Liisa Pakosta: lapsi sünnib vähem, sest emad ei talu ühiskonna halvakspanu nende tööl käimise pärast

Minu käest küsiti sel nädalal, kas üks õige Eesti naine peaks eelistama tööd või lapsesaamist. Sellele küsimusele vastavad lähiajal ühes valimisküsitluses kümned tuhanded inimesed, keda pannakse uskuma, et tegu olevat mingi väärtusküsimusega.
Viie lapse emana juhin tähelepanu sellele, et tegelikkuses on kõik naised meie ajal ja enne meid teinud kõik samal ajal tööd ning kasvatanud ka lapsi. Selle „eelistame mõlemat“ valiku asemel püstitati mustvalge vastandus, mis solvab ka meie vanaemasid. Tegid nemadki ju varavalgest tööd ja kasvatasid lapsi.
Mitte kunagi ajaloos pole ka nii olnud, et naine seisab, laps kätel, ja ühtegi tööd ei tee. Kaasajal on lambapügamine, jõe ääres pesu küürimine ja heinavõtt asendunud lihtsalt palgatööga, et osta poest villatekk, pesugeel ja piimapakk.
Mida rohkem luuakse kuvandit, et naised peaks tegema valiku töö tegemise ja lapse kasvatamise vahel, seda vähem lapsi Eestis sünnib. Lapsi sünnib vähem, sest keegi ei taha taluda ühiskonna halvakspanu „vale“ ema olemise eest. Tööst loobumine või pikalt ainult kodus olemine ei tundu aga paljudele naistele mõttekas, osadele pole see ka majanduslikult võimalik.
„Õige“ ema määratlemist võiks segada kasvõi asjaolu, et Eestis töötab ka täna kolme lapse ema sama palju kui Eesti naine keskmiselt. Mida rohkem naine nii töötab kui ka lapsi kasvatab, seda rohkem on ta oma esiemade moodi. Sellest ka paradoks, et töö- ja pereelu ühildamine on üheaegselt üdini konservatiivne ja samas ka liberaalne maailmavaade!
Loomaökoloog Tuul Sepp on õigesti rõhutanud, et lapse saamise entusiasm sõltub sellest, kui palju tuleb kokkuvõttes selle eest maksta, ka oma aja arvelt. Kui naise aeg konstrueerida kunstlikult üksnes koju, siis on see paljude jaoks ajarööv päise päeva ajal. Töö- ja pereelu ühitamatus on väärtusküsimus küll, aga seda otsustajate jaoks, kelle kohustus on juba täna seda nii emadele kui isadele sobivate meetmete abil võimaldada.
Inimeste põhivabadusi rõhutav vaade lisab, et me ei jaga naisi õigeteks ja valedeks, vaid hindame iga nende otsust ise oma tee valida. Veelgi enam – ka meestel on vabadus olla õige ühiskonnaliige nii isana kui ka poissmehena või ilma lasteta abielumehena või ilma lasteta kooselus elavana.
Selleks, et mehed saaks päriselt ka seda valikuvabadust kasutada, vajavad praeguses Eesti ühiskonnas isad palju rohkem toetamist, ka lapsega tegelemise soodustamisega. Naistel tekiks armastavate isade abil jällegi väärtuslikku ajaressurssi juurde.
Sooline võrdõiguslikkus tähendab kokkuvõttes iibeõnne. Demograafiateadlased tõmbavad asja kokku nii, et mida väiksem on naise või mehe oht sattuda lapsevanemana ühiskonna halvakspanu alla, seda rohkem lapsi sünnib.
Kui kuidagi saaks nüüd palun nii, et valimiskampaaniaga ja valimisküsitlustega ei kaasneks lapsevanemate häälekas sortimine „õigeteks“ ja „valedeks“, oleks see ühtlasi ka abiks põhiseaduse järgi rahvuse säilimisele üle aegade.

epl.delfi.ee 27.01.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120134918/liisa-pakosta-lapsi-sunnib-vahem-sest-emad-ei-talu-uhiskonna-halvakspanu-nende-tool-kaimise-parast