Liisa Pakosta: mulle tehti ära

Kolm kuud tagasi astus Liisa Pakosta muinsuskaitseameti juhi ametisse suurte lootuste ja ideedega. Sel nädalal esitas ta lahkumisavalduse, sest tal olid kultuuriministeeriumiga ületamatud erimeelsused. Olles sel ametikohal aasta jooksul kolmas juht, kes omal soovil lahkub.
Liisa Pakosta (52) saabub intervjuule otse südamearstilt: viimaste päevade möll tema isiku ümber on hakanud mõjuma südamele. „Kõige valusam on, et olen teinud oma tööd südame ja pühendumisega, aga mõned inimesed tahavad luua minust pilti kui kaabakast,“ sõnab ta. Meil on tunnike aega võtta kokku viimaste päevade sündmused, sest siis kiirustab Liisa notarisse, et aidata üht Ukraina naist, kelle mees sai hiljuti sõjas surma. Liisa aitab tal vormistada notariaalseid dokumente, et naine saaks eluga edasi minna. „Võrreldes sellega, mida see naine peab üle elama, on kõik muu hane selga vesi,“ konstateerib Liisa ja meie vestlus võib alata.
Kui siinsamas kohvikus kolm kuud tagasi kohtusime, olid lootused suured ja õhin õhus. Lõpuks ometi oli muinsuskaitseamet saanud juhi, kelles nähti lootuskiirt, et elu läheb Eestis paremaks. Eriti neil, kes vaevlevad muinsuskaitsealustes hoonetes rangete, elu pärssivate nõudmiste küüsis. Usuti, et viidki läbi reformi, et hakataks rohkem kuulama mälestise omaniku häält ja vajadusi. Paraku seda ei juhtunud. Miks?
Mul oligi ambitsioonikas muudatuste plaan, omanikukeskne, ta on ju kõige parem mälestise kaitsja. Soovisin, et muinsuskaitse tegevus oleks selge, tugineks seadustele ning oleks arusaadav ja ennustatav. See tähendas päris palju muutusi, sest eelkõige pidi muutuma otsuste tegemine. Enamik inimesi tuli sellega mõnusas koostöös kaasa. Muinsuskaitseameti töötajad olid ise samuti mures, et samasuguse asja osas on nad sageli andnud mitu täitsa erinevat vastust. Paraku selgus, et muudatuste tegemiseks ei õnnestunud mul koostöö kultuuriministeeriumiga, kelle jaoks olid asjad liiga kiired ja liiga põhjalikud. Lõpuks jõudsime eriarvamusteni põhimõttelistes küsimustes.
Mis need olid?
Eeskätt Viljandi lossivaremed ja Narva vanalinn. Punamonumentide kaitse alt ära võtmine. Muinsuskaitse nõukogu esimees Riin Alatalu on isiklikult kõige kaitse alt maha võtmise vastu, tema arust vähendavat see ameti võimu. Aga me oleme teenijad, partneriks omanikele. Heideti ette isegi, miks suhtlen ajakirjanduse ja avalikkusega. Julgesin vastata Sakala ajakirjanikule Viljandi lossivaremete küsimuses, et muinsuskaitses tõepoolest seisukohad muutuvad. On olnud selline aeg, kus lossivaremete taastamist isegi ei arutatud. 1964. aastast pärinev Veneetsia harta, mida kultuuriministeerium armastab tsiteerida, on saanud kõrvale Faro konventsiooni – moodsa, kaasaegse muinsuskaitse konventsiooni –, mis lähtub pärandi kasutaja huvidest. Uus muinsuskaitseseadus ütleb sõnaselgelt, et taastamine on soositud tegevus. Selleks annab riik isegi rahalist toetust. Tulemus ei tohiks olla ilmselge võltsing. Minu vastus ajakirjandusele on olnud ühene nii Viljandi varemete kui ka Narva vanalinna puhul: kui kohalik kogukond peab teemat väga oluliseks, siis me loomulikult arutame seda. Pärandi kogukonnaga tuleb muinsuskaitseametil asju arutada, see on ilmselgelt ja ühemõtteliselt rahvusvahelise muinsuskaitse põhimõte. Asjaolu, et 30 aastat on muinsuskaitseametis sellele kohe alguses „ei“ öeldud, ei tähenda, et me täna kogukonna arvamusega ei arvestaks. Moodne muinsuskaitse on teistsugune – suunatud elukvaliteedi paranemisele ja majandusliku tulu teenimisele. Kuna meil ei tekkinud sellistes küsimustes ministeeriumiga head partnerlust, on väga keeruline edasi minna.
