Liisa Pakosta: riik peaks kultuuripärandit hoides paremat eeskuju näitama

Pisut üle kuu muinsuskaitseameti peadirektori ametis olnud Liisa Pakosta tahab kultuurimälestiste eraisikust omanikele toetuse taotlemise hõlpsamaks muuta ja arvab, et Ida-Virumaa kultuurimälestised vääriksid eraldi toetusprogrammi.

Muinsuskaitse on sisu poolest mõneti kummaline nähtus. Arheoloogiamälestised, samuti mõisaaegsed ehitised küsimusi ei tekita, küll aga on raske hoomata, mis on muinsusega pistmist näiteks eelmise sajandi keskel valminud Sompa kaevanduse peahoonel või Kohtla-Järve kultuurimajal.

Paljud pered viskasid Tarbeklaasi tooted välja kui vana ja imeliku asja. Uuskasutuskeskused ütlevad, et enam neile Langebrauni portselani ei tooda. Inimesed on aru saanud, et uuemal pärandil on väärtus.

Muinsuskaitseamet püüab esindada ka nende laste vaadet, kes täna ei ole veel sündinud. Et kui nemad tahavad saja aasta pärast samuti oma juuri kogeda ja tunnetada, on meil neile midagi pakkuda, oleme midagi alles hoidnud.

Muinsuskaitseamet ei tegele ainult muinasaegsete asjadega, vaid ainelise kultuuripärandiga laiemalt, uue seaduse järgi ka muuseumidega.

Ida-Virumaal on muinsuskaitse all 1363 mälestist, neist 233 ehitusmälestist. Kas kõik, mis kord juba kaitse alla võetud, jääb sinna alatiseks või arvatakse midagi vahel ka nimekirjast välja?

Vaatame kaitstavate objektide nimekirju regulaarselt üle, järgmisena liigume edasi tõesti hävinenud hoonetega. Kindlasti ei lähe kõik sellised hooned kaitse alt maha, muinsuskaitseseadus näeb ette ka võimaluse nõuda hoone taastamist, juhul kui see on pahatahtlikult hävitatud. Taastamist on nõutud ka ning hoone omanikule, kes üritas sel moel kaitsest vabaneda, läheb asi siis palju kallimaks.

Tahtlikku hävitamist tuleb õnneks harva ette, see ongi lollus, sest muinsuskaitse on arenduseks. 75 protsendil juhtudest, kui meile tuleb projekt kooskõlastamisele, saab see positiivse otsuse. 25 protsendi puhul me ei ütle, et üldse ei saa, vaid hakkkame koos vaatama, kuidas saab, ja enamasti on omanik pärast rohkemgi rahul. Muinsuskaitse eesmärk on, et omand oleks kasutuses, see tagab kõige parema kaitse. Peab ikka puhta rumal inimene olema, kes hakkab oma vara kriminaalsüüdistuse ohuga hävitama.

Mälestise omanikuks olemisel on ka plusse, paljud objektid on muinsuskaitseametilt toetust saanud. Kui omanik tahab katust vahetada − mida ta peaks nagunii tegema, sest see tilgub läbi −, katab toetus selle osa, mis kuludele riikliku kultuuripärandi huvides lisandub.

Kui omavalitsused ikka küsivad muinsuskaitseametilt toetust, siis eraomanikud, vähemalt Ida-Virumaal, teevad seda imeharva.

See ei ole ainult Ida-Virumaa mure. Omavalitsustel on kogemused ja võimekus projektitaotlusi kirjutada, eraomanikud nendega võistelda ei suuda. Et seda sotsiaalset ebavõrdsust vähendada, tegime juba ettepaneku viia riigi objektid toetuste süsteemist üldse välja − riik peaks oma raha jagama otse, riigieelarve kaudu − ning omavalitsused ja eraomanikest taotlejad lahku lüüa. Koduomanik peaks saama edaspidi toetust taotleda lihtsamalt kui organisatsioonid.

Meie saame üksikisikust eraomanikku toetada kõige rohkem 90 protsendi ulatuses, 10 protsenti peab ta ikka ise leidma. Paljudel pole ka seda raha võtta ja nii jääbki asi tegemata. Omavalitsused toetavad omaosaluse katmisel tihtipeale küll kirikuid, aga mitte oma kodus elavat inimest. Aga kultuurimälestised on need ühtemoodi.

Riik on teinud poliitilise otsusega eraldi pilootprojekte, suunates raha spetsiifiliselt mingile asjale. Oli pühakodade ja siis taluarhitektuuri programm. Samamoodi võiks olla Ida-Virumaa programm, siinsetele kultuurimälestistele suunatud. Seda otsust muinsuskaitseamet ise teha ei saa, aga toetaksime niisugust maakondlikku programmi kindlasti.

