Liisa Pakosta: muinsuskaitse ja rohepööre on täpselt üks ja seesama asi
Liisa Pakosta
Viljandit külastanud muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta on seisukohal, et muinsuskaitsealuste hoonete omanikud ja amet leiavad enamasti ühise keele. Pakosta kinnitusel on tema eesmärk ameti juhina laiema teadlikkuse arendamine kultuuripärandi väärtuse mõistmisel.
Liisa Pakosta, Viljandi kohta on väidetud, et linnal on vedanud, et jõukust pole siin liiga palju olnud, aga sestap ongi siin palju ajaloolisi hooneid alles jäänud.
Kultuuripärandi kaitse koosnebki sellest, et inimesed tahavad seda hoida ja kaitsta ning sellisel juhul on rahast isegi abi. See aga, et meil on kultuuripärandit nii palju alles, ongi osalt tingitud sellest, et samal ajal, kui vabades riikides oli suur moderniseerimise laine, siis Eesti oli Nõukogude okupatsiooni all. Väga palju meie jõukusest viidi Moskvasse. Tollel ajal oli palju poliitideoloogiast lähtuvat suundumust: püüti hoida vanaaegseid hooneid halvas korras ja neid mitte remontida, et saaks näidata, et oleme siia nõukogude inimestele toonud sooja vee ja vannitoaga uue maja. Vaadake, milline kontrast selle jubeda vana asjaga!
See on pärandanud meile niisuguseid väärtusi, mis praegusel kinnisvaraturul on palju suurema väärtusega, kui oleksid nõukogudeaegse remondiga olnud.
Viljandis vist selliseid maju pole, mille omanikud muinsuskaitsega lausa nugade peale oleksid läinud?
Muinsuskaitse tõttu ei ole siin küll nüüd midagi tegemata jäänud! Ega ole tegelikult ka mujal Eestis. Muinsuskaitseamet peab iga kord läbi kaaluma ka omaniku huvid. Enamik otsused, mis meie majast välja lähevad, on, et tehke aga.Osal juhtudel juhime tähelepanu, et äkki saaks siiski niimoodi teha. Pakume samas tasuta nõustamist peaaegu kõikides ehitustsükli etappides. Enamasti ikka leitakse lahendused.
Kui tihti puutute kokku suhtumisega, et muinsuskaitse nõuded on nii kallid ja ranged, las siis laguneda pealegi?
Pole üldse kokku puutunud. Pigem on mingi seisukoht jäänud arusaamatuks. Vaatan, et muinsuskaitses oleks õigusselgus. Oleme püüdnud olla alati toetav ja nõustav. Seda on küll küsitud, mis siis see teie lõplik selge seisukoht on. Peame omanikuga üksteisest õigesti aru saama.
Tundub, et teadlikkus on ka suuremaks näinud. Paarikümne aasta eest sai kirjutada ajalehte uudise sellest, et tubli mees hakkas vanu aknaid taastama. Täna enam sellega uudisekünnist ei ületa.
Loodan väga, et viie aasta pärast on kinnisvarakuulutustele lisatud uhkusega, et «Maja on muinsuskaitse all». See tõstab hoone väärtust. Mujal Euroopas on see juba juhtunud ning meil on suundumus täiesti selgelt olemas. Teadlikkus on tõesti väga palju paranenud ja kinnisvarahinnad on meile siin abiks olnud. Kui ei pea alustama remonti valesti tehtud remondi lammutamisest, siis on see ju odavam.
Niisiis ajalugu, millest Viljandi on põhjalikult läbi põimunud, linna üks olulisemaid trumpe?
Absoluutselt! Kui ma töötasin võrdõigusvolinikuna, siis kasutasin alatasa turismimaterjale, mis põhinesid Viljandis tehtud fotodel. Miljöö, mis nendelt välja tuli, oli puhas mõnu.
Selle miljöö moodustavad vaimustavad detailid puuriitadest pesukuivatusnöörideni välja. Asja mõte ei ole muidugi selles, et ärge nüüd jumala pärast oma 1967. aastast pärit pesunööri liigutage! Aga hoovides peaks olema võimalus pesu igati keskkonnasäästlikult ja rohepööret täistuuridel arvestavalt nööridel kuivatada. Me pildistame ise Itaalias turistina nööridel kuivavat pesu, aga meil on endal see ime olemas. Ma ei väsi rõhutamast, et muinsuskaitse ja rohepööre on täpselt üks ja seesama asi. Eluterve taaskasutus.