Teine väärtuskonflikt, mille kultuuriministeerium välja tõi: meil on olnud erinev suhtumine nõukogude aja pärandisse. Minu hinnangul peaks kaitse all olema Eesti kultuuripärandist kõige parem, väärtuslikum osa. Riiklik kaitse tähendab ju massiivseid omandipiiranguid ja omanikukohustusi – hooldamiskohustus on palju suurem kui tavalisel majal. Uus muinsuskaitseseadus on ka ses mõttes kitsam, et me ei kaitse kõiki asju igal pool ja eriti ei peaks olema omanikul kaelas topeltkaitset. Punamonumentide asjus oli muinsuskaitseameti eelmine juhtkond teinud juba avalduse, et amet ei tegele nendega, kuna tegemist on sõjahaudadega – see oli lihtsalt vormistamata. Kui registrite järgi vormistamisega ühele poole saime, selgus, et ministeeriumi ootus on, et kaitse alt peaks koos punamonumentidega maha võtma ka vabadussõja monumendid. Ma ei nõustunud sellega. Mitte emotsionaalsel põhjusel, vaid professionaalselt. Meil on kultuuriministri määrus, mis ütleb, et need objektid on kaitse alla võetud hoopis teistel alustel: et tähistada taasiseseisvumise vaimustust.
Pärast sinu lahkumist jätkub niisiis kõik vanaviisi – nagu on 30 aastat tehtud ja otsustatud?
Ma väga loodan, et mingi murrangu sain ikka tehtud. Tartu toomkiriku varemed ja sinna võimaliku sündmuskeskuse rajamine ajutise ehitisena – see ei olnud ainus objekt, mille puhul selgitasin: sõbrad, me peame järgima seadust. Tuleb arvestada omaniku, antud juhul Tartu ülikooli huvidega. Ülikoolil on õigus teenida raha, millega ta saaks renoveerida ajaloolisi müüre. Eelmisel aastal taotles ülikool riigilt raha müüride renoveerimiseks, aga jäi ilma. Aastaid ei ole peetud vajalikuks neile selleks raha anda. Et muinsuskaitsealuste müüride vahel midagi ajutist teha – seadus ei luba kohe eitada. Toome näiteks Skoone bastioni, kus tehti ajutiselt Põhuteatrit. See on üldine muinsuskaitse praktika, et omanik peab saama oma objekti kasutada nii, et hoiab ajaloolise materjali autentsena alles. Muinsuskaitse ei saa öelda: meile see ei sobi, sest lihtsalt ei meeldi. Paaril muinsuskaitsetöötajal oli seda väga keeruline mõista. Nad on siiani tegutsenud ühtmoodi ja nüüd tuleb hakata tegutsema seaduse järgi õigusriigi kohaselt.
Kas sündmuste jada, mis päädis sel nädalal sinu lahkumisavaldusega, ongi paari kiusliku töötaja mäss uuendusliku mõtteviisi vastu?
Jah, päris mitu head kolleegi on sellist piinlikkust mõne ameti töötaja suhtes väljendanud küll. Aga isegi mitu kirikut on saatnud teate, et palvetavad minu eest.
Rumaluse hääl võitis?
Meil olid muinsuskaitse eesmärkidest ja toimimisest erinevad arusaamad. Ju ei olnud ma oma selgitustes piisavalt veenev. Muinsuskaitses on endiselt päris palju arusaama, et me lihtsalt üldiselt kaitseme. Ei ole niimoodi! Muinsuskaitseameti omandipiirangute tulemusena ei saa omanik oma maja seinu soojustada, vaid peab maksma kogu raha küttekuludeks. Peab mõistma, et „meile ei meeldi“ otsuste taga on kodud ja ettevõtjad, kes ei saa oma tegevusi korraldada, sest peale on pandud piirangud, mille puhul on jäetud arvestamata, et on kohustus kaaluda omaniku huve muinsuskaitse huvidega ja tuleb leida mõistlik kompromiss.
