Liisa Pakosta: enne muinsuskaitse juhiks saamist sain salapärase ähvarduskirja
Liisa Pakosta
Seitsme aastaga tegi Liisa Pakosta võrdsete võimaluste voliniku töö nähtavaks ja lõi sellele usaldusväärse fooni. Kas sama juhtub ka seni valdavalt repressiivorganina tuntud muinsuskaitseametiga, mille peadirektorina ta 1. juulist tööle hakkab?
Mõni hea aasta tagasi naerdi sotsiaalministeeriumi juurde loodud võrdsete võimaluste voliniku ameti üle, sest see tundus olevat pastakast välja imetud mugavuskoht, mille tööülesanded pidi volinik ise välja mõtlema, et oma olemasolu õigustada. Liisa Pakosta (52) sisustas selle ameti arvamusliidri ülesannetega ja oli ühiskonnas nähtav: võttis sõna, kommenteeris, selgitas, arutles, pidas kõnesid, kirjutas arvamusartikleid ja mõtles kaasa. Kui teda muinsuskaitseameti juhi konkursile osalema soovitati, ei kõhelnud ta kaua, sest muinsuskaitse on tema vana armastus: aastatel 1998–1999 töötas ta Tallinna muinsuskaitseameti juhina. Vaadates Liisa senist pühendumist ja jõulisust, on usku, et ta tuulutab kopitushaisulise muinsuskaitseameti korralikult läbi. Ka tema kunagine pinginaaber riigikogu päevilt Juku-Kalle Raid tähendas sotsiaalmeedias uue juhi väljakuulutamise päeval, et Pakostal on „ilus hing, ilus välimus, aga rasked saapad“. Saame näha, kas „rasked saapad“ muudavad ühiskonna piduriks muutunud muinsuskaitseameti hoopis arengut soodustavaks ametiks. Esimene sellesuunaline märk oli Pakosta esimene avalik sõnavõtt pärast ametisse nimetamist: nõukaaja sümboliks kujunenud linnahall ei peaks kuuluma muinsuskaitse all olevate mälestiste nimekirja.
Liisa Pakosta tundub olevat supernaine, sest üks juhtiv ametikoht vahetab tal välja teise ja on eelmisest vastutusrikkam. Silmapaistvaid karjäärinaisi on ju teisigi, ent kui paljudel neist on viis last? Liisa kaks vanemat last on sündinud kooselust Toomas Uiboga: vanim tütar Hiie (24) õppis kõigepealt Londoni King’s College’is ja USA-s Johns Hopkinsi ülikoolis ning kaitses seejärel magistrikraadi kaitsepoliitika ja rahvusvaheliste suhete alal Pariisi Sciences Po ülikoolis. Vanim poeg Eke (20) lõpetab kaitseväeteenistust. Praeguse elukaaslase Jaanus Reisneriga kasvavad kodus koolilapsed Hugo (16), Helena (13) ja Helmi (11).
Kas seitse aastat võrdsete võimaluste volinikuna on muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja mõistvamaks?
Uuringute järgi on tendents päris hea. Rõõmustan, et kõigist asjadest – mitte ainult soost – räägitakse rohkem ja saadakse aru, et võrdsete võimaluste teema on kasulik. See on vajalik, et inimesed saaksid üksteisega lähestikku elada, sõltumata vanusest, puudest, perekondlikest kohustustest ja millest iganes muust.
Kas voliniku töö on siis mugavusamet või leidub selles ka pinget?
Oleneb, millega võrrelda. Kui nende inimeste tööga, kes tegid koroona ajal meditsiinisüsteemis pikki vahetusi, siis on kindlasti kergem amet. Mõeldes tagasi kõigi tööde peale, mida olen elu jooksul teinud, ei ole mul olnud ühtki, kus panen kell 17 ukse enda järel kinni ja rohkem ei tegele. Olen pidanud eraldi õppima, kuidas puhkust ja tööd paremini tasakaalustada. See ei ole mul lihtsasti tulnud.
Kas oled sedasorti ema, kes võtab koju jõudes taas arvuti lahti ja hakkab klõbistama?
