Liisa Pakosta: kõige parem pärand on kasutusel pärand

TANKISÕJAST KIRIKUTE TAASKASUTUSENI. Muinsuskaitseameti juulis ametisse asunud peadirektor rääkis muinsuskaitse muutunud hoiakutest.

Muinsuskaitse on konstruktsioon ja igal ajastul vaadatakse ümber, mis pärandina riigi kaitset vajab, tõdes Liisa Pakosta, kellest sai südasuvel muinsuskaitseameti peadirektor.

Miks oli teie meelest õige tassida punase viisnurgaga tank riigi raha eest Narvast Tallinna külje alla muuseumisse selle asemel, et viia see näiteks vanarauaks või torgata kunstiteosena kasvõi torupidi mulda, nagu ühes raadiosaates pakkus välja Marek Strandberg?

Narva tank on küll kunagi olnud kultuurimälestis, Nõukogude okupatsiooni ajal, aga enam ei ole. Iga riigikord defineerib ise oma arusaama kultuuripärandist. Nõukogudeaegne definitsioon ja vaba Eesti oma arusaadavalt ei ole kattunud küllalt suures ulatuses. Paljud nõukogude ajal kultuuripärandi nimekirja kantud objektid osutusid ajaproovile vastupidavaks, näiteks mõisad, aga väga mitmed siiski võeti kaitse alt maha. Narva tank oli selline.

Paljud punamälestusmärkidest on Eesti arhitektide ja kunstnike looming, mõnda nende osa talletame muuseumi sellepärast. Aga see tank on tehasetoodang.

Meil on tehnikamälestisena Lagedil eramuuseumis üks selline tank kaitse all. Kas see peaks tehnikamälestis olema või mitte, on arutelukoht. Tehnikamälestiste puhul on kriteeriumid haruldus, vanus, päritolu, seotus asukohaga jne. Ka relvad ja sõjatehnika, aga küsimus on, kas see on nüüd tehnika arengut kajastav fenomenaalne objekt. Seda tuleks uuesti hinnata.

Kõik need asjad on vaieldavad ja kokkulepitavad.

Muinsuskaitse on konstruktsioon.

Tankist edasi minna, siis meil on kaks mälestusmärgikompleksi, mille väärtust hinnatakse rahva silmis palju kõrgemaks muist punamonumentidest. Üks Maarjamäel, teine Tehumardis. Nendest rääkides öeldakse aga lause, et võiksime ümber mõtestada, nende tekste ümber sõnastada.
Monumendid on kogu kultuurimälestiste paketist enim politiseeritud, kõige rohkem ideoloogilisemad. Kui vaatame ka rahvusvahelist muinsuskaitse arusaama, siis igal ajastul vaatame üle, mida pärandiks peame. Et vaadatakse üle koloniaalpärandit, et terves Euroopas vaadatakse Nõukogude vabastamisega seotud monumentaalkunsti pärandit, on täiesti normaalne ja tavapärane. Meil näiteks on punamonumentide komisjoni riigikantselei juures, Lätis muinsuskaitseameti juures.
Kaugeltki kõik monumendid ei ole muinsuskaitse all ja Maarjamäe ei ole. Tehumardi on teistsugune: see on tehtud omal ajal ühe arhitektuurikonkursiga, nii hauatähised kui ka monumentaalne osa, ühtlasi on see sõjahaud.

On vahe, kas me vaatame objekti kui mälestusmärki langenutele või ausammast kangelastele. Ma pole kindel, et Tallinna pronkssõduri kolimisega siselinna kalmistule ausamba tähendus kadus. Kas nende monumentide sümbolite ja tekstide ümbersõnastamine on lahendus?

See on väga hea küsimus, nagu Jüri Ratas ütleb. Hea riigiametnik ei õienda väga palju väljaspool oma pädevust. Pronkssõdur ei olnud riikliku tähtsusega kultuurimälestis.
Ma püüan siiski vastata. Tuum on sõjahaud. Tähistamise puhul on oluline, kes on sinna maetud. Ideoloogilist konteksti võib muuta. Minu hinnangul on Tehumardi küsimus väga keeruline, see sammas on väga õnnestunud ja inimestele meeldib sõltumata rahvusest ja ajaloo tajumisest. See on nii tähenduslik ja seal hukkunute pered on ju elus. Julgeksin pidada tõenäoliseks, et muudetakse veidi teksti ja pannakse lisatahvel.

