Avaleht Seisukohad Liisa Pakosta kampaanianädal: sinu personaalne Jeesus

Liisa Pakosta kampaanianädal: sinu personaalne Jeesus

Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Liisa Pakosta kirjutab oma kampaanianädala viimases loos nii poliitilisest korrektsusest kui ka ühest valimispäevale eelnevast «poliitika tippsündmusest».

Pühapäev, 11. jaanuar

Sinu personaalne Jeesus
Kas keegi mäletab, mis aastal see oli, kui lapsi hakati väevõimuga õue saatma? Kui enam polnud karistuseks käsk «Õuest tuppa», vaid «Arvutist õue»? Õnneks teeb hapnik oma töö – tarvitseb sellel vaid kasvava organismiga kokku puutuda, kui viimane ergastub. Meil sai täna kokku kolm lumememme. Olen tähele pannud, et kaasajal ei räägi keegi enam sellest, kui ägeda lumesõja ta maha pidas.

Panin enne valimisi oma teemad ja eesmärgid kirja ja küsisin Facebookis ideid lühikeseks slogan’iks. Tuli palju häid mõtteid, ent kõige rohkem «Meeldib» nuppu vajutati Kris Moori pakutud slogan’ile «Liisa Pakosta, Sinu Personaalne Jeesus». Reklaamis töötab kõige paremini tuntud (popp)kujund, millele antakse uus seos. Tõesti, Depeche Mode’i laul on äge. Ainus viga, et ma ei saa seda loosungit kasutada. Sest see tekitaks täitsa ilmaasjata paljudele toredatele inimestele ärritust või stressi. Mida on juba piisavalt.

Hiljuti imestas üks igati lahke olemisega vanamees selle üle, et tema eluaeg nõukogude võimu vastu võidelnud, vangis istunud, küüditatud, ja näe, sai nüüd veel vanuigi kuulda Eesti võimukandjatelt, et on tegelikult Puutini sabarakk ja nõukogude ideoloogia pooldaja. Igal pool Euroopas pead tõstvat äärmuslust toidab kõige enam selline ühelt poolt absurdini ja teiselt poolt kahe-kolmesõnalistesse pealiskaudsetesse loosungitesse kätketud poliitkorrektsus, mis inimesed nende segaste tunnete ja veidi ehmunud ebakindlusega muudab «Nüüd neile raiskadele alles näitame rusikat!» ekstremistidele kergeks saagiks. Tegelikult on nii viisakas kui ka vajalik muutusi palju rohkem selgitada, läbi arutada ja vähem kiirustavalt lahmida. Hädaline asi põle muijale hea kui kerpu kinni püüda, ütleb sellise teerullitaktika kohta vanasõna Kuusalust.

Ma teen hea meelega asju, millel on mõte sees, ent mis ainuüksi muutuse tõttu ikka stressavad. Ei peagi kõigile meeldima, ei elus ega poliitikas. Loomulikult ei vali keegi konservatiive seetõttu, et tegu oleks meeldivate inimestega. Arvatakse lihtsalt, et teeme õigeid asju. See on umbes nagu talvesaapad ja jope, mis pole ka mingid garderoobi lemmikud. Aga katsu sa ilma praeguses tuisus hakkama saada!
Kleit saab peale uued satsid. Millised täpselt, on näha 24. veebruaril.
Kui riieteni juba jõudsime, ei saa mööda minna ka iga-aastasest «poliitika tippsündmusest». Te arvasite õigesti – me räägime vabariigi aastapäeva presidendiballi kleitidest. Tänasel pühapäeval, kui kogu Eesti elab kaasa «Mandariinide» filmi Kuldgloobuse-võimalustele, pidasime moekunstnik Zoja Järgiga mõttetalguid. Kui peaksin nimetama kõige ebamugavama riietuseseme, siis on selleks kas korsett või pikk õhtukleit. Vahet pole, neid kantakse niikuinii koos. Tõeline meister nagu Zoja suudab isegi õhtukleidi mugavaks teha. Ma käin vastuvõttudel taaskasutuse fännina ühe kleidiga (piltidel 2011-2013 ja 2014) ning mis lugejatele ilmselt veel igavam, ühe ja sama mehega.

Seekord on ball ajal, mil valimised juba käivad. Kui tahate head soovitust, siis minge kindlasti valima, Eesti Vabariik väärib seda. Ärge kuulake praegu õhus olevaid kõnesid, milles on nii palju õhku. Süvenege ja otsustage ise. Vaadake, kes on tegija.

Igatahes sügav tänukummardus kõikidele, kes nädala jooksul lugesid, ja ka kõikidele, kes kommenteerisid.

