LIISA PAKOSTA: Me ei räägi solvujatest, vaid sõjast.

SEE ÕUDNE VAENUKÕNE: Riigikokku aruteluks jõudnud vaenukõne seaduse eelnõu on õnneks ärevust tekitanud. Õudne oleks tõesti, kui nii olulisel teemal nagu sõnavabadus valitseks kas ükskõiksus või hirmuvaikus. Õnneks nii pole, Eesti on ja jääb vabaks riigiks, ütleb riigikogu õiguskomisjoni liige Liisa Pakosta (Eesti 200).

Oponendid on rohkem kui oodatud kaasa mõtlema, lihtsalt palun katsuks kuidagi teemas püsida. Järgnevalt püüangi erinevaid osapooli ühele palliväljakule kokku kutsuda, et vaenukõne eelnõu kohta oleks asi selgem.

Solvujatele
Nüüd on see ajalooline hetk, kus poliitik ütleb ausalt välja: me ei aita teid praegu selle eelnõuga. Ükskõik kui palju see teid pahandab, teie ootustele ei vasta, aga seekord jäite tühjade pihkudega. Ükskõik kui ebaõiglane on kellegi kohta halvasti ütlemine, ikka ei tegele vaenukõne seadus sellega karvavõrdki. Teil on täielik õigus olla täiesti pettunud.
Halvemaks ka ei lähe, sest endist viisi saate jätkata oma õiguste kaitset tsiviilkohtumenetluses. Lihtsustatult tähendab see, et saate endiselt minna kohtusse ja nõuda solvangute eest valuraha, vaieldes mees mehe vastu, ent ilma riigi täiendava abita. Ligimest hingepõhjani haavata saab ka täitsa argiste sõnadega, seega tuleb inimlikkust üksteise vastu kasvatada inimlikul moel. Ma tean, et ootused olid suuremad. Aga sõnavabadus on ka põhiõigus. Selline väga suur põhiõigus tegelikult.
Diskrimineeritutele
Isegi teil ei lähe vaenukõne seadusega otseselt midagi paremaks. Õnneks halvemaks ka mitte – kõik senised kaitsed ja valurahad diskrimineerimise eest kehtivad kannatanutele edasi.
Tõsi, ettevaatavalt paranema peaks ühiskondlik turvalisus selliste sõna- ja propagandarünnakute osas, mis võikski inimmassid üksteise vastu vägivallatsemiseks üles ässitada grupitunnuse alusel. Silmas on peetud selliseid olukordi, mis on ka lähiajaloost teada, näiteks kui vaenuõhutamisega saadi inimesed nii kaugele, et nad olidki valmis tõstma relvi eestlaste, juutide, romade, puuetega inimeste, kodutütarde või taluomanike vastu ainult selle pärast, et nad kuulusid inimeste gruppi, kelle vastu oli neid ässitatud.
Lähiajaloo haavad olid need, mis panid eestlased 1992. aastal põhiseadusesse sisse hääletama (poolt 91,9%) inimeste kaitseks 12. paragrahvi. Selle paragrahvi teine lõige ütleb: “Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”
Muide, see on ainuke koht terves Eesti Vabariigi põhiseaduse tekstis, kus nõutakse karistamist. Sedavõrd tõsine oht sisejulgeolekule, et karistamise nõue selliste õhutamiste vastu tundus juba toona inimestele õige. Selge on ka see, et põhiseaduse autorid ei pidanud silmas mingit ninnunännut, vaid ikka päriselt inimeste turvatunnet.

