõue ikkagi pikalt olnud. Eestikeelsele haridusele üleminekul kaovad erisused ja riikliku õppekava keeleks muutub eesti keel nii nagu Rootsis on riikliku
õppekava keel rootsi keel ja Saksamaal saksa keel.
Vastavaid keeli tuleb igas riigis väga hästi osata selleks, et õpetajana nõuetekohaselt töötada. Kui laste parimates huvides on väga lühiajaliselt mingi teine lahendus, saab iga kool lubada endale teatud paindlikkust, tagades samal ajal õpetajale korraliku keeleõppe (https://www.delfi.ee/artikkel/120284682/voimalus-viivitada-koolidel-leidub-viise-kuidas-saavad-eesti-keelt-mitte-valdavad-pedagoogid-sugisel-opetamist-jatkata).
Kas riik võib kontrollida inimeste keelekasutust vabal ajal?
Ei või. See ei ole riigi asi kontrollida. Sest iga vaba inimene vastutab oma elu eest ise ja kui töö tegemise jaoks pole kohalikku keelt ikka üldse tarvis, siis vaba aja veetm
ise jaoks seda ka keegi nõuda ei saa. On iga inimese enda asi, kas ta näiteks tubli kojamehena ühiskonda panustades soovib kohalikku keelt ära õppida või mitte.
Kui aga see hakkaja kojamees tahab ühe maja asemel minna tööle kojameheteenust pakkuvasse ettevõttesse, kus toimuvad pidevalt tööd koordineerivad koosolekud eesti keeles, siis peaks ettevõte nendes osalemiseks sisulise võimaluse tekitama – kas pakkudes tõlget või suunates töötajat eesti keele kursustele ja pakkudes tõlget üksnes senikaua, kui vajalikud keelekursused on jõutud läbida.
Kui aga kojamees kasutab nendel tööülesandeid koordineerivatel koosolekutel ise edukalt ja töö nõuetekohaseks täitmiseks vajalikul määral reaalajas tõlget pakkuvat äppi, siis puudub õigusruumist tulenev vajadus tal ka keelt õppida, kui ta ise üldse ei taha. Seevastu juhul, kui meie kangelasest kojamehe ülesanne on seotud elutähtsa teenuse osutamisega (näiteks puhastab ta lennuvälja radu), siis peab ta eesti keelt oskama, et kriisiolukorras nõuetekohaselt inforuumis olla. Kokkuvõttes sõltub kõik konkreetse töö vajadustest ja sellest rohkem inimeselt nõuda ei või.
Kas Eestis peab teenindama võõrkeeles?
Ei. Meie riigikeel (https://www.delfi.ee/teema/96861025/undefined) on eesti keel. Muidugi ei takista see inimlike lahenduste leidmist kõige erinevamates olukordades. Ja otse loomulikult pole keelatud ingliskeelset turisti näiteks Tallinna vanalinnas inglise keeles või rootsikeelset rootsi keeles teenindada.
Või ettevõtetel pakkuda oma teenuseid eesti keele kõrval ka muudes keeltes, kui see nende arvates müüki edendab. Me elame vabas riigis, kes kaitseb eestikeelsete inimeste huve oma keelt kasutada, aga ei keela selle kõrval teisi.
Kas võõrkeelsetel õppekavadel õpetajad peavad oskama eesti keelt?
Keeleoskust tohtis nõuda üksnes määral, mis on seotud töö nõuetekohase tegemisega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on Eestis lubatud üldhariduskoolides õpetada Eesti riikliku õppekava järgi, aga selle kõrval ka rahvusvaheliste õppekavade järgi. Kui kool õpetab rahvusvahelise õppekava järgi, siis selle õpetajaid hindab ning kontrollib vastava rahvusvahelise õppekava peakontor.
Seaduse kohaselt Eesti kooli nõuded neile koolidele ei kehti ja samuti ei tee Eesti riik neis järelevalvet. Põhjus taas väga loogiline – ranget rahvusvahelist järelvalvet vastava õppekava
standardite hoidmiseks seal ju juba tehakse.
Rahvusvahelise õppekava järgi õpetamine käib nimelt ühtemoodi nii Eestis, Rootsis kui ka Saksamaal ja seega on töö nõuetekohaseks tegemiseks keeleoskuse nõuded samasugused Eestis, Rootsis ja Saksamaal. Rahvusvahelise õppekavaga koolides ei ole vaja ka õpilastega suhtlemiseks eesti keelt, välja arvatud mõistagi eesti keele ja kultuuri õpetajatel. Ka töö korraldamiseks mõeldud koosolekud ja lapsevanematega suhtlemine käib seal võõrkeeles. Kui töö nõuetekohaseks tegemiseks eesti keele oskust vaja ei lähe, siis oleks vastava nõude püstitamine diskrimineeriv.
Kas võib nõuda keeleoskust emakeelena?
Ühe asja vastu kiputakse veel aeg-ajalt eksima. Tööle kandideerimise tingimuseks ei tohi olla mingi keele oskus emakeelena. Selle keelu põhjus on taas igati loogiline. Nimelt on inimese emakeel seotud tema rahvusega – eestlase emakeel on enamasti eesti keel. Küll aga võib ukrainlane või prantslane eesti keele ära õppida nii, et tema eesti keele oskus, sõnavara rikkus ja isegi keelenüansside tunnetus ületavad suure kaarega mõnegi raamatutest ringiga mööda käiva ja eesti keele riigieksamil alla 20 punkti saava põliseestlase oma.
Juhul, kui mingi keele oskust nõutaks just nimelt emakeelena, tõrjutaks tegelikkuses inimesi töökohtadelt eemale nende rahvuse pärast. Emakeelt ju keegi endale ise valida ei saa. Emakeele saame kaasa vanematelt ja sestap ei allu emakeel inimese enda tahtele. Kui töö olemus nõuab väga head keeleoskust, saab panna eelduseks keeleoskuse C1 tasemel.
Näiteks avaldas mõned aastad tagasi haridus- ja teadusministeerium kuulutuse, kus otsis eesti keele õpetajat Brüsselisse. Eeltingimuseks oli eesti keele oskus emakeelena. Seega saanuks kandideerida üksnes need inimesed, kes sündinud eestikeelsesse perre. Eesti keele õpetajalt aga ootame suurepärast keeleoskust ja see ei ole seotud sünniperega. Juhtisin tahtmatule eksimusele tähelepanu ning kuulutus parandati kiiresti.
Kokkuvõttes peame me eesti keele kaitsel olema olulistes asjades visad ja järjekindlad, ent pisiasjades hoiduma väiklusest. Väiklus võib avalduda ka diskrimineerimisena ja peletada meilt need inimesed, keda meil tegelikult ka vaja on. Kui mõni NATO liitlassõdur või temaga kaasas olev laps ikka vajab ingliskeelset juhatust, siis palun väga.
Sestap on keelenõudeid seades oluline silmas pidada, et eestikeelne inimene saab kõigeks endale vajalikuks kasutada eesti keelt ja et muukeelseid inimesi ei diskrimineeritaks juhtudel, kui töö tegemiseks ei ole eesti keele oskus tingimata vajalik. Samuti ei tohi nõuda kõrgemat keeleoskuse taset, kui konkreetse töö nõuetekohaseks tegemiseks on vajalik. See diskrimineerimiskaitse kaitseb ka eesti inimesi ülemääraste võõrkeelenõuete (https://www.delfi.ee/teema/96861026/undefined) eest. Väikluse ühe vormi – diskrimineerimise –
eest peab olema kaitstud iga Eesti inimene.
05.05.2024