Laupäev, 10. jaanuar

Kui maailm oleks õiglane, oleks Elvis elus

Jäin nüüd vahele. Täna ma ei tegelenud üldse valimistega. Pealegi, ma ei kuulu ühtegi organiseeritud poliitilisse parteisse. Ma kuulun IRLi.
Süütan küünla Viktor Gurniaki (8.06.1987 – 19.10.2014) mälestuseks. Fotograaf hukkus haavatute evakueerimise ajal toimunud rünnakus. Viktor käis sageli siin ja aitas vahendada Ukraina Kultuurikeskuse abi Eestist.
Laps lapse sõbra sünnipäevale ja tagasi. Ukraina kirikusse, kus on lisaks Mart Laari pildiga ikoonile muide eriti äge mehhaaniline nukuteater. Muu hulgas räägib see ka Družba sae saamislugu. Vangilaagrisse saadetud Eesti kirjamehel Boris Kaburil hakkas kahju metsade langetamisel ränkrasket tööd tegevatest küüditatutest ja ta mõtles nende elu lihtsustamiseks välja käsimootorsae. Teatris on see jäädvustatud algse nimega Taiga. Teatritegu juhtis kirikuvanem Anatoli Ljutjuk, kes on hea isamaalane juba 25 aastat. Anatolilt olen palju õppinud. Et saada meistriks, tuleb teisi teenida.

Anatoli oli aastavahetusel ära Ukrainas abisaadetisi viimas, käisin otsemuljeid kuulamas. Ei midagi naljakat, sõbrad. Sõda. Arutasime, kuidas saaks veel aidata. Eesti inimesed, usun, oleks küll valmis rohkem Ukraina sõjapagulasi ka siin vastu võtma ja aitama. Olen Putini režiimi sõjalistest rünnakutest pidanud kõnesid Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel igal võimalusel, kõned on siin, siin ja siin. Ja näen, kuidas silmad lähevad lahti ka läänepoolsematel kolleegidel. Aga meie ju ometi mõistame veel paremini?!
Kloostrikunsti Kooli kalligraafiastuudios vaatame koos kogudusevanem Anatoli Ljutjukiga fotosid aastavahetuse Ukrainast.
Ukraina Kultuurikeskuse sissepääsu juures on Püha Hildegardi pilt. Enam kui 900 aastat tagasi rääkis ta juba, et elame naiselikul ajastul. Eks siis olnud omad probleemid, naistega on ju kogu aeg mingi häda. Tänapäeval on maailma kõige suuremaid muutusi põhjustanud igatahes pesumasin.

Pesumasin? Vaadake, perekond on inimese jaoks kõige tähtsam. Ainult et nüüd on veel vaid voodi ja söögilaud kohad, kus kõik on samamoodi nagu Hildegardi ajal. Igal pool mujal on pesumasin elu pea peale pööranud. Vaadake, pesu leotamine, keetmine, küürimine, loputamine ja väänamine võttis naistel kõvasti aega, ühe pali peale vähemalt neli tundi. Nüüd on pesumasinad, ka teised kodumasinad ja seadmed, ja oma ajaga ja töötegemistega ja üldse eluga tuleb midagi muud naistel peale hakata. Naised hakkasidki tööl käima, muutusid iseseisvateks, ja kõige selle peale ilmusid nad igale poole, kosmonautidest poliitikuteni. Ma saan täitsa aru, et meestel tuli kõige sellega ära harjuda, mis ei ole üldse lihtne. Eriti kui isegi perekonnaelu on nüüd teistmoodi, naised käivad alatihti kuskil kodust ära.
Perekond on aga kõige tähtsam, see on elu alus, kestmine ja koht. Kui perekondades toimub nii suur muutus, siis muutubki kõik. Ja paljud pole sellega veel ära harjunud, neile tundub võõrastav või isegi ärritav, kui naisterahvad räägivad «meeste asjadest». Kui inimestega kohtumas käin, siis ikka tuleb ette, et küsitakse: «Te peaksite praegu kodus olema, mida te siin teete?» Sama räägivad oma kohtumistelt teisedki naised, ja mitte ainult Eestist, vaid ka mujalt Euroopast. Suhtume sellesse arusaamisega, sest ega kõik tarvitse teada, et meil on kodus pesumasin, villa ma ei kraasi ja rukist ka ei peksa ning kuidagi tuleb kõikidest nendest töödest vabanenud aeg ära kulutada. Hoian igatahes väga pöialt kõikidele naistele kõikidest erakondadest ja soovitan sedasama ka headele valijatele.

Kui elu oleks õiglane, oleks Elvis elus. Aga ei ole ja pesumasinaga koos on saanud naised veel haridust ka. See tekitab jõuliselt ebavõrdsust nii Eestis kui kogu arenenud maailmas. Jõuliselt. Kui haritud mees abiellub veel harimata naisega, siis haritud naine harimata mehega mitte. Isegi siis mitte, kui EKRE selleks sundi avaldab, nii et ärge neid uskuge. Valikust tekkinud haritud paaride lapsed lähevad taas ülikoolidesse ja tekib haritud katus. Eestis on üha rohkem peresid, mis koosnevad emast, kelle juurde on elama jäänud tema täiskasvanud poeg. Kihistumine üha süveneb. Mis sellega pihta hakata, ma ei tea. Poiste emana tean, et lihtsaid lahendusi pole. Tuleb hommikuti varem üles tõusta.
Eriti ohtlike ideede festival Ukraina ja Eesti moodi, toetanud MISA
Allikas: Postimees
Reede, 9. jaanuar

«Valimised on poeesia, igapäevane töö proosa.» Mario Cuomo, New Yorgi linnapea.