Pigem jah. Mulle meeldib paindlik ajakasutus. Kui lähen hommikul lapsega arstile, siis klõbistan õhtul veel tunnikese arvutis, töötunnid tulevad ilusti kokku. Paindlikkus tööaja üle otsustamisel on aidanud mul kõigi ülesannetega toime tulla.
Koroona ajal õppisime kõik paindlikult aega kasutama ja saime aru, et tööd saavad tehtud ka ülemuse silma all tagumikutunde istumata. Kas ka ametnikud harjusid sellega?
Kõik oleneb töö iseloomust. Kui mõtlen juhi seisukohalt, siis juht tahab tulemust. On mõistlik mõelda, kuidas korraldada töö nii, et inimesed on rahul, silm särab ja ka töö on tehtud. Mingid kokkulepped ja mõõdikud peavad olema, aga sa ei võida sellest, kui seisad inimese laua kõrval ja vaatad, kuidas ta tööd teeb. Mulle ei ole tagumikutunnid ja pikad mõttetud koosolekud kunagi mõistlikud tundunud. Ja kui palju kulutame aega tööle ja tagasi sõiduks! Pärast koroonaaega oskame kõik paremini märgata töö- ja pereelu ühitamise võimalikkust.
Isegi noored on hakanud tänu koroonaajale mõtlema, et lapse sünnitamine ei pruugi olla halb mõte, kui saad väikese lapse kõrvalt tööd kodust edukalt edasi teha ja ühiskonnaelus osaleda. Võib-olla hakkab pärast koroonat rohkem lapsigi sündima?
Mida paremini toimib ühiskonnas töö- ja pereelu ühitamine ning mida väiksemad on lapsevanema kaotused lapse sünniga kogu edasises elukaares, seda rohkem lapsi sünnib. Üldiselt inimestele sobib soo jätkamine. Aga inimesed teevad ratsionaalseid otsuseid. Kui lapse sünniga kaasneb väga suur tagasiminek professionaalses elus, palgas, pensionis ja elatustasemes kõige laiemas mõttes, siis kõhkled selles.
Mis veel oluline: last oli vaja, et saada toimetulek vanuigi, aga olukord on muutunud, sest praegu saab lapsevanem, üldjuhul ema, lapse kasvatamise tõttu vähem pensioni. Uuringud näitavad, et Eesti naised ei saa tagasi oma sünnituseelset sissetulekut isegi seitse aastat pärast lapse sündi. Meeste palgale sellist mõju ei ole, ja üldiselt saavad isad rohkem palka kui lasteta mehed. Peame mõtlema, kuidas korraldada elu nii, et emadele ei tuleks pärast laste sündi majanduslikku tagasilööki. Aega ja ressurssi peaksid laste kasvatamisse panustama kõik: isad, tööandjad, omavalitsused, kogukond. See ei tohiks olla ainult ema õlgadel.
Kui palju oled oma viie lapse puhul tundnud, et kõik on siiski sinu õlgadel?
Olen tasakaalustanud tööd ja kodust elu enda jaoks nii, et tööl puhkan kodust ja kodus puhkan tööst. Seega puhkan ma kogu aeg millestki. (Muigab.) Suur argimuredest väljalülitumise võimalus on olnud minu jaoks õppimine ja trenn. (Liisal on kaks kõrgharidust – ajaloos ja juuras –, praegu õpib ta õigusteaduste doktorantuuris – I. V.)
Õppimiseks on vaja vaikset keskkonda, aga kui kodus on viis last, on vaikus unistus. Kas teie peres on teisiti?
Siinkohal tuleb tänada ülikoolipõlve elu Tartus vanas Pälsoni ühikas, kus ükski uks ei käinud lukus ja elasime neljakesi pisikeses toas. Õppisin seal magama nii, et sama reformvoodi serval istus kolm inimest ja toas käis pidu. Kõige selle taustal õppisin õppima ja eksamiteks valmistuma. Kui oled elanud kitsastes oludes, kus pead elama pideva möllu keskel, tekib oskus ümber lülituda. Ka praegu suudan keskenduda teadusliku artikli lugemisele nii, et ma ei kuule enda ümber toimuvat. Kui laps tuleb, nügib ja küsib midagi, lülitun ümber, vastan talle ja süvenen taas.
