Liisa Pakosta: riik ja koduomanik peavad olema võrdses seisus
Liisa Pakosta
Muinsuskaitseameti peadirektori Liisa Pakosta sõnul on käimasolev muinsuskaitsealade kaitsekorra muutmine ette võetud selleks, et piirangud ja nõuded oleks hoone kaupa arusaadavad.
Praegu on käimas Haapsalu vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra muutmine. Üks avalik koosolek on olnud, teine tulemas. Kuidas Haapsalus kaitsekorra muutmine edeneb?
Haapsalu on teiste omavalitsuste taustal välja joonistunud selle poolest, et siin on inimesed olnud tõesti väga huvitatud ja väga aktiivselt kaasa rääkinud. Haapsalus tundub, et inimesed on aru saanud seosest, et siinne muinsuskaitseala, mille eesmärk on hoida õhustikku, toob siia turismi. Nagu kolleegid ütlesid, on Haapsalus tulnud avalikel koosolekutel osalenud inimestelt ettepanek muinsuskaitseala pigem laiendada.
Siinkohal ma rõhutaks, et muinsuskaitseala on siiski teatud liiki omandipiirang. Lisaks muinsuskaitsealale on ka kohalik miljööala, mis on nõks nõrgem kui muinsuskaitseala ja seda võib omavalitsus iga üldplaneeringuga ümber otsustada. Muinsuskaitseala kehtestab aga valitsus ja ka muudatusi teeb valitsus. See on nii-öelda riigipoolne vaade ja kui muinsuskaitsealaga on omanikele pandud piirangud, siis need ka on.
On öeldud, et uues kaitsekorras pole enam kõigile ühtemoodi kehtivaid piiranguid, vaid piirangute kehtestamisel vaadatakse iga hoonet eraldi?
Miks riigikogu üldse on käskinud muinsuskaitseametil uued kaitsekorrad teha – omanikule peab olema hoone kaupa arusaadav, millised on nõuded ja piirid. Pilt peab olema palju selgem ja see peab olema inimestega läbi räägitud. Selleks on ka need avalikud koosolekud.
Muinsuskaitseala laiendamise puhul, nagu Haapsalus ettepanek on, peab olema inimestele selge, mida see laienemine kaasa toob.
Praegu on kaasamiskoosolekutel aktiivselt osalenud peamiselt muinsuskaitsealal kinnisvara omavad inimesed, mitte need, keda muinsuskaitseala laienemine võiks puudutada.
Kui laiendamiseks läheb, võetakse kindlasti ühendust nende kinnistute omanikega, keda see laienemine puudutab. Meil on selline praktika ka mõnest teisest omavalitsusest, kus muinsuskaitseala piiride korrigeerimine oleks normaalne ja mõistlik, kus võibolla lisanduvad mõned kinnistud, et tekiks ruumiline tervik. Nende kinnistuomanikega peetakse läbirääkimisi. Niisugust olukorda ei tohiks tekkida, et inimene hommikul ärkab ja selgub, et ups, ma olen uues olukorras.
Kinnistuomanikega võetakse ühendust meiliaadresside kaudu, mis on kinnistusraamatus.
Kui kaua see kaitsekorra muutmise protsess aega võtab?
Järgmise aasta aprillis peab protsess olema lõppenud, seda kõigi muinsuskaitsealade puhul. See on seadusest tulenev tähtaeg.
Haapsalus on palju tööd tehtud. Spetsialistide töögrupid vaatavad üle, kas ja kus see laiendamine teha. Võibolla on ikkagi optimaalne jätta lisaks muinsuskaitsealale ka miljööala.
Ühel hetkel tuleb hakata otsuseid tegema, et küpseks saaks mingi dokument, mida esitada valitsusele – see on kaitsekord koos muinsuskaitseala piiridega. Kas piirid muutuvad või jäävad täpselt samaks, selle otsustab valitsust.
Praegu käib toetuste taotlemine mälestiste või muinsuskaitsealadel asuvate hoonete korrastamiseks. Igal aastal on taotlusvooru puhul räägitud, et rahavajadus oleks mitu korda suurem, kui on jagada.