Kui soovida endale soetada Viljandi vanalinnas isegi tagasihoidlikku elamist, siis tuleb selle eest välja laduda summa, mis ei ole kaugeltki tagasihoidlik.
Üldiselt on see tendents kinnisvarahindades olnud juba pikalt ja terves maailmas. Kui on tegemist vanalinnade või kultuuriväärtuslike piirkondadega, siis seal elamine maksabki rohkem. Kohaliku omavalitsuse ja riigi korraldada on see, kuidas mitte välja tõrjuda inimesi, kelle kodu on seal väga pikka aega olnud.
Ajalugu kipub end vahel kordama. Nii 10–15-aastase intervalliga kerkib Viljandis päevakorda taas küsimus, et mis oleks, kui ehitaks ordulossi üles. Kuidas muinsuskaitse sellesse suhtub?
Muinsuskaitse seisukohad uuenevad ka. Vahepeal on olnud seisukoht, et varemed on varemetena väärtus iseenesest. Uus muinsuskaitseseadus näeb taastamist ühe võimalusena ette. Seega, kui kellelgi on raha ja soovi, siis oleme nõus seda asja igal juhul arutama.
Kuidas teile tundub, kas Viljandil oleks täna vaja taastatud ordulossi või pigem veekeskust?
Ma pigem ei võrdleks neid. Lossivaremed kuuluvad linnale. Kui on mõni erakond, kes ütleb, et meie ehitame need üles ja linlased valimiskasti juures nende poolt hääletavad, siis on see linlaste otsus. Ja kui ükski erakond või valimisliit seda välja ei paku, siis on viljandlastel teha oma valimisliit! Sama puudutab ka veekeskust. (Naerab.) Näiteks valimisliit Veekeskus Saagu või Ordulinnuse Taastamise valmisliit.
sakala.postimees.ee 31.08.2022 https://sakala.postimees.ee/7594983/liisa-pakosta-muinsuskaitse-ja-rohepoore-on-tapselt-uks-ja-seesama-asi
Liisa Pakosta, Viljandi kohta on väidetud, et linnal on vedanud, et jõukust pole siin liiga palju olnud, aga sestap ongi siin palju ajaloolisi hooneid alles jäänud.
Kultuuripärandi kaitse koosnebki sellest, et inimesed tahavad seda hoida ja kaitsta ning sellisel juhul on rahast isegi abi. See aga, et meil on kultuuripärandit nii palju alles, ongi osalt tingitud sellest, et samal ajal, kui vabades riikides oli suur moderniseerimise laine, siis Eesti oli Nõukogude okupatsiooni all. Väga palju meie jõukusest viidi Moskvasse. Tollel ajal oli palju poliitideoloogiast lähtuvat suundumust: püüti hoida vanaaegseid hooneid halvas korras ja neid mitte remontida, et saaks näidata, et oleme siia nõukogude inimestele toonud sooja vee ja vannitoaga uue maja. Vaadake, milline kontrast selle jubeda vana asjaga!
See on pärandanud meile niisuguseid väärtusi, mis praegusel kinnisvaraturul on palju suurema väärtusega, kui oleksid nõukogudeaegse remondiga olnud.
Viljandis vist selliseid maju pole, mille omanikud muinsuskaitsega lausa nugade peale oleksid läinud?
Muinsuskaitse tõttu ei ole siin küll nüüd midagi tegemata jäänud! Ega ole tegelikult ka mujal Eestis. Muinsuskaitseamet peab iga kord läbi kaaluma ka omaniku huvid. Enamik otsused, mis meie majast välja lähevad, on, et tehke aga.Osal juhtudel juhime tähelepanu, et äkki saaks siiski niimoodi teha. Pakume samas tasuta nõustamist peaaegu kõikides ehitustsükli etappides. Enamasti ikka leitakse lahendused.