Sellise elukorralduse tõttu tekib tahtmatult küsimus: kas oled vahel oma laste peale ka karjunud?
Häält olen ikka tõstnud. Ma ei püüa jätta muljet endast kui perfektsest lapsevanemast. Sest seda pole võimalik olla. Peale oma vanemate ei tea ma kedagi perfektset. Minu ajalooteaduskonna lõputöö käsitles teemat, kuidas on saja aasta jooksul muutunud Eestis arusaam ideaalsest lastekasvatusest ja kuidas on püütud selgitada lapsevanematele, et just nii on õige lapsi kasvatada. Iga kümne aasta järel on arusaam muutunud. On täitsa normaalne, et lapsevanem kaotab vahel närvid, aga mu meelest on tähtis pärast selgitada: ma vihastasin sellepärast, et olen sulle seda juba kümme korda öelnud, olen ise väsinud ja sa ei ole seda ikka ära teinud, anna andeks. Enda vigade suhtes avali olemine aitab lastel aru saada, et mitteperfektne olla on normaalne.
Kuidas oled oma laste puhul lahendanud olukordi, kus mõistus saab otsa? Näiteks kui enne magamaminekut öeldakse, et homme hommikul on tarvis näidendisse lehma kostüümi.
Väga tuttav olukord. Olen viinud lapse lasteaeda ja öelnud, et mulle ei olnud see lehma kostüüm praegu jõukohane, palun katsuge leida midagi oma varudest. Mäletan, et ühel lapsel oli ülesanne võtta kooli kaasa üks muusikariist. Meil on kodus flööt ja klaver, aga flöödiga pidi teine laps minema flööditundi ja klaverit ju kaasa ei tassi. Siis ütlesin lapsele, et võta ennast nüüd kokku ja lõika papist kitarr välja. Laps küll torises pärast, et ta oli ainus, kel oli isetehtud muusikariist, aga kiitsin teda: olid ainus laps, kes lahendas ise olukorra, ole uhke enda üle!
Nii kasvavad lapsed iseseisvaks. On sinu jaoks oluline, et laps saaks ise hakkama?
Ma tõesti usun, et see on suur väärtus. Ma ei sõiduta lapsi kooli, trenni ega kuhugi. Kui laps tahab trennis või huvikoolis käia, siis peab ta seal käima ise. Nad saavad sellega väga hästi hakkama. Kõik mu lapsed oskavad nüüdseks ise süüa teha. Olen kunagi isegi laste kokaraamatu välja andnud. Me lepime kokku, kes mis päeval süüa teeb, ja kui koostame internetis toidutellimust, ütleb igaüks, mida on tema toidu jaoks vaja tellida. Pesu pesemiseks ripub kirjalik instruktsioon.
Nii ongi sul õnnestunud peret ja tööelu edukalt ühendada?
Jah, on tore töö ja armsad lapsed. Siis silm ju särab. Osa asju ei tee ma üldse, näiteks ei triigi pesu enam ammu. Triikraua võtan välja ainult siis, kui õmblen, aga seda juhtub harva. Koristamiseks on süsteem, kuidas kõik kiiresti korda saada. Ma ei käi poes, vaid tellin kaubad koju – milline aja kokkuhoid! Optimeerin protsessid ja kasutan 80 : 20 juhtimist: kõik asjad, mille mõju on väike, jätan kodus tegemata ning keskendun neile, mille mõju on suur ja vältimatu. Mul veab ka, et mu mees teeb palju paremini süüa kui mina.
Sinu muinsuskaitse juhiks tulekuga on seotud suured ootused. Äkki hakkavadki muinsuskaitses puhuma uued tuuled ja objekte ei kaitsta enam „surnuks“, vaid lähtutakse nüüdisaegsest arengust ja omanike huvidest?