Usklikele
Kaks head uudist! Näiteks massilise pildirüüste eest saab vaenukõneseadus usklikke ja kirikuid kaitsta küll. Ehk et kui hakataks selgelt ja mõjusalt õhutama näiteks luteri kirikute altarite ja kantslite purukspeksmist, ja mitte ühes, vaid paljudes kirikutes, siis see on oht ühiskondlikule turvalisusele ja riigil tekib selge võimalus usulise vihkamise ja vägivalla õhutamisele piir tõmmata. Legendi järgi tekkis üle Euroopa linnade levinud pildirüüste just sellest, et inimmasse ässitati ühe konfessiooni vastu. Vihkamise ja vägivalla õhutamine võibki suunata inimmassid vägivallatsema ja just seetõttu ongi oluline õhutamisele piir seada.
Nii saavad kirikud rahulikult edasi tegutseda ega pea vägivallalaineid kartma.
Teine hea asi on ka. Ilmselgelt võib piiblit segamatult edasi tsiteerida, sest Eestis kehtib usuvabadus endist viisi edasi. EKRE on korduvalt toonud näiteks Soomest Päivi Räsäneni kaasust ja hirmutanud sellega valelikult eksitades praeguse vaenukõne seaduse eelnõu vastu.
Teeme asja selgeks. Soome eks-siseminister Räsänen oli mitut pidi homoseksuaalsust halvustanud, muu hulgas hurjutanud Pride’i toetanud Soome evangeelset luterlikku kirikut, tsiteerides neile avalikus sotsiaalmeediapostituses lõike Pauluse kirjast roomlastele (Uue Testamendi 6. raamat) mehe teise mehega nurjatuse tegemisest. Kõikide asjade eest kokku lõi prokuratuur poliitikule süüdistuse lauale Rikoslaki (Soome karistusseaduse) 11. jao § 10 järgi. Tõepoolest on Soomes kuriteoks avalikult isikute rühmatunnuse alusel solvamine või laimamine, ent Soome kohus ei leidnud isegi selle paragrahvi alusel Räsänenil miskit süüd ja mõistis ta täiesti õigeks. Soome kohus ütles isegi selle soomlaste paragrahvi valguses, millist Eestis ei ole ega vähemasti Eesti 200 osalusel ei tule, et sõnavabadus tähendab ka õigust öelda, et Eesti vaenukõne seaduse eelnõu mitte millegi sellisega aga üldse ei tegele ja järelikult ei tekiks Eestis prokuratuuril võimalusepoegagi taolist süüdistust esitada.
Eesti vaenukõne seaduse eelnõu järgi peab süüdistuseks olema täidetud vähemalt kaks eeldust. Esiteks peab olema tegu avaliku õhutamisega vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele teatud rühma või selle liikme vastu nende rühmatunnuse alusel. Räsäneni postituses seda polnud. Ja isegi kui oleks olnud, peaks mõistlikel inimestel kõrvalseisjatena tekkima nahavahele selgelt tunnetatav hirm karta üleskutsele järgnevaid vägivallategusid või ühiskonna turvalisuse no ikka olulisel määral ohustamist. Seega peaks vaenuõhutamine olema selline, mille peale mõistlikel inimestel hakkab mitte natuke, vaid olulisel määral õudne. Näiteks Interrinde juhtide üleskutsed 15. mail 1990 rünnata eestimeelseid poliitikuid Toompeal oli poliitilise vihkamise selline õhutamine, mis tõenäoliselt võimaldaks asja kohtule arutamiseks anda, et kas siis oli vaenukõne või mitte.
Vaenukõne eelnõus on seega üksnes kõige kitsamalt kõige raskemad ja ohtlikumad vaenu õhutamised. Mõnes välismaa riigis võib olla teistsuguseid seadusi, aga sellest ei tulene kuidagi, et neid näiteid saaks üle kanda Eestile. Seega on Räsäneni kaasus valgusaastate kaugusel sellest, mida Eestis vaenu õhutamise süüteokoosseis üldse hõlmata saaks.

Saunalaval, poe taga, baarileti ees jne kirujatele
Pole põhjust ennast segada lasta. Ka siis mitte, kui sellest avalik sotsiaalmeedia ülekanne tehtaks.

Valitsuse siunajatele
Ainuõige on see meie vaba Eesti, kus valitsust kirutakse. Sellest saab ikka iga mõistlik inimene aru, et valitsuse kirumine on üks asi, aga tõsiseltvõetavad ässitused vaba Eestit toetavaid ministreid peksta või neil pea maha võtta teine asi.

Ajalehte kirjutajatele ja ekraanidel rääkijatele
Eelnõu ei muuda midagi meediavabaduses. Saab täies rahus samas vaimus jätkata. Sellist vaenuõhutamist, mis ohustaks oluliselt inimeste turvatunnet, ei salli Eesti ega rahvusvaheline meediaeetika juba praegu silmaotsaski.