Täna sai tehtud üks tõsiselt ebameeldiv asi. Jaa-jaa, tean küll, et tublid inimesed tegid seda kõike kolmekuningapäeval. Vanasti öeldi, et kuni naistepäevani käib kah. Bioloogiline jääde sai utiliseeritud energia muundumise teel ühest olekust teise väiketarbimiseks mõeldud küttekoldes. Lokaalselt toimus minu koolieelses eas esimese põlve alanejate naissoost sugulaste huvigrupi terav protestiavaldus jäätmekütuse menetluse suhtes. Lastekaitseseadusest tulenevalt sai selgitatud, millisel põhjusel jäeti lapse arvamusega arvestamata. Sest hääletamisel oleks nad niikuinii vähemusse jäänud.

Emakeeles: kuusk läks ahju, väiksemad tüdrukud oleks tahtnud seda küll vist jaanipäevani toas hoida, aga kes see ikka viitsib nii palju okkaid koristada. Kogu poliitika ja seaduste keelekasutus on muutunud intellektuaalselt laengult samaväärseks seismajäänud kaerakiisliga.

Ülejäänud päeva tegelesin ainult meeldivate asjadega. Nagu näha mu kolleegide postitustest, satub juba sekka närvilisi toone, eneseõigustust ja muid ülepingest tekkivaid inimlikke nähtusi. Võtkem rahulikumalt! Elus peab valitsema mingigi tasakaal. Kui käin tööl, siis puhkan laste kasvatamisest, ja kui möllan kodus lastega, siis puhkan tööst. Kogu aeg justkui puhkus. Ja vaat sellist puhkust ma hädasti vajasingi. Saan aru küll, et järgnev on igavavõitu lugeda, aga proovige vähemalt enesekontrolli mõttes, mitmenda punktini suudate vastu pidada. Täpsema info leiate linke avades. Täna:

1) Õhtuleht. Vastan küsimusele Aare Heinvee kriitika kohta Reformierakonna ja riigikogu aadressil. Vastusest mahub sisse vaid osa, vastab ajakirjanik, ja võtab välja mu arvamused poliitilise kultuuri paranemise vajalikkusest ja võimalikkusest.

2) Erakoolid. Nõupidamine erakoolide esindajatega. Teemad: 811 SE ja 799 SE. Ossinovski ei julge midagi otsustada, on mitu korda toppinud riigikogule varianti, et tema ja ta ministeerium ei arva midagi ja koristage teie segadus ära. IRL ongi oma eelnõu koos lahendusega vähemalt valimisteni lauale pannud (811). Sotside lahendus (799) on täitsa jabur: erakooli lapsed peaksid selleks, et oma seaduses ette nähtud koolitoetust kätte saada, minema kõigepealt kohaliku omavalitsuse vastu kohtusse. Seejärel peab minema omavalitsus ja nõudma seda raha kohtu kaudu riigilt ning kohtuotsuse tulemus on juba ette teada: seaduse ja riigikohtu otsuse alusel peab riik selle raha maksma omavalitsusele, kes peab selle omakorda maksma koolilaste toetuseks (kui te esimese korraga aru ei saanud, lugege veel kord ja ärge heituge, see ei näita midagi teie IQ kohta. Küll aga näitab see midagi sotside ettekujutuse kohta hariduse rahastamisest). Meie seisukoht on, et kuna raha tuleb niikuinii riigieelarvest välja maksta, siis võiks selle otse ja ilma väntsutusteta ka koolidele välja maksta. Ilusad hetked hommikuses arutelus olid need, kus rääkisime erinevate vajadustega lastele pakutavatest võimalustest, hariduse mõttest ja sellest, et 2+2 rehkenduse tulemus ei sõltu absoluutselt metoodikast, mida selle õpetamiseks kasutatakse. Teema on esmaspäeval komisjonis.

3) Noortegarantii. Nõupidamine Eesti esindajaga Euroopa Komisjoni noorsootöö ekspertgrupis. Teemad noortegarantii, noorte töötus, noorte iseseisva elu alustamine, haridusvalikud jms, kogutakse eri asjatundjate seisukohti. Väga huvitav, sain ka ise hulga uut infot ja värskeid uurimusi.

4) Lastekaitseseadus. Nõupidamine uue lastekaitseseaduse teemal ajakirjanikuga, kes valmistab ette selleteemalist saadet. See on alati väga liigutav, kui inimesed teevad oma tööd põhjalikult. Olen sellel teemal varem sõna võtnud näiteks siin, siin ja siin.