Tavaliselt on nii, et kui tuleb uus juht uuenduste kavaga, mille on tööandja heaks kiitnud, vabaneb ta neist töötajaist, kes töötavad vastu ja jäävad uuendustele jalgu. Kas riigiametis on teisiti?
Muinsuskaitseameti struktuuri kehtestab kultuuriministeerium. Esitasin juba augusti alguses uue struktuuri kavandi, mis lähtus omaniku vaatest – et omanikul oleks arusaadav muinsuskaitseameti toimimise mehhanism, asjad teenuste kaupa koos. Tõin näiteid, kuidas on muinsuskaitseamet üles ehitatud Soomes, Norras, Taanis, Rootsis, Austrias. Tõin võrdluseks teiste riigiasutuste põhimäärused. Selgitasin kliendi vaadet. Kultuuriministeeriumil oli üha uusi küsimusi, kuni nad lõpuks ütlesid, et peatavad selle struktuurimuudatuse.
Miks ei taheta ühiskonna piduriks muutunud muinsuskaitseametit reformida?
Harjumusel on suur jõud. Muudatuste tegemine kaasaegses Eestis, kus paljud asjad on paika loksunud, ongi keeruline. Muudatuste tegemine, mida olin tööle tulles lubanud, jäi toppama. Rallit ei saa üksi sõita.
Ometi võitsid oma muudatuste kavaga selle ametikoha konkursi. Selle kiitis heaks ka kultuuriministeeriumi kantsler, kel nüüd on sulle üüratud etteheited.
Minu ametisse asumisel oli ministriks Tiit Terik, kellega nägime eesmärke ühtmoodi. Kandideerides olid ameti ja ministeeriumi vahelised vastuolud valikukomisjonile juba enne mind teada. (Ka kunagine juht Siim Raie lahkus omal soovil ametist, samuti tema järglane Linda Lainvoo – I. V.) Need vastuolud tuleks professionaalselt lahendada. Pöördusin ses küsimuses ka moderaatori poole, kes aitaks mul suhteid ministeeriumiga sättida, aga ministeerium tühistas moderaatoriga kohtumise ja asi ei läinud edasi. Pärast seda tekkiski mul mõte, et ma ei ole õigel kohal, hakkasin mõtlema tagasiastumisest.
Kes on siis see, kes tõmbab pidurit? Kultuuriministeeriumi kantsler on olnud varem muinsuskaitseameti peadirektori asetäitja – kas ta tunneb end ise muinsuskaitsevaldkonna juhina?
Mikromanageerimist oli tõepoolest ministeeriumi poolt ebamõistlikult palju. Lisaks tuli kogu aeg alusetuid kuulujutte ümber lükata.
Sinu kui konkursi võitnud juhi tööd segati? Ei lastud tööd teha selle kava järgi, millega palgati?
Mul ei lastud viia ellu neid ideid, mille pärast mind palgati. Seetõttu esitasingi lahkumisavalduse. Niimoodi ei saa head koostööd teha, kui küsimused ei ole erinevate eesmärkide kohta, vaid arutelu käib stiilis, mida ma tohin või ei tohi meedias öelda. Näiteks on arheoloogias väga palju muresid ja korjasin arheoloogidelt kokku ideed, kuidas teha asju paremaks. Esitasime need ministeeriumile ja sain selle eest riielda: miks ma ettepanekuid teen? Kuigi see on põhimääruses kirjas, et amet teeb seaduse muutmise ettepanekuid. Ettepanekud olid pealegi kõik tehnilised, mitte poliitilised. Ja head ettepanekud olid, need asjad vajavadki vähemasti otsa vaatamist.
Kas saan õigesti aru, et muinsuskaitseameti juhi ametikohale otsitakse juhti, kes ei esine meedias, ei sõida mööda Eestit ega kohtu ameti kohalike esindajatega, ei käi muinsuskaitseobjektel, vaid saab ministeeriumist käsulauad ja teeb kõik nende alusel?
Tõsi on see, et käisin suvel poolteist kuud mööda Eestit ja kohtusin tohutult paljude inimestega, tegin pikad tööpäevad. Seda peeti ebamõistlikuks.