Raha on jagamiseks umbes kümme korda vähem, kui tegelikult olema peaks. Kuna raha on vähe, on prioriteet ikkagi töödel, mis tagavad hoone säilimise – ehk siis katus ja muu. Kahjuks me sealt praegu väga palju kaugemale ei jõua. Muinsuskaitsealal olevate majade omanikel on õigus toetust taotleda täpselt samamoodi nagu Haapsalu linnusel – kultuurimälestised ja muinsuskaitsealadel olevate majade omanikud on taotlejatena võrdsustatud.
Näiteks Haapsalu linnuses on väga palju tehtud, aga sinna oleks päris mitu miljonit juurde vaja, mida me kindlasti ei ole võimelised praegusest muinsuskaitse toetuste summast rahastama. Siin peaks lahenduse leidma ikkagi riik ja linn.
Kavas on 2024. aastast muinsuskaitse toetuste jagamist muuta – riigile kuuluvad objektid üldse välja jätta ja omavalitsuste omaosalust suurendada. Miks?
See on praegu veel ettepanek, millesse siiamaani on kõik suhtunud mõistvalt. See, et tahame riigi objektid välja arvata, tuleneb riigieelarve üldisest läbipaistvusest ja ka sellest, et uue muinsuskaitseseaduse järgi on pandud omavalitsustele ja riigile palju rohkem ja palju selgemad kohustused. Riik ja omavalitsused peaksidki mälestiste kaitsel olema eeskujuks ja nende kohustus tegeleda kultuuripärandi hoidmisega on seaduses eraldi välja toodud. See tähendab ka rahastamist.
Olukord, kus riik ise ei ole eeskujuks, on täiesti ebanormaalne. Riigile kuuluvaid riikliku tähtsusega mälestisi, ehitisi või ka muinsuskaitsealadel asuvad hooneid peaks riik erilise innuga korrastama ja hoidma, et olla eeskujuks. See tähendab, et raha selleks peaks tulema otse riigieelarvest, mitte nii, et riigiasutus hakkab raha taotlema muinsuskaitseametilt.
Kas riigile kuuluvate objektide välja jätmine tähendab, et ka toetuste summa selle võrra väheneb?
Ei, vastupidi. Mõte olekski, et nendele memmedele-taatidele, kes elavad näiteks siin muinsuskaitsealal, jääks rohkem raha.
Kui kujutate ette rahataotluse tegemist muinsuskaitseametile, siis ühel pool on riik ja omavalitsused, kellel on suured struktuurid, väljaõppinud inimesed, projektikirjutamise oskusega. Nad kirjutavadki rohkem ja tugevamaid projekte. Ja Haapsalus elab muinsuskaitsealal olevas majas memm. Riik on pannud talle täiendava kohustuse, öeldes, et tema maja on niivõrd silmapaistev, et sellel on üle-eestiline tähtsus. Talle kehtivad piirangud, mis ei luba ehitada üheksakorruselist maja ja rahastada oma elamise kordategemist sellest, et kaheksa korrust müüd maha ja esimesel elad ise. Kui riik on pannud piirangu, siis mõte on selles, et riik peab toetama. Memmel ei ole aga samasugust võimekust projektitaotlusi esitada, kuigi võimalus tal on.
Selleks, et raha oleks õiglasemalt jaotatud ja jõuaks rohkem kõige tavalisemate koduomanikeni, keda tegelikult on kõige suurem mass muinsuskaitsealade ja mälestiste omanike hulgas, aga kes siiamaani seda massi arvestades on olnud ilmselgelt alarahastatud, ongi meie ettepanek, et riigiobjektid läheksid toetuste alt välja. Summat ei vähendataks.
See võimaldaks suurema tõenäosusega raha saada füüsilisest isikutest koduomanikel, kellel projekti- ja rahastusvõimekus on hoopis teine kui riigil endal või kohalikul omavalitsusel. Sealt ka see ettepanek.