Kui tihti puutute kokku suhtumisega, et muinsuskaitse nõuded on nii kallid ja ranged, las siis laguneda pealegi?
Pole üldse kokku puutunud. Pigem on mingi seisukoht jäänud arusaamatuks. Vaatan, et muinsuskaitses oleks õigusselgus. Oleme püüdnud olla alati toetav ja nõustav. Seda on küll küsitud, mis siis see teie lõplik selge seisukoht on. Peame omanikuga üksteisest õigesti aru saama.
Tundub, et teadlikkus on ka suuremaks näinud. Paarikümne aasta eest sai kirjutada ajalehte uudise sellest, et tubli mees hakkas vanu aknaid taastama. Täna enam sellega uudisekünnist ei ületa.
Loodan väga, et viie aasta pärast on kinnisvarakuulutustele lisatud uhkusega, et «Maja on muinsuskaitse all». See tõstab hoone väärtust. Mujal Euroopas on see juba juhtunud ning meil on suundumus täiesti selgelt olemas. Teadlikkus on tõesti väga palju paranenud ja kinnisvarahinnad on meile siin abiks olnud. Kui ei pea alustama remonti valesti tehtud remondi lammutamisest, siis on see ju odavam.
Niisiis ajalugu, millest Viljandi on põhjalikult läbi põimunud, linna üks olulisemaid trumpe?
Absoluutselt! Kui ma töötasin võrdõigusvolinikuna, siis kasutasin alatasa turismimaterjale, mis põhinesid Viljandis tehtud fotodel. Miljöö, mis nendelt välja tuli, oli puhas mõnu.
Selle miljöö moodustavad vaimustavad detailid puuriitadest pesukuivatusnöörideni välja. Asja mõte ei ole muidugi selles, et ärge nüüd jumala pärast oma 1967. aastast pärit pesunööri liigutage! Aga hoovides peaks olema võimalus pesu igati keskkonnasäästlikult ja rohepööret täistuuridel arvestavalt nööridel kuivatada. Me pildistame ise Itaalias turistina nööridel kuivavat pesu, aga meil on endal see ime olemas. Ma ei väsi rõhutamast, et muinsuskaitse ja rohepööre on täpselt üks ja seesama asi. Eluterve taaskasutus.
Kui soovida endale soetada Viljandi vanalinnas isegi tagasihoidlikku elamist, siis tuleb selle eest välja laduda summa, mis ei ole kaugeltki tagasihoidlik.
Üldiselt on see tendents kinnisvarahindades olnud juba pikalt ja terves maailmas. Kui on tegemist vanalinnade või kultuuriväärtuslike piirkondadega, siis seal elamine maksabki rohkem. Kohaliku omavalitsuse ja riigi korraldada on see, kuidas mitte välja tõrjuda inimesi, kelle kodu on seal väga pikka aega olnud.
Ajalugu kipub end vahel kordama. Nii 10–15-aastase intervalliga kerkib Viljandis päevakorda taas küsimus, et mis oleks, kui ehitaks ordulossi üles. Kuidas muinsuskaitse sellesse suhtub?
Muinsuskaitse seisukohad uuenevad ka. Vahepeal on olnud seisukoht, et varemed on varemetena väärtus iseenesest. Uus muinsuskaitseseadus näeb taastamist ühe võimalusena ette. Seega, kui kellelgi on raha ja soovi, siis oleme nõus seda asja igal juhul arutama.
Kuidas teile tundub, kas Viljandil oleks täna vaja taastatud ordulossi või pigem veekeskust?
Ma pigem ei võrdleks neid. Lossivaremed kuuluvad linnale. Kui on mõni erakond, kes ütleb, et meie ehitame need üles ja linlased valimiskasti juures nende poolt hääletavad, siis on see linlaste otsus. Ja kui ükski erakond või valimisliit seda välja ei paku, siis on viljandlastel teha oma valimisliit! Sama puudutab ka veekeskust. (Naerab.) Näiteks valimisliit Veekeskus Saagu või Ordulinnuse Taastamise valmisliit.
sakala.postimees.ee 31.08.2022 https://sakala.postimees.ee/7594983/liisa-pakosta-muinsuskaitse-ja-rohepoore-on-tapselt-uks-ja-seesama-asi