Mul on tööd tehes seaduse tekst ees. Meil on kolm aastat kehtinud uus muinsuskaitseseadus ja riigiametniku ülesanne on olla rahva teener nii, nagu rahvas on seaduse tekstis tahtnud. See kõlab pateetiliselt, aga on tõepoolest nii. Uues seaduses on päris mitu punkti, mis erinevad varasemast ja räägivad sellest, et kaitse pole ainult omaniku, vaid ühiskonna ühine kohustus. Arvestama peab ka omaniku huvide ja vabadustega. Näiteks peab omanik saama teenida kasumit, kui tegemist on ärihoonega – objekti renoveerimise raha ei saa olla vaid säästud mujalt. Otsuseid peab tegema nii, et need on proportsionaalsed.
Plaanis on üle vaadata, kas kõik objektid peavad üldse olema muinsuskaitse all, kas need vastavad seaduses toodud kaitse eeldustele. Ka rahvusvaheline muinsuskaitse on väga palju muutunud kitsast mälestiste kaitsest üldrahvalikuks rohepöördeks. Piltlikult öeldes: kuna ehitus on nii palju kallinenud ja tohutu keskkonnamõjuga, jagub jõukust vähem ehitamiseks. Teeme parem korda olemasolevad hooned, vuntsime need ilusti üles, saame sama raha eest rohkem, paremini ja rohelisemalt.
Seni on olnud suhtumine, et kui on muinsuskaitsealune objekt, siis jookse nii kaugele, kui jalad võtavad, sest lõputuid ettekirjutusi, muinsuskaitseametnike pidevaid kontrolle ja kopsakaid trahve ei taha keegi. Eestis on sadu kibestunud omanikke, kes ei ole saanud oma unistusi ellu viia. On sul plaanis senine keelamiskultuur üle vaadata, äkki annab veel midagi päästa?
Alustan tööd muinsuskaitses nii, et kohtun kõigi inimestega ning räägin nendega pikalt ja põhjalikult. Tahan saada aru iga ametniku ootustest ja tugevustest, et parim oleks esil ja toetatud. Vigu juhtub kõigil, aga kui neid on, saab parandada.
Muinsuskaitse on taaskasutus keskkonna ja nende laste identiteedi huvides, kes pole veel sündinudki. Kasutuseta pärand pole taaskasutus ja kipub ka hävinema. Pärandi kasutus ja ligipääsetavus on tänapäevase muinsuskaitse tuum. Seadus ütleb, et tehtud peab olema huvide tasakaalustatuse põhimõtte järgi. Õigusriigis peab inimene ette teadma, mille alusel tema taotlust hinnatakse, mida ja kuidas kaalutakse.
Ettevõtjatega rääkides jääb kõlama paradoks, et kui tahad midagi teha, siis tee ära. Sest kui lähed muinsuskaitsest luba küsima, saad suure hunniku ettekirjutusi või üldse mitte midagi. Takkajärele peab amet aga kõik heaks kiitma, sest seadus on omaniku poolel. Tohutult aega ja närvikulu nõudev bürokraatiamasin seega.
Kui objekt on riikliku tähtsusega kultuurimälestis, siis seal kaitstakse peamiselt autentset ehk algupärast osa. See peab säilima lapselastele. Hoone kasutamiseks võib seal teha aga muudatusi, mis autentset materjali ei sega. Näiteks: teil on elektrieelne hoone, aga selleks, et autentne materjal säiliks ja seda saaks tänapäeval kasutada, tuleb panna elekter, kilp, vihmaveetorud, ventilatsioon, küttesüsteem, topeltaknad, tuletõrjeredel, kaldtee ja lift. Ongi vaja muudatusi teha, aga põhimõte on: hoia autentne materjal alles ja tee kohandusi, et hoonet saaks tänapäevaselt kasutada. Kõige lihtsam ja esimesena pähe tulnud lahendus ei pruugi olla parim, eks see selline koostöö ole.