Kulutused, mida mööda Eestit oma isikliku autoga sõites tegid, olid ju kooskõlastatud? Kantsler aktsepteeris hotelliarved?
Kulutused, mis on olnud meedias, olid ministeeriumi poolt kinnitatud.
Siseaudit oli tõesti meedias väga varakult. Audit tuvastas, et ma ei ole rikkunud ka ühtki korda, aga mõnda asja oleks saanud teha soodsamalt. Ma ei hakanud sellega vaidlema.
Kas loeme sellest välja, et vaja oli konksu, mille otsa Liisa Pakosta riputada? Avalik häbistamine on selleks ju parim vahend.
See võib nii välja näha küll. Kindlasti peab riigiameti juht käituma eelarve suhtes vastutustundlikult ja kokkuhoidlikult. Kuigi igal kulutusel on olnud objektiivne põhjus, ma ei vaidlusta, et mõni kulutus võis tunduda liiga kallis, ja olen nõus selle enda kanda võtma. Küsimus, mis muinsuskaitseametis on ka tulevikus oluline lahendada, on muu hulgas töötervishoiuküsimus. Kui läksin tööle, hoiatas töötervishoiuarst mind, et töötervishoiuga on väga suured probleemid: inimesed põlevad läbi ja on pikalt haiguslehel. Ametis ei olnud kehtestatud korda, mille alusel tööd reguleerida. Me ei saa pidada normaalseks, et inimene alustab tööpäeva kell 6 hommikul, sõidab kaks-kolm tundi maanteel, teeb siis pika tööpäeva ja sõidab seejärel kolm tundi tagasi. Väga pikad tööpäevad ei saa olla ükskõik mis töökohal eeldus, et inimene peab seda tegema. Euroopa Liidu rahastusega projekti tehes on ette nähtud, et üle 90 kilomeetri kauguselt on mõistlik võtta öömaja. Ootus ei saa olla surnuks töötamine. Me peame ikka inimesi hoidma.
Ütlesid „Ringvaate“ saates, et oled Tartus Lydia hotelli hommikusöögil kohanud mitut riigiametnikku. Ometi heideti selle hotellitoa hinda vaid sulle ette.
Olen kohanud muidugi ja sealhulgas ka kultuuriministeeriumi ametnikke. See on hea asukohaga, efektiivne tööhotell.
Jääb segaseks, miks ei öelnud ministeerium kohe, et erimeelsuste tõttu aluspõhimõtetes töö ei klapi. Miks oli vaja alatustesse laskuda?
Mul on elus olnud varem olukord, kus ülemus vahetus ja uus ülemus ütles, et ta soovib minu ametikohale teistsugust inimest. See on aus viis, kuidas mõistlikult asju korraldada, kui inimene ei sobi. Sest väärtused peavad tõesti klappima.
Miks ei sobinud sinu isik praegusele kultuuriministrile?
Seda ma ei tea. Endise ministri Tiit Terikuga oli meil tööle tulles pikk vestlus, temaga meil põhimõtted ja ideed sobisid ning koostöö oli hea. Piret Hartmaniga oli samuti vestlus, kus kohe kaardistasime erimeelsusi. Mul oli olnud ka avalik väljaütlemine Maarjamäe memoriaali rahastamise kohta – ma ei toetanud seda.
Olen alati püüdnud mõista anda, et ma ei hoia ühestki kohast kinni. Väga mõistlik olnuks öelda, et lähme lahku. Märkusi oli ministeerium teinud mulle terve rea ja olin neile kõigile ka vastanud.
Muinsuskaitseametis on palju tublisid ja entusiastlikke inimesi, kes saavad asjadest väga hästi aru. Pigem on probleem mõnes inimeses, kes laimab anonüümselt mind ka lehelugudes.
Kes need on?
Eks see on olnud näha kriitikutest minu suhtes. Saan öelda, et minu suhtes olid väga kriitilised kaks suurema osakonna keskastmejuhti, eriti pärast seda, kui olin esitanud klientide vaatest lähtuva struktuurimuudatuse ettepaneku, kus nende töökohad sattusid ohtu. Sedasama on majas paljud töötajad ka välja toonud, piinlikkustundega, et ametist on selline pealekaebaja mulje loodud. Tegelikult enamik töötajaid ootas muutusi: selget tööjaotust, selgeid eesmärke, kordasid ja aluspõhimõtteid, et ameti otsused poleks nii suvalised.