Kohalikud omavalitsused on muinsuskaitseametile kõige väärtuslikumad partnerid, sest kogu ehitustegevuse suunamine on nende käes. On õiglasem tõsta nendel omafinantseeringu määr 50 protsendi peale, sest nende võimekus on suurem ja omavalitsused teevadki tavaliselt suuri projekte. Koduomanikust memme-taadiga ühesugune omafinantseeringu määr pole mõistlik.
Mis saab kirikutest? Kirikutele mõeldud pühakodade programmi enam ei ole.
Kultuuriministeeriumi audit on välja toonud, et muinsuskaitseamet on andnud ebaproportsionaalselt palju raha kirikutele. Tõesti, kui vaatame seaduse ja määruse teksti, mille alusel tohime raha jagada, ei ole seal kirikuid eraldi välja toodud. Kirikuid tuleb vaadata täpselt sama pulga peal, nagu on memme-taadi kodu või Haapsalu linnus. On tõenäoline, et ka pühakodade omafinantseeringu määr tõuseb, aga kui palju, seda ei oska praegu öelda.
Ega koguduselt ka rikkad ole.
Oleme vaadanud, et need objektide puhul, mis on saanud meilt toetust, on alati omavalitsus ka toetanud. Neil on selline võimalus olemas, mida koduomanikul ei ole. Lisaks on neil keskorganisatsioonid, mis aitavad neid projekte teha.
Kas toetuste süsteemi muutus peaks vähendama ka nurinat, et muinsuskaitse ainult kiusab ja nõuab, aga ei aita ega toetaja?
Seda kohtan ma mööda Eestit ringi käies palju, et esimene lause on: muinsuskaitse – oh issand, kui õudne. Kui hakkad rääkima, siis tuleb välja, et tegelikult on kõik on väga hästi, siin olite abiks ja seal leidsite hea lahenduse. Tegelikult ollakse rahul ja kõik toimib. Lõpuks ollakse rahul ka sellega, et saad turismi pakkuda näiteks sellises imekenas keskkonnas nagu Haapsalu, mida on teadlikult hoitud, suunatud ja arendatud.
Le.ee 17.09.2022 https://online.le.ee/2022/09/17/liisa-pakosta-riik-ja-koduomanik-peavad-olema-vordses-seisus/
Praegu on käimas Haapsalu vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra muutmine. Üks avalik koosolek on olnud, teine tulemas. Kuidas Haapsalus kaitsekorra muutmine edeneb?
Haapsalu on teiste omavalitsuste taustal välja joonistunud selle poolest, et siin on inimesed olnud tõesti väga huvitatud ja väga aktiivselt kaasa rääkinud. Haapsalus tundub, et inimesed on aru saanud seosest, et siinne muinsuskaitseala, mille eesmärk on hoida õhustikku, toob siia turismi. Nagu kolleegid ütlesid, on Haapsalus tulnud avalikel koosolekutel osalenud inimestelt ettepanek muinsuskaitseala pigem laiendada.
Siinkohal ma rõhutaks, et muinsuskaitseala on siiski teatud liiki omandipiirang. Lisaks muinsuskaitsealale on ka kohalik miljööala, mis on nõks nõrgem kui muinsuskaitseala ja seda võib omavalitsus iga üldplaneeringuga ümber otsustada. Muinsuskaitseala kehtestab aga valitsus ja ka muudatusi teeb valitsus. See on nii-öelda riigipoolne vaade ja kui muinsuskaitsealaga on omanikele pandud piirangud, siis need ka on.
On öeldud, et uues kaitsekorras pole enam kõigile ühtemoodi kehtivaid piiranguid, vaid piirangute kehtestamisel vaadatakse iga hoonet eraldi?
Miks riigikogu üldse on käskinud muinsuskaitseametil uued kaitsekorrad teha – omanikule peab olema hoone kaupa arusaadav, millised on nõuded ja piirid. Pilt peab olema palju selgem ja see peab olema inimestega läbi räägitud. Selleks on ka need avalikud koosolekud.
Muinsuskaitseala laiendamise puhul, nagu Haapsalus ettepanek on, peab olema inimestele selge, mida see laienemine kaasa toob.