Oluline on üldrahvalik entusiasm vanade majade taaskasutamisel, laiemalt pärandi hoidmisel. Kõik vana ei pea olema üleriiklik mälestis. Kõik, mis jäävad esimesest laulupeost edasi, on ikka kaalutlemise kohad. Äkki täna enam inimene ei osta mõisat mõttega, et tahaks selle kohe lammutada ja paneelelamu asemele ehitada? Tuleb teha valik, millised objektid on üleriigilise tähtsusega ja mis mitte. Meil on õnneks palju toredaid vanu maju, kuhu ei pea riigi muinsuskaitseametniku eritähelepanu rakendama. Vanal väärikal majal peaks minema omaniku valvsa pilgu all selletagi hästi. Maja parim kaitse on teadlik omanik.
Võib-olla Tallinnas peabki arendajaid rohkem korrale kutsuma, sest raha jõud on pealinnas suur, ent linnast väljas on olukord teine. Kui Eesti tagumisse otsa ilmub raha, on tegu imega. Just ääremaal asub suur hulk muinsuskaitse all olevaid objekte ja siin eeldaks muinsuskaitsjatelt leebet suhtumist. Sest kui kaob raha, kaovad ka töökohad ja kaob elu. Näiteid, kus muinsuskaitse innuka tegevuse tõttu vaatavad vastu tühjad klaasideta aknad ja trepi kõrval laiub lepavõsa, on terve Eesti täis.
Ka rahvusvahelises muinsuskaitses on maa ja linna polariseerumise muret hästi teadvustatud. Jõukus koondub üksikutesse linnadesse, aga väga palju kultuuripärandit asub maal, sest varem elas jõukaid-toimekaid ühtlasemalt üle maa. Praegu on maal vähem nii investoreid kui ka külastajaid, kes oma raha sinna jätaksid. Üldprintsiibid on ühesugused, aga muinsuskaitse teeb ju ehitiste kohta ruumiotsuseid. Linnas on kitsas, lauda taga on ruumi seevastu küll.
Meil on ees värske „Eesti 2035“ arengukava, kus on koos ligi paarikümne tuhande inimese tarkus: toetada tuleb elu väljaspool Harjumaad! Pärandit tuleb austada, aga nutikalt kasutada. 2035. aastaks on muinsuskaitse all olevad mälestised seotud kultuuriturismi arenguga. Selline eesmärk peaks olema omanikele igati julgustav, et vanu hooneid korda teha ja arendada. Hoone peab olema kasutatav ja selleks hea lahenduse leidmine oleneb hoonest: enamasti on lubatud ja lubatakse ka edaspidi sisse, ümber, alla ja peale ehitada, nii et autentne substants säilib. Konkreetne lahendus sõltub keskkonnast ja veel mitmest asjast. Kui hajaasustuses on näiteks kaitsealune rehielamu, eesti kultuuri tuumehitis, ning tahad seda turismitaluna kasutada ja rehealuses pikka pulmalauda pakkuda, siis saad lautadesse või nende taha majutust juurde ehitada. Siinjuures peavad riigi otsused olema ennustatavad. Omanik peab saama ennustada, kuidas liigub tema tehtud projekt riigiasutustes. Printsiibid peavad olema arusaadavad.
Kas saan õigesti aru, et muinsuskaitse tegevuse põhimõte peaks olema, et ei tohi maha võtta motivatsiooni ja õhinat vana maja korda teha, eriti Tallinnast väljaspool?
Loomulikult! Muinsuskaitse ise ongi üks õhin. Me ju kaitseme midagi, millest oleme üldrahvalikus vaimustuses. Muinsuskaitseamet peab olema nõu ja jõuga igati abiks.
Praeguse käsu-keelusüsteemi omaniku soovide kesksemaks muutmine eeldab ikka väga palju selgitustööd. Oled selleks valmis, et ametnikud, kes jäävad muutustele jalgu, peavad töölt lahkuma?
Suhtlesin just väljaspool ametit ühe otsuste juures oleva inimesega, kes arvas, et muinsuskaitsel peaks olema hästi palju võimu ja võim peaks väljenduma selles, et hästi palju hooneid on muinsuskaitse all. Siis olevat rohkelt võimu ja saab palju käskida-keelata. Tegelikult on see vale. Muinsuskaitsel peab olema palju mõjuvõimu ja see peab ulatuma iga inimeseni. Ja seda mitte käskude-keeldudena, vaid maailmavaatena. Muinsuskaitse on edukas siis, kui iga inimene hoiab oma perekonna juuri, tähendusega esemeid oma vanavanematelt, korrastab kodu, restaureerib vana väärtuslikku mööblit, mitte ei vaheta seda uue vastu välja. Suhtumine, et hoiame hirmu ja ängiga arengut kinni, võtab mõjuvõimu vähemaks.