Nii et kaks oma kohast küüntega kinni hoidvat inimest kangutasid su lahti kättemaksuks, et soovisid neist struktuurimuudatuse käigus vabaneda? Kõlab juba nagu Aivar Mäe juhtum, kus üks töötaja hävitas juhi karjääri mõne päevaga.
Kohtusin muuseas Eesti tuuri tehes omavalitsusjuhtidega, ka Aivar Mäega, kes on nüüd Põhja-Pärnumaa vallavanem. Mul oli erakordselt suur rõõm kuulda, kui üksipulgi oli ta teinud selgeks kõik valla mälestised. Ta oli detailides läbi töötanud erinevaid võimalusi, kuidas asjad vallas käima saada. Mul on väga kahju, kui uuendusmeelseid inimesi alla tambitakse. Aivar Mäe juhtumis on ju väga paljud osapooled möönnud, et meedia läks üle piiri.
Nii võttes ei saagi ju midagi teha.
Mulle tegi eriti haiget süüdistus, et ma ei ole demokraatlik juht. Vabandust, kui ma poolteist kuud kuulan iga töötajat kaks tundi – kuidas ma ei ole siis demokraatlik? Ma ei läinud muinsuskaitseametisse lammutama, vaid muudatusi tegema koos meeskonnaga, kuulates põhjalikult ära absoluutselt igaühe mured ja rõõmud. Mulle heideti ette isegi seda, miks küsisin inimeste käest, mis on halvasti ja mida peaks muutma.
Muinsuskaitseameti nõukogu esimees Riin Alatalu heidab sulle Eesti Päevalehes ette, et oled ainuisikuliselt öelnud, et Toomkiriku varemetesse võib ehitada?
See on puhas vale. Ma ei ole kunagi nii öelnud. Olen öelnud, et sellist võimalust peab seaduse järgi kindlasti arutama.
Miks Riin Alatalu valetab? Miks on ka tema huvi sinust lahti saada?
Näiteks punamonumentide eelnõu suhtes, kus tegin ettepaneku punamonumendid kaitse alt maha võtta, tegi Riin Alatalu ettepaneku see tagasi võtta, sest talle ei sobinud kaitse alt maha võtmine. Teda toetas veel ainult üks inimene. Me ikkagi räägime siin vähemusest muinsuskaitses. Kogu see lugu on kallutatud. Vastata ei ole saanud need, kes tulid minu mõtetega kaasa.
Riin Alatalu vastab mulle ka Sirbis, et muinsuskaitseameti juht ei peakski seadust vaatama, vaid lähtuma kogemustest, no et kas sobib! Mis see tegelikult tähendab? Seadus ei anna sellist võimalust.
Seadus suunab meid liikuma sinna, et meil ei oleks nii palju objekte kaitse all. Kolmandik mälestistest on meil avariilises olukorras. See nõuab tegutsemist: me peame võtma piiranguid vähemaks, andma raha juurde, tegema protsesse paremaks. Et meil ei oleks olukordi, kus hoonel on riiklik kaitse peal, aga objekt hävineb meie kõigi silme all. Omanikud peavad olema paremini toetatud, et nad saaksid selgemalt aru, mida ja kuidas nad tohivad teha, et oma objekte majandada.
Vastuolulisi teemasid, kus põrkusid uus ja vana mõtteviis, oli seega väga palju.
Teema, mille samuti tõstatasin ja mis ei tundunud tänasele kultuuriministeeriumi juhtkonnale tore: uue muinsuskaitseseaduse kohaselt peab vabariigi valitsus järgmise aasta aprilliks võtma vastu muinsuskaitseala uued kaitsekorrad. Koos Sillamäega puudutab see enam kui 11 000 kinnistut ja paljudel kinnistutel on kortermajad – see puudutab väga paljusid inimesi. Mitte ühtki neist kaitsekordadest ei ole veel eelnõude infosüsteemis avalikustatud. Mul oli suur mure, kuidas jõuame sellega lõppfaasi. Kuna on jäänud vähe aega, pidanuks isegi koos riigikantseleiga koos istuma ja leidma parima tee selleni. Ütlesin, et inimesi on vähe teavitatud, mida see tähendab, kui selline kaitse peale pannakse. Omanik peab täpselt aru saama, mida piirang talle tähendab. Olen saanud vastuseks, et kui oleksime kogu tõe omanikele ära rääkinud, poleks keegi nõus olnud.