Kui hea peremees on riik enda omandis olevatele ehitusmälestistele?

Mõnes kohas on riik ise seadust rikkudes olnud tõesti väga halb omanik. Kiikla mõisa viinavabriku vare on avariiline ja Tudulinna tuuleveski avariilisest halvaks kõpitsetud. Saab palju paremini, riik ise peaks olema kultuuripärandi esikaitsja ja eeskujuks kõikidele, ka pensionäridest mälestiseomanikele, kes leiva kõrvalt püüavad midagi ära teha.

Suur osa mälestisi võeti nõukogude ajast üle ja nii need kaitse alla jäidki, ehkki mõnda pole nagu olnud üldse põhjust kaitsta.

Tegelikult tuleb kiita neid Eesti inimesi, kes nõukogude ajal muinsuskaitses töötasid. Toona võtsid nad osa asju kaitse alla ka sellepärast, et peatada mingeid Moskva totraid ideid − vanemad inimesed on seda mitut puhku rääkinud.

Kui Eesti taasiseseisvus, siis mingi rehitsemine tehti, aga kõiki asju ei jõutud üksipulgi läbi mõelda. Muutunud ajas ja oludes on välja tulnud, et mingit tüüpi projekti on meil üle terve Eesti mitu tükki kaitse all. Sellised ehitised tahame pärast lagunenud mälestistega selguse saamist järgmise asjana üle vaadata.

Mõni nädal tagasi andis muinsuskaitseamet teada, et sõjahaudu tähistavad monumendid arvatakse kaitse alt välja. Miks need üldse muinsuskaitse alla võeti, kultuuriväärtusest nende puhul ju rääkida ei saa?

Kui teine maailmasõda läbi sai, leppisid demokraatlikud riigid omavahel kokku, et ükskõik millisel poolel ja millistes oludes langenute säilmed on võrdsed ning väärivad austust ja sõjahaudu kaitstakse riigi tasandil. Suund võeti sellele, et juhuslikesse kohtadesse tekkinud haudadest maetakse säilmed ümber kalmistutele.

Kui Eesti taasiseseisvus ja samuti demokraatlikuks riigiks muutus, tuli kiiresti korraldada sõjahaudadele riiklik kaitse. Muinsuskaitse oli sel ajal juba kogemustega ja leiti olevat käepärane need hauad sel viisil kaitse alla võtta. Juba toona oli teada, et see on ajutine. 2007. aastal tehti lõpuks ka sõjahaudade kaitse seadus, mille järgi seda korraldab rahvusvahelisest õigusest tulenevalt kaitseministeerium ning muinsuskaitseametilt nõusolekut enam ei küsita. Nii et selle topeltkaitse oleks võinud juba varem maha võtta.

Peale kaalumise, kas mõne mälestise võiks ehk kaitse alt maha võtta, lisate nimistusse ka uusi mälestisi. Kuidas on edenenud kaks aastat tagasi algatatud Sillamäe muinsuskaitseala loomine, millega terve kesklinn kaitse alla läheks?

Uue muinsuskaitseseaduse järgi tuleb meil järgmise aasta aprilliks kehtestada kõigile juba olemas olevale kaheteistkümnele muinsuskaitsealale uus kaitsekord, mis arvestab omanikega rohkem ning sätestab selgemad ja põhjendatud omandipiirangud. Kogu aeg ja jõud läheb praegu sellele, nii et Sillamäega seonduva panime ootele. Ühtegi uue seaduse järgi tehtud kaitsekorda veel vastu võetud pole.

Elanikele toob muinsuskaitseala kaasa omandipiirangud, mis tähendab, et näiteks akende ja uste vahetuse peab muinsuskaitseametiga kooskõlastama. Meie rahakoti praegust paksust arvestades saame toetada ainult neid töid, mis on vajalikud mälestise säilimiseks, tavapäraseid fassaaditöid või ka interjööri kaitset üldjuhul mitte.

Sillamäe elanikud on ise muinsuskaitsealast väga huvitatud, kohalik kogukond selle mõtte välja käiski. Nii et pärast seadusega antud tähtaega ja teiste muinsuskaitsealade kogemusi vaatame kindlasti asja edasi.


pohjarannik.postimees.ee 04.08.2022 https://pohjarannik.postimees.ee/7577353/liisa-pakosta-riik-peaks-kultuuriparandit-hoides-paremat-eeskuju-naitama