Eelmine peadirektor andis alla ega suutnud muuta kildkonna ametnike repressiivorganiks muutunud muinsuskaitseametit tänapäevaseks arengut soodustavaks ja omanikke abistavaks ametiks. Kogu maailmas on vanu losse ja mõisaid, kuhu on tehtud ägedad juurdeehitused, et soodustada neis hooneis kasumit toovat ettevõtlust. Meil on samal ajal müügis kümneid mõisaid, sest ei leidu ühtki hullu ettevõtjat, kes võtaks ülimalt närvesööva muinsuskaitsejama oma õlule ja hakkaks hoonet sellest hoolimata miljonite eurodega arendama. Kurb seis.
Muinsuskaitseamet peab kõike selgitama seadustega ja muinsuskaitseseaduses on kohustus arvestada omaniku huvidega. Sageli käib vaidlus selle üle, kas riikliku tähtsusega objektile võib teha juurdeehitust. Kui juurdeehitus on vajalik objekti kasutatavuse säilimiseks ega riku autentset ehitussubstantsi, siis sellisel juhul tuleb asjale läheneda nii: juurdeehitus aitab majandada autentse substantsi säilimist. See ongi rahvusvaheliselt tunnustatud muinsuskaitse töötamise põhimõte. Juurdeehitiste puhul on oluline, et autentset materjali ei rikutaks. Vanadel mõisatel-lossidel on juurdeehitusi küll lubatud: Padise mõisal on juurdeehitus, Haapsalus Villa Friedheimil samuti, Kalvi mõisal on…
Kõiki vanu maju, ka Tallinna vanalinnas, on läbi aegade uuendatud, laiendatud ja muudetud. Kogu aeg on midagi tehtud. See on täiesti normaalne ühe maja ajaloos. Piltlikult öeldes: selleks et meie lapselapselapsed teaksid, milline näeb välja rehielamu, me säilitame selle. Aga et talus on juurdeehitus, mis ei riku autentset ehitust ja mille lapsed saavad hiljem valutult eemaldada, on täiesti normaalne. Ka autentse aknaraami soojapidavaks muutmiseks on üha rohkem tehnilisi lahendusi, et omanik ei peaks kogu oma raha ära kütma. Hoia nii palju kui võimalik algupärast materjali, aga tee muudatusi ja lisandusi nii, et algupärane materjal ei kahjustuks.
Mida võin täna öelda: muinsuskaitseameti juhtimine pole piknik kaunis lossihoovis. Juba sain kirja ühelt vandeadvokaadilt, kes teatas, et ameti juhina ei tohi ma meediakanalites sõna võtta, ja kui midagi valesti ütlen, tuleb kohe hagi. Ma ei tea, kelleks ta mind pidas või millest üldse selline stiil, aga saatsin lakoonilise vastuse, et selline nõue ei ole elluviidav.
Said kirja advokaadilt, kes ähvardas, et sa ei tohi uues ametis avalikult sõna võtta?
Jah. Tuli ametlik, digiallkirjaga kiri.
Kelle advokaat see oli ja milliseid huve ta kaitses?
Jätan sellele küsimusele konkreetselt vastamata, kuna ma pole veel ametisse asunud. Riigiametis on töö avatud ja avali ning rääkida tuleb nii meeldivatest kui ka ebameeldivatest asjadest. Olgu need seotud mõne menetluse, partneri, töötaja või mälestisega.
Vastasin advokaadile lakooniliselt, et sellist nõuet ei saa täita. Muinsuskaitse tegeleb omandipiirangutega ja kui keegi arvab, et saab mind ähvardustega kuidagi pidurdada, on selline inimene ikka täitsa vale mõtte otsa komistanud.