5) Elektrituruseadus. Nõupidamine elektrituruseaduse muutmiseks selliselt, et lastega peredel ei käiks elektri väljalülitamine niisama lihtsalt. Eestis on sotsiaaltoetuste süsteem nii üles ehitatud, et mitte ükski perekond ei tohiks jääda ilma elektrita, ammugi mitte väikeste lastega pere. Traagiline tulekahju aasta alguses Lääne-Virumaal oli nii puudutav, et olen pärast seda suhelnud omavalitsusjuhtide, elektrimüügi asjatundjate, sotsiaaltöötajate ja juristidega, et leida lahendus. Mõtlesin lahenduse välja. Homme kirjutan eelnõu puhtandi kokku, esmaspäeval annan riigikogus üle.

6) Alaealiste abort. Kiire lõuna, leian Päevalehest arvamusloo naistearstide seltsilt, mis nõuab selgitavat vastulauset. Proovin homme sellega hakkama saada, aga näis, kas avaldavad. Kuna olen eelnõule nr 731 kirjutanud ka parandusettepanekud, siis oleks ju loomulik, et kuulataks ära ka teine pool?
7) Lapsed vaesusest välja. Kohtumine Eesti Vaesuse Vastu Võitlemise Võrgustiku juhiga Nõmme Lastekaitse Liidus. Teemaks eile sotsiaalministeeriumis esitletud ja juba IRLi koalitsioonis ja Pevkuri ministriksoleku ajal algatatud lastega perede poliitikasuunised. See on hea paber saanud, kiidame Hanna Vseviovi. Pikalt avatud lasteaed, mil operatsioonisaalis päästab elusid tubli üksikema, oleks suur samm edasi küll. Ühtlasi arutame läbi ka elektrituru seaduse muutmise seaduse põhjuseid ja kinnitust saab suur vajadus sellise väikese muudatuse järele.

8) IRLi programm. IRLi kontoris võtame üksipulgi läbi programmile tulnud 196 muudatusettepanekut. Me olime ainus erakond, kes arutas avalikult oma programmi mustandit. Igas punktis analüüsime, kas ja miks poolt, vastu, otsime kompromissi, pakume uue sõnastuse. Programm on pikk ja paks. Lõpuks hakkavad inimesed väsima ja nalja viskama, et tuju üleval hoida. Ilma naljata on tulnud ettepanek kirjutada seadusesse, et Eesti on Jõulumaa. Põhjendus: et ei keelataks ära jõulude tähistamist, nagu mitmes Euroopa koolis või linnas juba juhtunud on. Hindame tõenäosuse veel siiski madalaks. «Ärge muretsege, siia jääb paratamatult seda huumorit sisse, me ei pea eraldi pingutama,» tõdeb lõpuks Jüri Raatma, kes otsuseid protokollib.

9) Akadeemia. Ei suudaks pidada vastu rõõmsalt ja rahulikult seda poliitikamöllu ilma vahepeal jõuammutamiseta akadeemilisest tööst. Akadeemiline süvenemine! Viidetega põhjalikud analüüsid! Uute konstruktsioonide tõenduspõhine katsetamine! Mõnus! Kirjutan doktoritööd muinsuskaitsepiirangutega ehitiste energiatõhususe sotsiaalsetest alternatiividest. Liigun edasi aeglaselt, aga kindlalt. Kohtumine juhendaja, Eesti Kunstiakadeemia dekaani ja professori Anneli Randlaga on tõeline oaas keset igapäevaaskeldusi. Saan kiired vastused oma küsimustele ja tiivustust süüvida rohkem ka saksakeelsesse erialakirjandusse.

10) Koju! Hüvasti, kuuseke!
IRLi programmitoimkond arutab avalikul kuulamisel tulnud ettepanekuid.
Neljapäev, 8. jaanuar

Kirbud on huvitatud koertest

Inimestel on õigus, sest inimesed teavad. Aga te ei osta ju autot või isegi mitte köögikombaini kahesõnalise tutvustuse peale? On kombaini aeg? Edasiviiv auto? Ja nüüd, kui kogu riigi juhtimine on Sinu kätes, otsustaksid kahe sõna järgi? Tõsiselt?

1. märtsiks peaks igal Eestimaa hingel olema pastakaid pikaks ajaks võtta. Kahjuks pole teada, millal lõppes kandidaatide seostamine nende varasema tegeliku tööga, sest ilmselt kuulusid reklaamid äraviskamisele hetkest, mil õpiti sõnumiteks kasutama muid materjale peale kaljuseina. Pompeis tuha alla mattunud poliitiline välireklaam ei erinenud millegi poolest tervelt 1936 aastat hilisemast, ikka «Vali Marcus Cerrinius ediiliks!», «Palun vali Lucius Popidius Ampliatus ja Lucius Vedius Nummianus ediiliks! » jne (ediil – kõrge riigiametnik, valitud tsensuse alusel). Eks inimkonnal ole seisakut muidugi ka muudes valdkondades (Macarena, Gangnam Style).