Lehest lugesin ühe Moskva kingitud skulptuuri poleemikaga seoses, et soomlased väärtustavad erinevaid ajalookihistusi linnaruumis. Võibolla pingutame selle nüüdse suurpuhastusega ka üle? Muide, ühes foorumis lugesin serviisi müügi põhjendusena, et see on nõukogudeaegne ja nõukogudeaegsed asjad tuleb likvideerida.

Tarbeklaasi näide on siin hea, väärtus kasvab ajas. Mulle tundub, et Tehumardi sammas Saaremaa inimesi kõnetab. Milline tähendus on monumendil kohapeal kogukonnale, on muinsuskaitse vaates oluline. Aga Narva tank ei olnud mälestis. Ma usun, et sõjahaudade komisjon kaalub iga kord läbi, mis on kontekst, väärtus, mis on kohalik tunnetus, kas kedagi segab.

Ongi huvitav, et Tartu Raadi pargi mälestusmärk viimase kevadeni väga ei ole seganud. Pigem on piinlikum olnud isegi see, et Raadi mõis, kunagine ERMi peahoone püsib otsustamatus olukorras.

Vaidleksin vastu. Segab seepärast, et tegu on sõjahauaga, sestap see rahvusvahelise õiguse järgi tulekski ümber matta.

Siiski on praegu suurem probleem graniiti raiutud tekstis.

Mul oleks kahju, kui arvame, et hukkunuid ei tule väärikalt ümber matta.

Kas Raadi mõis tuleks taastada koopiana või modernses võtmes?

Mõlemad on võimalikud. Vahepeal oli hoiak, et me ei tee makette. Aga UNESCO maailmapärandi nimekirjagi on jõudnud neid.

Siinsamas nurga taga raeplatsil on hoone seinal sirbi ja vasara kujutis.

Kui hoone on ehitatud klassitsistlikus stiilis ja sellel on need stukkdekoorina peal, siis on muinsuskaitse vaates esimene mõte, et ärge lõhkuma minge.
Kui see maja ei ole mälestis ega asu muinsuskaitsealal, siis muidugi on omanikul laialdased võimalused sellega toimetada.
Kui inimesi selles majas dekoor sügavalt häirib, saab muutmist kaaluda. Kujutlege, et elate majas, mille fassaadil on haakrist ja see ei viita ühemõtteliselt eesti rahvuslikule ornamentikale.

Mõned ütlevad, et Tallinna Stockmanni risti torni ehtiva pärja sees tuleks viisnurk asendada kasvõi munaga.

Ma tahaks korteriühistu arvamust kuulda.

Ja Tartu Rahu sild on Leningradis projekteeritud ja rõhutatult stalinistliku vormiga.

Ega me seda selle pärast maha lammuta. Meil on Kadrioru loss Tallinnas, Peeter I alustas. Tartust samaväärset näidet mul kohe ei tule.

Kivisild.
Sellega praegu päris hästi pole.

Aga kas Kivisilla taastamisel oleks mõtet?

Muinsuskaitse arusaamad muutuvad ajas. Mõni aeg oli hoiak, et taastamine ei ole tore asi, mida soovitada. Nüüd jälle soovitatakse.

Kas Narva vanalinna taastamise püüdlusi kiidate?

Muinsuskaitse printsiipide kohaselt vastuväiteid ei ole.
Eraisikuna? Kallis, aga linna vaimsele ümbersünnile võiks palju kaasa aidata…

UNESCO soovitus on näiteks Tallinnas Harju tänaval säilitada ajalooline tänavajoon, silmas pidada ajaloolisi mastaape, hoonestuse detailsem lahendus on vaba. Narvat seesugune lähenemine õnnelikuks ei tee. Barokset kesklinna sellisel kujul tagasi ei tuleks.
Meenutan Katri Raigi öeldut, et Narvas ei ole taasiseseisvusajal ehitatud mitte ühtegi uut elumaja. Eraisikuna ütleksin, et võibolla tuleks mõelda palju innovaatilisemalt, mis seda linna käima tõmbab.