Kultuuriinimestele
Tänuväärselt on sõnatundlikud kultuuriinimesed nüüd lehtedes kirjutanud, miks varasemad vaenekõne eelnõud ei olnud head. Praegune eelnõu on võimalikult kitsas – see tähendab, et reguleerib ainult kõige ohtlikumaid olukordi, kus mõistlikel inimestel on päriselt alust hirmu tunda vaenulike ülesässitajate tõttu.
Ma olen teiega täiesti ühel meelel, et kõige parem oleks elada ühiskonnas, kus ei peaks üldse räigete vaenuõhutajatega tegelema, kuna neid polekski olemas. Kahjuks see nii pole, Ukrainas surevad täiesti süütud inimesed iga päev. Sellele eelnes ukrainlaste süstemaatiline halvustamine ja dehumaniseerimine nii, et Vene mobiliseeritud olekski valmis tulistama isegi laste pihta. Noorim sõjas tapetud laps oli saanud elada vaid kaks päeva. Kultuuriinimesed teavad väga hästi sõna ja sõnumi jõudu ning sedagi, kuidas inimesi on võimalik liita ühiste eesmärkide nimel. Kahjuks teame ajaloost, et inimmasse on võimalik õhutada tegema ka kõige õudsemat kurja. Selle ennetamiseks on Eesti põhiseaduslikus vaimus mõistlik räiget vaenuõhutamist piirata.

2008. aastal otsuse teinutele
Isamaa, reformikate ja sotside võim toetas tõesti Euroopa algatust väga raskekujuliste ja ühiskondlikku rahu laiemalt ohtu seadvate vaenuõhutamiste karistamist, aga seda pole põhjust neile ette heita. Eesti põhiseaduse paragrahvi 12 teises lõikes on samasugune karistuse nõutamine kirjas.
Vahepealsetel aastatel on mureks olnud, et euroõigust on tahetud Eesti õigusesse palju laiemalt üle võtta, kui raamotsus tegelikult ette näeb. Praegune eelnõu võtab raamotsust üle nii kitsalt kui võimalik. See on väga oluline muudatus võrreldes varasemate samateemaliste eelnõudega. Tegelikult on ju mõistlik, et kui me elame koos meie Euroopas, siis me hoiame ka eemal organiseeritud vaenuõhutajad, kelle eesmärgiks on võimalikult suure ebastabiilsuse tekitamine ja vennatapusõjad.

Opositsioonile riigikogus
Valedega inimeste hirmutamine ei ole eestimeelne ega riigimehelik. Räägime parem asjast.
Neile, kes mõtlevad, et heldene aeg, kellele see vaenukõne seaduse eelnõu siis üldsegi mõeldud on nüüd Ega neid inimesi, kelle vastu see eelnõu mõeldud on, täna Eestis polegi. Heidutame sihändsete Eestisse tulemist. Meie ei taha, et meile tuldaks siin inimgruppe üksteise vastu niiviisi üles ässitama, et päriselt on hirmus. Me oleme lähiajaloost õppinud, et sellist asja on parem karta kui hiljem kahetseda.

Tapmistele, rüüstamistele, vägistamistele, hävitamistele, küüditamistele ja väljasaatmistele ässitajatele ja rahvuste vahelise räige vihkamise õhutajatele Tänases Eestis teid ei ole. Aga me oleme teid lähiajaloos näinud. Kristalliööd üles kütmas. 1990-ndate alguses majaseintele sodimas üleskutseid, et kõik tšuhnaad tuleb küüditada Siberisse. Me oleme näinud ja näeme tänagi teie trummipõristamist, et ukrainlased tuleb nende rahvuskuuluvuse tõttu hävitada. Me ei taha teid Eestisse, sellepärast me ettevaatavalt ja igaks juhuks selle eelnõu tegimegi. Loodame, et seda ei lähe mitte kunagi tarvis.

“Mõnes välismaa riigis võib olla teistsuguseid seadusi, aga sellest ei tulene kuidagi, et neid näiteid saaks üle kanda Eestile.”

Liisa Pakosta

KesKus 01.08.2023