Praegu on kaasamiskoosolekutel aktiivselt osalenud peamiselt muinsuskaitsealal kinnisvara omavad inimesed, mitte need, keda muinsuskaitseala laienemine võiks puudutada.
Kui laiendamiseks läheb, võetakse kindlasti ühendust nende kinnistute omanikega, keda see laienemine puudutab. Meil on selline praktika ka mõnest teisest omavalitsusest, kus muinsuskaitseala piiride korrigeerimine oleks normaalne ja mõistlik, kus võibolla lisanduvad mõned kinnistud, et tekiks ruumiline tervik. Nende kinnistuomanikega peetakse läbirääkimisi. Niisugust olukorda ei tohiks tekkida, et inimene hommikul ärkab ja selgub, et ups, ma olen uues olukorras.
Kinnistuomanikega võetakse ühendust meiliaadresside kaudu, mis on kinnistusraamatus.
Kui kaua see kaitsekorra muutmise protsess aega võtab?
Järgmise aasta aprillis peab protsess olema lõppenud, seda kõigi muinsuskaitsealade puhul. See on seadusest tulenev tähtaeg.
Haapsalus on palju tööd tehtud. Spetsialistide töögrupid vaatavad üle, kas ja kus see laiendamine teha. Võibolla on ikkagi optimaalne jätta lisaks muinsuskaitsealale ka miljööala.
Ühel hetkel tuleb hakata otsuseid tegema, et küpseks saaks mingi dokument, mida esitada valitsusele – see on kaitsekord koos muinsuskaitseala piiridega. Kas piirid muutuvad või jäävad täpselt samaks, selle otsustab valitsust.
Praegu käib toetuste taotlemine mälestiste või muinsuskaitsealadel asuvate hoonete korrastamiseks. Igal aastal on taotlusvooru puhul räägitud, et rahavajadus oleks mitu korda suurem, kui on jagada.
Raha on jagamiseks umbes kümme korda vähem, kui tegelikult olema peaks. Kuna raha on vähe, on prioriteet ikkagi töödel, mis tagavad hoone säilimise – ehk siis katus ja muu. Kahjuks me sealt praegu väga palju kaugemale ei jõua. Muinsuskaitsealal olevate majade omanikel on õigus toetust taotleda täpselt samamoodi nagu Haapsalu linnusel – kultuurimälestised ja muinsuskaitsealadel olevate majade omanikud on taotlejatena võrdsustatud.
Näiteks Haapsalu linnuses on väga palju tehtud, aga sinna oleks päris mitu miljonit juurde vaja, mida me kindlasti ei ole võimelised praegusest muinsuskaitse toetuste summast rahastama. Siin peaks lahenduse leidma ikkagi riik ja linn.
Kavas on 2024. aastast muinsuskaitse toetuste jagamist muuta – riigile kuuluvad objektid üldse välja jätta ja omavalitsuste omaosalust suurendada. Miks?
See on praegu veel ettepanek, millesse siiamaani on kõik suhtunud mõistvalt. See, et tahame riigi objektid välja arvata, tuleneb riigieelarve üldisest läbipaistvusest ja ka sellest, et uue muinsuskaitseseaduse järgi on pandud omavalitsustele ja riigile palju rohkem ja palju selgemad kohustused. Riik ja omavalitsused peaksidki mälestiste kaitsel olema eeskujuks ja nende kohustus tegeleda kultuuripärandi hoidmisega on seaduses eraldi välja toodud. See tähendab ka rahastamist.
Olukord, kus riik ise ei ole eeskujuks, on täiesti ebanormaalne. Riigile kuuluvaid riikliku tähtsusega mälestisi, ehitisi või ka muinsuskaitsealadel asuvad hooneid peaks riik erilise innuga korrastama ja hoidma, et olla eeskujuks. See tähendab, et raha selleks peaks tulema otse riigieelarvest, mitte nii, et riigiasutus hakkab raha taotlema muinsuskaitseametilt.
Kas riigile kuuluvate objektide välja jätmine tähendab, et ka toetuste summa selle võrra väheneb?