Tartut omakorda on elamuehitusbuum tabanud selliselt, et mõnikord lausa häirib. Suur konflikt on Raadile ERMi juurde kavandatud mäluväljaga, mille kontseptsioon on nüüdseks küll vist liiva jooksnud.

On algatatud menetlus võtta see kaitse alla nii, et keskne objekt oleks Eesti Rahva Muuseum. Olen menetlust üle vaadates saanud aru, et muuseumi peamine huvi on olnud ümbruskonna hoidmine, mis on praegu niikuinii koppade käes. Kui see peamine kaitse-eesmärk on ära kukkunud, peab ERM kujundama seisukoha, milline on tema nägemus kaitsevajadusest.

Mis valesti läks?
Kui soovitakse midagi kaitse alla võtta, ei saa seda teha tagantjärele, kui planeering on juba kehtestatud ja ehitusload välja antud. Sama olukord on Sanatooriumi pargiga. Magati õige hetk maha.

Eestis on sakraalehitiste küsimuses mõneti äraspidine suund võrreldes muu Euroopaga, kus tühjaks jäänud kirikutele otsitakse muud rakendust. Meil pööratakse kirikuks tagasi muus kasutuses olnud hooneid, kuigi kogudused on väikesed. Maapiirkonnad on üldse täis tühje kirikuid. Kas nendega võiks teha midagi muud?

Kui hoonet kasutatakse algupärases funktsioonis, on kõige toredam. Paljusid hooneid, näeme ka muis riikides, ei saa enam algupärasena kasutada. Me ei kasuta ka korterites ruume algsel eesmärgil, pole näiteks teenijate tuba.
Mina väga tervitan iga funktsiooni, mis antakse kasutuseta seisvale pärandile. Kõige parem pärand on kasutusel pärand. Kui Tartu toomkiriku varemete osa leiab ägeda funktsiooni, on see väga tervitatav. See võiks olla eeskujuks kirikuvaredele, mida Eestis on kaunis palju. Aga kasutame säilinut nii, et algupärane jääks kahjustusteta alles.

Muinsuskaitse igikestev probleem on dialoog omanikuga, kes tahaks oma vara kasutada mõnevõrra teisti, kui kaitse-eeskiri lubab. Refrääniks on seejuures, et kaasnevate nõudmiste täitmiseks rahatuge väga ei kaasne.

Saan ainult nõustuda. Eesmärk, mille poole liigume, on, et märge «maja on muinsuskaitse all» lisaks väärtust ja hinda. Brittidel näiteks nii on. Kuidas nad selle saavutasid? Muinsuskaitsega projekte läbi vaadates istuvad nad omanikuga koos maha, et meie soov on selline ja teie soov selline – kuidas see kõik kokku tuleb. Kui meie seame piirangu, siis kuidas me seda hüvitame.
Muinsuskaitseseadus ütleb, et iga muinsuskaitse otsus peab olema proportsionaalne – mõõdupärane ja läbikaalutud. Piiranguid ei tohiks rohkem seada kui hädapärast vajalik, ning läbikaalumine tähendab, et omaniku ootused ja vajadused tuleb ka läbi kaaluda.
Olen selle lühikese ametiaja jooksul jõudnud tõdeda, et eelarvamus, et muinsuskaitse keelab, on kaunis tugev. Tegelikult enamik projekte saab kohe jaatava vastuse.

Ja siia kõrvale teine pool, et paljudel juhtudel kohalik kaitse, näiteks miljöökaitse, ei vasta kogukonna ootustele. Poliitiline õhustik muutub, võrdlemisi lihtne on viidata amortisatsioonile. Näiteks Tartus Lina tänava kompleksi puhul ei ole autentsust hoitud, kas koopia on ilus või mitte, on hoopis iseküsimus.

Meil on omanike riik ja omanikule piiranguid seades peab see olema põhjendatud. Eestis ongi kaitse hierarhiline. Riik seab oma piirangud mälestistel ja muinsuskaitsealadel. Omavalitsus saab kaitsta miljööala ja üldplaneeringuga märgitud üksikobjekte. Miljööalal kaitstaksegi miljööd, mitte originaalset materjali.

Samas on meil kauane supilinlasest raamatukogudirektor öelnud ka seda, et teda häirib, kui aknaluuk on kinnitatud ristpeaga kruviga, peaks olema lihtpeaga.