Ning ikkagi teevad inimesed enamasti õigeid otsuseid, see on asja juures kõige lahedam ja ainus lootuskiir. Mitte ükski inimene pole perfektne, igal omad head ja vead, aga demokraatias kõik kuidagi lõpuks toimib. «Poliitikud on huvitatud inimeste elust. Mitte et see alati voorus oleks. Kirbud on huvitatud koertest» – P. J. O’Rourke, ajakirjanik, ja siinkohal kaastunne kõikidele ajakirjanikele, eriti vaba mõtlemisega ajakirjanikele ning Prantsuse rahvale. #Ma olen Charlie.

Iga kord, kui kuulan mõne memmekese täiesti tabavat poliitanalüüsi või seisan vastamisi põhikooliõpilase terava ja täpse küsimusega, tunnen kaasinimestest puhast rõõmu. «Ei no mina mäletan küll veel, kuidas peale sõda meil mitte midagi ei olnud, talvel kütsime ainult ühte tuba, ja ega mul praegu ka mitte millestki puudust ole, ainult see puus ikka teeb häda, võtke võileibu juurde, ja mismoodi selle hambaraviga nüüd siis on? Võtke-võtke veel võileiba, ma ise tegin need kilud sisse! Ja vaadake et seda Puutinit siia ei lase! Mina ütlen teile, teie ise sobiksite nii hästi selle Keskerakonna esimeheks, te olete kohe selline, kellega võiks maad künda, ma ütlen!»

Kenad vanaprouad küsivad pärast hästi vaikselt, et kas kuidagi ei saaks teda aidata, tema pojast lahutatud naine ei lase lapselapselapsel temaga kokku saada. Veel vaiksemalt ja majast välja kaasa tulles küsitakse nõu siis, kui vanaema peab maksma oma väiksest pinsist oma poja eest lapselapsele elatisraha. Või kui on mõni pereliige hooldada. Eks ikka püüan mõned teeotsad kätte näidata või mõelda, kas saaks midagi muuta. Arutades erivajadustega inimeste organisatsioonide esindajatega viimaseid täiendusi IRLi programmi, polnud ka tulipunktis mitte nutt ja hala, vaid hoopis soov gümnaasiumihariduse järele igaühele, kes õppida tahab ja saab seda tegelikult teha oma takistuste kiuste.

Täiesti tegijad lapsed õpivad ka Eesti koolides. Juba põhikooli juntsudel on refrääniks kujunenud: laske koolivaheajal tööl käia! Gümnasistidki küsivad töökohti. (Tõepoolest, Eesti lapsed töötavad kordades vähem kui Põhjamaade lapsed, sest Eestis on euroliidu rangeimaid piirangud alaealiste tööle.) Palju päritakse veel Eesti idapiiri, Venemaa impordipiirangute, koolikoti raskuse, töövihikute mõttekuse, oma vanemate toimetuleku ning toitumise või hobidega seotut. Kui sotsid oleks ise vaevunud mööda koole käima, siis nad ei saadaks juba viiendat korda mulle postkasti oma venekeelset voldikut venekeelsete gümnaasiumite säilitamise jutuga. Ma oskan lugeda juba esimesel korral. Ja koolides on vene emakeelega õpilased arvanud, et nad tahaks just rohkem keeli õppida: inglise, prantsuse, eesti, ladina…

Ühesõnaga, olgem ausad, inimestele pole aus mingit mõttetut mulli ajada. See ei ole tegelikult keeruline. Jüri Mõisa linnavalitsuses alustasin tööd rohkem kui 15 aastat tagasi ja tal olid lihtsad töökäsud: valetada ei tohi ja ära tee midagi sellist, millest sa ei tahaks lugeda järgmise päeva lehtedest. Täna nimetatakse Mõisa oraakliks, sest kõik tema väljaütlemised on 15 aastaga tõeks saanud. Tema linnavalitsusele saabus see au postuumselt.

«Loomulikult me valetasime viimased 18 kuud, kaks aastat. Me valetasime selleks, et võita valimised. Me valetasime hommikul ja me valetasime õhtul,» võttis 2006. aastal Ungari sotsiaaldemokraadist peaminister Gyurcsány kokku valimisteks ettevalmistused kõnes oma lähematele võitluskaaslastele Balatonőszödis. Kõne lindistus lekkis. Gyurcsány tagasi ei astunud ja tema partei hävis järgmistel valimistel täiega.
Eesti Kurtide Liidu esimees Tiit Papp koos tõlgiga, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige Tiia Sihver, Liisa Pakosta, Eesti Nägemispuudega Inimeste Keskliidu juhatuse liige Sülvi Sarapuu ja omastehooldajate eestkõneleja Tiina Kangro riigikogu IRLi fraktsioonis programmi arutamas.
Kolmapäev, 7. jaanuar

Hea härra, kas ma tohin teile veidi Talvenaudingut pakkuda?