Ei, vastupidi. Mõte olekski, et nendele memmedele-taatidele, kes elavad näiteks siin muinsuskaitsealal, jääks rohkem raha.
Kui kujutate ette rahataotluse tegemist muinsuskaitseametile, siis ühel pool on riik ja omavalitsused, kellel on suured struktuurid, väljaõppinud inimesed, projektikirjutamise oskusega. Nad kirjutavadki rohkem ja tugevamaid projekte. Ja Haapsalus elab muinsuskaitsealal olevas majas memm. Riik on pannud talle täiendava kohustuse, öeldes, et tema maja on niivõrd silmapaistev, et sellel on üle-eestiline tähtsus. Talle kehtivad piirangud, mis ei luba ehitada üheksakorruselist maja ja rahastada oma elamise kordategemist sellest, et kaheksa korrust müüd maha ja esimesel elad ise. Kui riik on pannud piirangu, siis mõte on selles, et riik peab toetama. Memmel ei ole aga samasugust võimekust projektitaotlusi esitada, kuigi võimalus tal on.
Selleks, et raha oleks õiglasemalt jaotatud ja jõuaks rohkem kõige tavalisemate koduomanikeni, keda tegelikult on kõige suurem mass muinsuskaitsealade ja mälestiste omanike hulgas, aga kes siiamaani seda massi arvestades on olnud ilmselgelt alarahastatud, ongi meie ettepanek, et riigiobjektid läheksid toetuste alt välja. Summat ei vähendataks.
See võimaldaks suurema tõenäosusega raha saada füüsilisest isikutest koduomanikel, kellel projekti- ja rahastusvõimekus on hoopis teine kui riigil endal või kohalikul omavalitsusel. Sealt ka see ettepanek.
Kohalikud omavalitsused on muinsuskaitseametile kõige väärtuslikumad partnerid, sest kogu ehitustegevuse suunamine on nende käes. On õiglasem tõsta nendel omafinantseeringu määr 50 protsendi peale, sest nende võimekus on suurem ja omavalitsused teevadki tavaliselt suuri projekte. Koduomanikust memme-taadiga ühesugune omafinantseeringu määr pole mõistlik.
Mis saab kirikutest? Kirikutele mõeldud pühakodade programmi enam ei ole.
Kultuuriministeeriumi audit on välja toonud, et muinsuskaitseamet on andnud ebaproportsionaalselt palju raha kirikutele. Tõesti, kui vaatame seaduse ja määruse teksti, mille alusel tohime raha jagada, ei ole seal kirikuid eraldi välja toodud. Kirikuid tuleb vaadata täpselt sama pulga peal, nagu on memme-taadi kodu või Haapsalu linnus. On tõenäoline, et ka pühakodade omafinantseeringu määr tõuseb, aga kui palju, seda ei oska praegu öelda.
Ega koguduselt ka rikkad ole.
Oleme vaadanud, et need objektide puhul, mis on saanud meilt toetust, on alati omavalitsus ka toetanud. Neil on selline võimalus olemas, mida koduomanikul ei ole. Lisaks on neil keskorganisatsioonid, mis aitavad neid projekte teha.
Kas toetuste süsteemi muutus peaks vähendama ka nurinat, et muinsuskaitse ainult kiusab ja nõuab, aga ei aita ega toetaja?
Seda kohtan ma mööda Eestit ringi käies palju, et esimene lause on: muinsuskaitse – oh issand, kui õudne. Kui hakkad rääkima, siis tuleb välja, et tegelikult on kõik on väga hästi, siin olite abiks ja seal leidsite hea lahenduse. Tegelikult ollakse rahul ja kõik toimib. Lõpuks ollakse rahul ka sellega, et saad turismi pakkuda näiteks sellises imekenas keskkonnas nagu Haapsalu, mida on teadlikult hoitud, suunatud ja arendatud.
Le.ee 17.09.2022 https://online.le.ee/2022/09/17/liisa-pakosta-riik-ja-koduomanik-peavad-olema-vordses-seisus/