Selline asi häirib paljusid. Võtab hiljem maja hinda alla.

No nii. Ja siin võibolla ongi mõistmises lahe, et mitte miljööala vorm ja ruum üksi, vaid ka algupärasus on paljudele väärtus. Paljud hoolivad sellest ka siis, kui pole mälestise staatust.

Riiklik kaitse suudab hallata väikest osa pärandist. Eesmärk ongi, et iga inimene oleks oma omandi suhtes kõige parem muinsuskaitsja ja muinsuskaitse roll on ainult vahel toetav õlg alla panna. Mida rohkem inimesi «kruviprobleemist» aru saab, seda ägedam on tal endal, seda rohkem on võimalik teenida kinnisvara müües, seda rahulolevamad on naabrid ja seda rohkem saab käivet tuua kasvõi kohvikutes – see parandab ka Eesti ekspordibilanssi. Ja lisaks on seda paremad me keskkonnanäitajad. Iga valmis maja on keskkonnasäästlikum võrreldes sellega, kui hakkad nullist üles ehitama, materjale valmistama ja vedama.
Aga kui omavalitsus või riik on seadnud piirangu, millest on võimalik erinevalt aru saada, siis on see halvasti seatud piirang. Omandipiirang on põhiõiguse riive, põhjendus ja eesmärk peavad olema selged. See on ka põhjus, miks Tartu vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus muudetakse selgemaks kaitsekorraks.

Puust ja punaseks: mis on sõjahaud?

Näeme ka Ukraina sõja kaadritest, et isegi tsiviilisikuid maetakse suvalistesse kohtadesse. Kuhu tule all matta saada, sinna matad. Teises maailmasõjas hukkus enneolematult palju inimesi. Kui see sõda läbi sai, tekkis sõjahaua definitsioon ja käsitlus, mida demokraatlikud riigid järgivad Genfi konventsiooni ja rahvusvaheliste protokollide alusel.
Need riigid on kokku leppinud, et juhul kui inimene on sõjategevuse käigus hukka saanud ja maetud mitte perekonna kalmistule, tuleb riikidel tagada nende sõjahaudade kaitse, need peavad olema tähistatud ja tähis on samamoodi kaitstud. Seejuures ei ole vahet, kas see tähis on puidust rist või suur monument.
Üldjuhul on suund siiski, et sõjahauad tuleks ümber matta kalmistutele viimsesse puhkepaika lahkunu usukommete kohaselt. Nõukogude Liit ei ühinenud sõjahaudade kaitse konventsiooniga ning asus lahendama neid asju vastupidi: külanõukogud said lausa korralduse leida säilmeid ja matta kokku asulate keskele, kust inimesed mööda käivad.
Seda probleemi asus Eesti Vabariik lahendama siis, kui taasiseseisvusime, ning oli vaja leida riikliku kaitse instrument. Ajutiselt võeti need muinsuskaitse alla. Alles 2007. aastal võeti vastu sõjahaudade kaitse seadus, mis vastab paremini rahvusvahelisele õigusele, Valdkonna eest vastutab kaitseministeerium. Omavalitsustel ega muinsuskaitsel pole ses valdkonnas otsustusõigust, luba ei küsita isegi siis, kui tegu on riiklikult tähtsa mälestisega. Tallinn arvas, et see on omavalitsuse iseotsustamise õiguse riive ning kaebas riigikohtusse. Kohus leidis, et otsustamise riigi kätte tsentraliseerimine vastab rahvusvahelisele õigusele, mis tuleneb inimväärikuse kaitsest.

“Kui vaatame ka rahvusvahelist muinsuskaitse arusaama, siis igal ajastul vaatame üle, mida pärandiks peame.”

“Olen selle lühikese ametiaja jooksul jõudnud tõdeda, et eelarvamus, et muinsuskaitse keelab, on kaunis tugev. Tegelikult enamik projekte saab kohe jaatava vastuse.”

Kõige parem pärand on kasutusel pärand. Kui näiteks Tartu toomkiriku varemete osa leiab ägeda funktsiooni, on see väga tervitatav, ütles muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta. SILLE ANNUK

JÜRI SAAR

Tartu Postimees 31.08.2022