Ärkasin kell viis arusaamisega, et olen teinud kaks suurt viga. Esimene, et ma üldse valimistel kandideerin, ega see mingi normaalne tegevus ei ole. Aga no on nii, et otsuseid teevad need, kes on oma nime üles andnud. Ja oli mul vaja kokku leppida Maksim Rogalskiga varahommikune IRLi maksureformi voldikute jagamine Kopli trammis! Viga polnud Maksimis – «AK» saatejuhina tuntud mees mängib viiulil «Bésame Muchot» nii, et hinge võtab kinni, väga tore inimene.
Viga polnud Koplis ega trammis. Viga oli kellaajas. Teate küll seda eelmisel õhtul antud hommikuse jooksma- või ujumaminemise lubadust, mille täitmise raskeimad meetrid on voodist välisukseni. Aga edasi magada ei saa, sest teine inimene on ka ärganud ja juba kodustki väljas. See nipp töötab alati – lepi sõbraga kokku, kui tahad ennast varahommikul ületada.

Tuletan meelde alati abivalmis Jüri Ratase õpetussõnad ühistranspordis helkurite jagamisest. Tuleb võtta korvpalluri asend, sest siis püsid kindlalt paigal. Tuleb minna varahommikul, sest hiljem on ühistransport liiga täis (no kas see ei võiks siis tihedamalt sõita, aga see praegu selleks). Ja et osad inimesed ei kuule hästi. Äkki ütles ta seda juba utka’na? Utka’ks (pardilaenutus idast) kutsutakse poliitikas sellist «head» nõuannet, mis antakse mainekahjustuse eesmärgiga, ja see pole Jüri stiil. Normaalseid inimesi on igas erakonnas.

Lihtsalt mul tuli naer peale ühest koduõhtu meenutusest, mil mu kadunud isa Lembit kutsus kauge sugulase külla: «Ei jõua teid ära oodatagi, ainult arvestage, et mu ämm ei kuule eriti hästi». Kodus selgitas ämmale, et tuleb kallis külaline, kellega on see häda, et too kuuleb pahasti, iga asja tuleb mitu korda üle karjuda. Et mu vanemad pärast ei lahutanud, tulenes ainult nende suurest armastusest.
Igatahes oli varahommikul Kopli trammis inimestega rääkimine puhas rõõm. Kuulmise osas kõik õige, paljudel on klapid peas. Jagasin Maaülikooli suurepärasest Rõhu katsejaamast ostetud «Talvenaudingut». Ideaalse valimisnänni kõik tingimused täidetud: on päris asi, näeb oivaline välja, on saadud ilma naftat väntsutamata, sada protsenti jäägivaba ning läbinisti Eesti. Rikkalikult C-vitamiini ja kaaliumi (kaalium aitab vähendada insuldiriski ja hoida vererõhku kontrolli all). See kõik aitab vähendada mu enda süümepiinu, sest keegi võib ikka ennast häirituna tunda.

Enamasti on inimesed väga sõbralikud. Kas pole tore, kui varahommikul saad vastu juba nii palju naeratusi! Ainult kaks tagasilööki. Üks mupo vormiriides töötaja on alguses väga sõbralik, aga kui erakonna nimi lõpuks tema teadvusesse jõuab, kukub sajatama. Üks proua toriseb, et need on niikuinii külmanud, kas ma ei tea, mis kuu praegu väljas on. Järgnevad asjad jätan kõik selle peale ütlemata: Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl / Sääl ununeb loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kustub Sul põldude hääl.

Tegu on talisordiga, hea krõmpsutada märtsini välja. Aga jah, vaevalt et Pollis selle sordi aretaja Aleksander Siimon 1946. aastal just praeguste, 1. märtsi valimistele mõtles. Normaalsel inimesel on tõesti muudki teha.

Kui õuntega jätkata, siis Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika on selles liidus asi, mis pole üldse välja tulnud (kurgikõveruse direktiiv on nüüdseks tagasi võetud ja õlipudelite materjal jäi ka vabaks, nii et midagi läheb hästi ka). Eesti ei maksa aiandustoetusi ega eksportinud nii palju õunu Venemaale, aga Poola pani sinna poole saagist hakkama. Kui Kremli režiim piiri kinni nööris, tegid poolakad suure kampaania kodumaise söömiseks: An apple a day keeps Putin away! Valdav osa Kopli trammist oli täna hommikul täpselt samal arvamusel ja see on üks kõige olulisemaid julgeolekugarantiisid, mis Eestil on.
Liisa Pakosta trammis valimiskampaaniat tegemas
Allikas: Postimees
Teisipäev, 6. jaanuar

Mõelda, kui hea tulemus siis oleks tulnud, kui ma poleks kodust jalga üldse välja tõstnudki!