No ja Maarjamäe monumenti muinsuskaitseamet tõepoolest ei plaani kaitse alla võtta. Katsuks olemasolevategi monumentidega hakkama saada.
Ministeerium heidab ette, et oled andnud avalikkusele liiga palju kommentaare.
Olen pidanud oluliseks, et muinsuskaitsest räägitaks rohkem. Muinsuskaitse peab olema läbipaistev ja otsustamise printsiibid ennustatavad, mis tähendab, et me räägimegi kõikidest asjadest avatud kaartidega. Me ei karda vaidlusi ega arutelu. Iga poleemika muinsuskaitse teemadel on positiivne.
Aga avaliku aruteluga võtad ju võimu vähemaks nendelt ametnikelt, kes on 30 aastat saanud otsustada oma suva järgi: mulle ei meeldi ja nii jääb!
See, mulle tundub, ongi suur põhjus mõne inimese puhul. Kui inimene on pikka aega harjunud otsustama oma tahtmise järgi, siis on tal raske harjuda avalike printsiipidega, et kõik saaksid näha, mille alusel üks või teine otsus sündis. See oleks olnud väga suur muutus Eesti muinsuskaitses, aga viinud meid Euroopale lähemale.
Kas julgustad omanikke, kes vaevlevad muinsuskaitseametnike „mulle ei meeldi“ stiilis tehtud otsuste tagajärgedega, kohtusse pöörduma?
Muinsuskaitseametis endas puudub avalikustatud kord vaide esitamiseks, samuti ei jõudnud me avalikustada, kuidas omanikud saavad otsustamisel osaleda. Ei jõudnud veel. Kui mingi otsus ei meeldi, siis peaks olema protseduur, kuidas see ametis sees enne kohut vaidlustada. Soovitan pöörduda otsuse teinud ametniku poole, paluda tal selgitada ja tuua välja omapoolsed argumendid. Ma veel kord rõhutan: valdav enamik muinsuskaitses töötavaid inimesi on väga toredad ja professionaalsed ning mul oli nendega väga hea koostöö. Vaidlused tekkisid väga väikeses sektoris.
Otsuste põhjendatus on jätnud mõnikord väga soovida. Huupi otsustamine teeb väga paljudele muinsuskaitsetöötajatele muret. Öeldakse ära põhjendusega: muinsuskaitse seaduse alusel. Aga millise paragrahvi ja lõike alusel? Seadus näeb ette, millal tohid „ei“ öelda.
Mis me muinsuskaitsele siis soovime? Veel kiiremat stagneerumist?
Soovin, et sinna tuleks võimalikult ruttu uus juht, kes oskab minust paremini suhteid kultuuriministeeriumiga heale töisele rajale sättida. Ka väärtused peavad klappima riigi muinsuskaitsepoliitikaga, mis on muide turismipõhine, seega kasutuspõhine. Usun, et kultuuriministeerium on ka ise õppinud sellest, et lühikese aja jooksul on kolm juhti omal soovil lahkunud.
Milline on praegu sinu enesetunne?
Muutusi teha ongi raske. Mulle üldiselt meeldib muutusi teha, aga see, et mind on ebaõiglaselt rünnatud, haavab mind muidugi. Mu südametunnistus on puhas. Mina tegin lubatud asja, aga mulle tehti ära. Kui minu tehtu kellelegi ei meeldi… eks teen tööd siis kusagil mujal. Mul on kahju mõnest kunagisest kolleegist, kellega töösuhe ei sujunud põhjusel, et nad ei teinud oma tööd korralikult, ja kelle anonüümset juttu loeme nüüd ajalehest. Mul on kahju, et neil on nii palju kibedust hinges.
Mis edasi, Liisa?
Olen doktorant Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Eks teen mõne aja pärast kusagil mujal oma tööd edasi, ikka kirglikult ja pühendunult.

epl.delfi.ee 07.10.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120078864/liisa-pakosta-mulle-tehti-ara