LIISA PAKOSTA: Puuetega inimestelt ei tohiks automaksu küsida

RAHVUSVAHELINE õigus on seadnud puuetega inimeste põhiõiguste kaitseks eesmärgi mitte luua takistusi ning barjääre erivajadustega inimeste liikuvusele, mistõttu ei saa Eesti mootorsõidukimaksu kehtestada nii, et puuetega inimeste ja nende pereliikmete õigustega ei arvestata.

Kujutage ette, et teie jalad on maksustatud. Ärkate, astute voodist välja ja laks – maks! Isegi kui te väga tahaksite, ei saaks te jalgadeta liikuda. Või tegelikult saaksite, aga liikumispuudega inimesele mõeldud abivahendi toel. Puudega inimesele ongi ratastool või kohandatud auto tema jalad, millega liikuda. Just seetõttu on automaksu puhul tehtud teistes riikides puuetega inimestele erisusi täielikust vabastusest kuni väiksema puude korral vähendatud maksuosani.

RAHANDUSMINISTEERIUM võttis mootorsõidukimaksu välja töötades aluseks eesmärgi teha võimalikult lihtne ja võimalikult väikeste erisustega maks. Lihtsus ei saa aga olla kunagi põhjenduseks sellele, et erivajadustega inimeste õigustega jäetaksegi arvestamata. Paraku on nii, et päriselt hooliv ühiskond ei ole kunagi lihtne ega maailma kõige lihtsama maksusüsteemiga ühiskond, sest tähendabki kogu aeg erisuste tegemist. Kui kõik oleks kõigile ühtemoodi, oleksid teistmoodi vajadustega inimesed abitult ühiskonnast välja jäetud. Eestiski on maksusoodustusi, millega toetatakse erivajadustega inimeste ühiskonnaelus osalemist.

Eesti oludes saaksime rääkida lihtsast automaksust Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva tervetele, erivajadusteta elanikele. Nendes meie suuremates linnades ei saa ühistranspordi koha pealt küll hõisata, aga see on siiski sedavõrd kasutatav, et hea tervise juures inimene ei jää auto puudumisel ühiskonnaelust kõrvale. Erivajadusega inimene vajab aga linnaski “lisajalgu” või puudega lapse sõidutamiseks oma autot – ja see pole mitte ühestki otsast mugavusvalik või asendatav võimalus. Olgem lõpuni ausad: auto on erivajadusega inimesele või tema vanemale asendatav, aga see tähendaks drastilist muutust mõnele pereliikmele, kes peaks veel rohkem aega pühendama hooldamisele, ja sellist asja pole riigil kuidagi aus kelleltki eeldada.

Ligipääsetavuse nõue paneb valitsustele kohustuse astuda samme selleks, et erivajadustega inimesed saaksid teistega võrdselt ühiskonnaelu kõikidest võimalustest osa – olgu selleks koolis, tööl või arstil käimine, vaba aja veetmine või oma vanavanemate külastamine. Ühiskonnaelust osasaamiseks on vaja aga esmalt kodust välja pääseda ja kohale jõuda. Sõltuvalt erivajadusest võib selleks vaja minna kas kohandatud autot või vaimse tervise häire puhul näiteks saatjat, kellega koos turvaliselt liikuda.

OLEN RÄÄKINUD lapsevanematega, kes sõidavad iga päev kümneid kilomeetreid, et enne tööle minemist ja pärast tööd tuua-viia oma erivajadusega laps kas vastavasse kooli või päevahoidu. See jätkub ka siis, kui vaimupuudega laps on juba täiskasvanu, aga auto puudumisel muutuks see võimatuks missiooniks. Kui see vanem, liiga sageli üksikema, ei saaks enam oma last päevahoidu viia, ei saaks ta ka ise tööl käia ja riigile jääks temalt maksutulu sootuks laekumata. Exceli tabelisse saaks märkida veel ka sotsiaaltoetusteks kuluvate summade kasvu. Väljaspool Exceli tabelit, päriselus, oleks aga tegemist juba niigi kannatava pere elukvaliteedi röögatu halvenemisega.

Ei Eesti ega ka rahvusvaheline õigus luba luua takistusi erivajadustega inimeste liikuvusele ning on seadnud eesmärgi aidata vajalike meetmetega hoopis kaasa sellele, et puudest hoolimata oleksid kohalejõudmine ja liikumine võimalikud. Riigid on üldiselt seda seni tõlgendanud nõnda, et teistega võrreldes niigi väiksema sissetulekuga erivajadustega inimestele on lisaks teenustele ka olulised või sõltuvalt puude astmest täielikud maksusoodustused. Siin ei saa rääkida mingitest võimalikest petuskeemidest maksust kõrvalehoidmiseks, sest puude määrab ikkagi arst ja seda täiesti sõltumata sellest, milline on parasjagu kehtiv maksusüsteem.

Mootorsõidukimaksu lihtsalt ei saa Eestiski teha, ilma et puuetega inimeste ja nende pereliikmete õigustega ei arvestataks. Vastava ettepaneku teha parimad lahendused selleks esitas Eesti 200 juba eelnõu algjärgus. Ükskõik, milline on lõplik CO2 heitmete vähendamise ja ühistranspordi reformimise viis, mootorsõidukite pargi maksustamise abil rohelisemaks nügimisel või autode ülemäärase massi vähendamisel peavad lahendustes olema erisused puuetega inimestele, et nende olukord ei halveneks.

sakala.postimees.ee 31.07.2023 https://sakala.postimees.ee/7825059/liisa-pakosta-puuetega-inimestelt-ei-tohiks-automaksu-kusida