1960. aasta USA presidendivalimistel möllas John F. Kennedy tublisti kampaaniat teha Alaskal, ent kaotas seal ikkagi. Ta ei jõudnud kordagi Hawaiile, ent võidu saavutas just seal. Pealkirjas on Kennedy tsitaat valimiste kokkuvõtteks. Vastab tõele, et vabas ühiskonnas valivad inimesed just nii, nagu nad parasjagu tahavad valida.

Kreekas on 25. jaanuaril erakorralised valimised. Just kukkusid Euroopa börsid, sest taas kardetakse Kreeka väljalendu eurotsoonist. Arvamusküsitlusi juhtiv Syriza (äärmusvasakpoolsed) lubab riigivõla korstnasse kirjutamist. Aga just sedasama lubas ka praegune peaminister Samaras opositsioonis olles, näoga rahva poole! Nüüd on ta peaministrina euroabiprogrammi pailaps, kärbib, maksab võlgu ja kupatab inimesi tööle. Niipalju siis populismist. Börside langus ja euroala riigijuhtide avaldused Kreeka olukorra kohta tuletavad meile taas meelde, kui läbipõimunud, kui üksteisest sõltuvad me oleme. Ja kui palju sõltub valimistest isegi siis, kui nood toimuvad Kreekas.
Tagasi koju, sõna otseses mõttes. Kõige toredam on inimestega suhelda siis, kui saab asju arutada. Kohvitassi taga on kõige parem, aga see toimib väga hästi ka koduses tugitoolis. Täitsa nõus Barbiga, tema sotsiaalpoliitmeedia analüüsidega.

Üsna palju saab tehtud nii, et pole vaja üldse kodust jalga välja tõstagi! Avad oma rüperaali ning läheb lahti. Täiesti sisutihedalt! Kõik need aastad olen saanud hästi väärtuslikku tagasisidet, järjest on asju jõudnud eelnõudesse. Ka praegu on riigikogus menetluses mitu mu tehtud eelnõu või parandusettepanekut, mis on kas sündinud Facebookis (Piret Räni ettepanek lasteaiakohtade küsimuse lahenduse kohta) või saanud alguse murekirjadest teemadel, millest avalikul koosviibimisel rääkida ei söandata (näiteks perekonnaõiguse või abordi teemad, viimaste kohta andsin kommentaari ka tänases meedias). Toimib lihtsalt, nagu kõik head asjad.
Kui ei usu, vaadake palun näiteks viimast diskussiooni muudatusettepanekute üle planeerimisseaduse eelnõusse (või kerige ajas tagasi, kõik on ju jälgitav). Näoraamatus käib sisukam arutelu kui, noh, ma ei hakka ütlema, kus. Saatsin täna paarsada e-kirja inimestele, kes olid väljendanud oma arvamust IRLi maksureformi kohta, et leppida kokku tänumeene üleandmises. Kokku saime oma küsitlusele 75 000 vastust. Meened viime koju kätte.

Paljud inimesed ei kasuta arvutit ihuliikmena ning et nad suhtlusringist välja ei jääks, tuleb ikka muidu ka ringi käia. Selleks kõigeks on vaja tugevaid jalgu. Valimised on väga tervislikud: kõnnid rohkem, liikumine värskes õhus, tõusud treppidel. Mul aga andis tunda hüppeliigese trauma, doktor Tiit Meren veenis mind ikkagi arstile pöörduma.

Noorusest mäletan eredalt kaht arstilkäiku. Kõigepealt algklassides kooliarsti ülevaatus. Kõige kõhnemaid jäeti rivvi seisma ja kästi rohkem süüa. Gümnasistidena pidime käima noortepolikliinikus. Kurtsin vist midagi, arst vaatas mind altkulmu ja andis korralduse: «Bolše sport!» (rohkem sporti). Edaspidises elus on kõik tohtrite soovitused jäänud samasisulisteks, kahjuks esimese soovituse osas erandina. Samamoodi läks ka nüüd, saadeti ravivõimlemisse. Soovitan teistelgi ennast ikka kokku võtta ja arstiga nõu pidada, kui miski häirib. Nagu näeme noorte terviseülevaadetest, on liikumine muutumas poliitikas sama oluliseks teemaks kui õlleaktsiis, no jäädes tähtsuselt muidugi veel tublisti alla.

