Liisa Pakosta: Isamaa üleskutse haridusministrile koos õpetajatega streikida on õpetajatele kahjulik

samaa on obstruktsiooni tehes unustanud töö tegemise väärtuse.
Isamaa ettepanek, et haridus- ja teadusminister peaks lahenduste otsimise asemel hoopis ise ka streikima ja oma töö unarusse jätma, pole kas aus või on kurvastamapanevalt asjatundmatu. Nimelt ei aitaks see ettepanek õpetajaid ka karvavõrdki. Poliitiku töö pole käed rüpes parastada, vaid kuulata inimesi ja teha vajalikke otsuseid. Otsused ei tule erakonna rahastajalt ega lange taevast alla, vaid nende nimel tuleb teha iga päev tööd. Õpetaja palk riigi tegevusetusest ei tõuse mitte üks sent. Kas tõesti on igapäevase töö tegemise vajalikkus ja väärtus valimatult riigikogu tööd takistades Isamaal suisa meelest läinud?
Õpetaja ja poliitiku erinevus
Ma toetan ja mõistan õpetajate streiki nii emana kui ka erakonna Eesti 200 liikmena. Streigi organiseerimine pole olnud asjatu – haridusminister on leidnud 8 miljonit eurot oma eelarvest juurde lisaks juba varasemalt töötasudele lisatud 23,72 täiendavale miljonile eurole. Ja alustanud õpetajate tööaja ja töökoormuse ülevaatamisega.
Pinnale on ujunud terve rida suuri küsimusi, alates koolide remontimisest kuni erinevusteni omavalitsuste panuste vahel. Need on kõik sellised küsimused, mida ei saa lahendada ise ka kõige tublim õpetaja ega isegi mitte kool üksinda. Võimalused ja murekohad nõuavad ühiskonnas arutelu ja selle arutelu vedamise töö on ministril. Kui nüüd minister Isamaa ettepaneku järgi ka lusika nurka viskaks, siis ei paistaks lahendust mitte kuskilt kätte.
Riigivalitsemiselt oodatakse tegutsemist ja lahendusi, mitte pakkupagemist.
Vaja on erakondadeülest pikka plaani
Palgaküsimus vajab nii kiiret lahendust kui ka pikka plaani. Haridus püsib traditsioonidel ja kogemustel. Lisaks palgale on murekohad suur töökoormus, uute õpetajate leidmine ja hariduslõhede suurenemine. Haridusmuudatused võtavad demokraatlikes riikides alati pikemalt aega, kuna vajavad põhjalikumat ettevalmistust, suuremat ühiskondlikku arutelu ja esmalt väiksemas mahus läbitestimist. Et see kõik õnnestuks, siis võidab eesti kool kõige rohkem pikemast plaanist, mis ei muutu kohe uue valitsusega. Et pikk plaan ka tõesti pikalt teed suunaks, peaks sellel olema võimalikult paljude erakondade toetus.
Eestis on seni suudetud ettepoole planeerida haridusmuutusi ainult väga ümmarguselt sõnastatuna, nii et kuskilt pole kinni võtta. Või on konkreetne pikaajalisem haridusmuudatus küll plaanitud, näiteks eestikeelsele õppele üleminek, aga rahad jäänud juurde otsimata. Erakondadeülene lepe aitaks vajalikke muudatusi planeerida koos rahade ja muu vajaliku abiga. Lisaks kaitseks see koole muudatuste virrvarri eest.
On veel üks väga oluline põhjus, miks erakondadeülene pikk haridusplaan on oluline. Kohalikud omavalitsused on meil enamike koolide pidajad, aga ka omavalitsusi juhivad poliitikud. Metsküla kooli tahab ilma mingi kompromissita kaotada just Isamaa erakonna poliitik Saare. Mul on kodanikuna kahju, et Isamaal just selline hariduspoliitika on. Metsküla kool on vaid üks näide, miks oleks erakondadeülene pika aja peale ette vaatav plaan vajalik.
Ma mõistan õpetajate streiki. Arusaadav oleks ka opositsiooni konstruktiivne kriitika, see on demokraatia väga väärtuslik osa. Aga õpetajatele kahjulikku üleskutset lihtsalt haridusministril tööd mitte teha ma poleks Isamaa erakonnalt küll oodanud.
Kui nüüd minister Isamaa ettepaneku järgi ka lusika nurka viskaks, siis ei paistaks lahendust mitte kuskilt kätte.

epl.delfi.ee 17.01.2024 https://epl.delfi.ee/artikkel/120263032/liisa-pakosta-isamaa-uleskutse-haridusministrile-koos-opetajatega-streikida-on-opetajatele-kahjulik