Tiit Meren on üldse fantastiline inimene, niisugune galantne. Ta kandideerib samas ringkonnas kus mina ja ma ei väsi teda kiitmast – ehkki konkureerime samadele häältele. Üldiselt saabki valimistel nagu igal pool mujalgi olla närviline või mitte olla närviline. Nautida meeskonda või rahmida üksi. Eile sattusime kontoris IRLi naistega Tiitu kiitma ja läksime vist päris hoogu, ühel heal hetkel väljus mõni meeskolleeg üsna pika näoga. Hõikasime neile koridori järele, et tegelikult võib igaüks kaasvõitlejale mõne hea sõna poetada, see ei võta tükki küljest!
Esmaspäev, 5. jaanuar

IRLi valimine suurendab su naise rinnapartiid ja su enda tõenäosust olla BMW X6 omanik

Tänane mõjuvõimsaim sündmus: koolivaheaeg on läbi. Ühtegi lõokest pole meie perre sattunud. Ärkan 6.30 ehk ajal, mil Jüri Ratas on ilmselt jõudnud juba 100 helkurit ära jagada. Mul peavad lapsed oma haridusasutustes laua taga istuma vastavalt kell 8.15, 8.20, 8.30, 9.10 ja 10.05. Üks sööb putru ainult rosinatega ja teine ilma, üks piimaga keedetult, ühele kõlbab vaid veega keedetu. Mis mõttes on valimised keeruline periood?
Võib-olla on ainult meie peres nii: «Emmeee, ma unustasin sulle öelda, et mul on tänaseks vaja kaasa võtta vineerisaag / herbaarium / sirkel / oranžid riided / karu kostüüm / porgandeid / ujumismüts / muuseumi piletiraha…» Küsimus sellest, kust te hangite vahendeid oma valimiskampaaniaks, tundub kõige selle kõrval lapsemäng. Igaüks, kes on suutnud varahommikul lahendada varustatuse ja logistika vineerisaelehe, herbaariumi või kokandustunni produktidega, saab hakkama ka valimistega. Kas on vaja meelde tuletada, et meil on tasuta üldharidus? Päikeselisem pool asjast on see, et pärast hommikust mahtrat ei tundu mitte miski eelseisvas päevas enam keeruline ega võimatu. Väljun kodust tundega, et suudan mägesid liigutada.

Loo pealkiri on parafraas konservatiivist Londoni meeri Boris Johnsoni valimisloosungist. Irooniline. Irooniline? Ma reserveerin endale õiguse mitte pidada valijat rumalaks. Klaus Iohannis, samuti konservatiiv, valiti hiljuti Rumeenia presidendiks. Teisest rahvusest, väikelinna meer, pealtnäha igavus kuubis. Tema kampaania keskendus ainult väga heale programmile, sotsiaalmeediale ja kohtumistele. Borisi ja Klausi vahel valides valin ma Klausi.

Kandidaadist peab olema pilt. Käin fotograafi juures. Kaupo Kikkas on väga äge fotograaf. Ta räägib oma emotsioonilaksust: jõulude ajal esines ta tütar klaverimänguga. Armastav, muusikahuviline isa räägib sellest, kuidas tema tütrele meeldib klaverimäng. Jutt on nii liigutav, et mul tuleb pisar silma ja silmavärv läheb veidi laiali. Hiljem vaatan, et seda on pildi pealt näha.

Pärast valime kodus sobivaimat pilti. Mu mehele meeldib üks, selle aga välistab koduse ekspertžürii teine liige, vanim tütar. Erakonna kontorist pakutakse hoopis kolmandat varianti. No milline siis on kõige parem? Millise teie neist kolmest valiksite? Fotolt peaks vastu vaatama usaldusväärne ja valimakutsuv kuvand.

Kui ausalt rääkida, siis teevadki valimistulemusi mitte politoloogid, vaid juuksurid ja fotograafid. Pildi ja mis veel võimsam – kuvandi mõju olevat asjatundjate arvates oluliselt suurem kui mis tahes tegudel või analüüsidel. Nii et palun valige hoolikalt. Pärast tuleb soengut ka veidi korralikumaks fotošoppida ja silma alt seda meeleliigutuse jälge vähemaks võtta. Aga rohkem mitte, ma olen hea meelega see, kes ma olen.

Pealegi, ükskõik kui hoolikalt mõelda, pole ma märganud mitte kõige vähematki seost inimese välimuse ja tema töövõimekuse vahel. Näiteks meteoriidisadu esineb sagedamini kui Mart Nutti ülikonnas või Ene Ergmat kõpskingadel. Ka Angela Merkel pole mingi pin-up girl. Need inimesed teevad aga silmapaistvalt hästi oma tööd.

Õhtul on kaks kohtumist. Kandidaat kohtub naisklubiga. Kui sind kuskile kutsutakse, on see puhas rõõm. Teine kohtumine on päeva rosin – kohtun inimesega, kes ütleb julgelt välja, et tema valib mind. Niisiis, kohtumine tõelise valijaga (kellel on pealegi väga hea mantlimaitse). Tema nimi on Maire, Aunaste Maire.
Postimees tõi ühe nädala jooksul lugejateni nelja parlamendipoliitiku kirjeldused sellest, milline on kandidaadi argipäev. Oma kampaaniast ja valimistest kirjutasid reformierakondlane Arto Aas, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Liisa Pakosta ning keskerakondlane Jüri Ratas. Riigikogus esindamata erakondade poliitikud teevad oma ettevalmistustest kokkuvõtteid järgmisel nädalal.

 

postimees.ee, 8. jaan. 2015.