Intervjuud ette valmistades puutusin kokku absurdilaadse näitega, kus muinsuskaitse all oleva hoone pargialale istutati hooajalised sibullilled, mis tõid kaasa kohaliku muinsuskaitseametniku hüsteerilise kirja stiilis: mis õigusega, kus on vastav luba ja tööd kohe peatada!
(Uurib omanikule saadetud kurja kirja.) Siin on Eesti vabariik pöördunud oma kodanike poole küsimusega, miks olete teinud tulbipeenra. Vaatame mälestiste registrist, mis on avalik: park on muinsuskaitse all. Sama teeperve kohta kehtivad läinud aastast muinsuskaitse eritingimused, mille punkt 1.27 ütleb selgelt: „Lubatud on kavandada uusi (lille)peenraid ja istutusalasid, arvestades pargi ajaloolist lahendust ja selle osade eripärast kujundust.“ Siin on ka kirjas, millal on vaja taotleda luba muinsuskaitseametilt. Lillepeenraid siin loaküsimiseks kirjas pole. Lillesibulate istutamine ei kvalifitseeru ka kaevetöödeks, sest sibula parki istutamisel on sisuliselt sama keskkonnamõju nagu tikk-kontsaga kingaga astumisel. Seega saaks tekkida küsimus, kas tulbi- ja hüatsindipeenrad arvestavad pargi ajaloolise lahendusega. Ei ole alust väita, et tulbipeenar tee servas poleks 20. sajandi algupoolele ajalooliselt iseloomulik. Mõisaaedades tunti tulpe ka varem, aga just 20. sajandi esimesel poolel olid tulbipeenrad eriti popid. Ka hüatsint on 20. sajandi alguse mõisaaias väga tõenäoline lill ajaloolisest lahendusest. Kokkuvõttes saab öelda, et Eesti vabariigil polnud ühtegi alust lillepeenra küsimust saata.
Muinsuskaitse toimib siis, kui inimesed mõtlevad muinsuskaitsest hästi ja positiivselt. Nagu nad mõtlevad ökoleivale, looduspuhtale rannale, kus on ka vajalik jäätiseputka, WC ja dušš. Muinsuskaitse peaks seostuma toredate asjadega. Seda valdkonda peaks tajuma ühemõtteliselt helgelt. Usun, et sinna ei ole pikk maa minna.
Teine näide: päästeamet nõuab muinsuskaitsealuse hoone vanade ajalooliste uste tulekindlate vastu vahetamist, aga muinsuskaitse on vastu. Ettevõtja peab nüüd investeerima uutesse ülikallitesse vanaaegse välimusega tulekindlatesse ustesse.
Eri ametkondade vastuoluliste nõuete saaga on lahendatav nii, et mitte inimene ei marsi oma palvega mööda ametnikke, vaid ametitel tuleb koos asju teha, sagedamini omavahel kohtuda ja inimesi aidata. Ega muinsuskaitsja ei taha ju ka, et maja maha põleks, nii et päästeametnikuga koos otsustamine peaks olema puhas rõõm.
Loogiline on, et kui riik nõuab kallist investeeringut, peaks riik seda omanikule ka kompenseerima.
Kui inimene hakkab ise investeerima, siis võib selguda jah, et erinõuete pärast läheb objekt kallimaks. Riik peaks seda hüvitama, just seda erinõuete tõttu kallimat osa.
On väga suur vahe, kas mõis on eravalduses või riigi omand, aga nõudmised on ühtsed. Kas riik peaks muinsuskaitse all olevate objektide kordategemist rohkem toetama?
Siin peaks esiteks üle vaatama, kas kõik objektid ikka vajavad riiklikku erikaitset. Planeerimisseadus võimaldab näiteks kohaliku kultuuri jaoks olulist maja või kohta kohaliku kaitse alla võtta. Tihti on pühendunud eraomanik teinud palju kvaliteetsema ja seega ka kallima lahenduse, kui riik oma hangetega suudakski. Seega see vastandus pole õige: tahaks hoopis rohkem näha, et riik panustaks ka oma objektidesse tulevikku mõtlevamalt.
Oled ühena vähestest öelnud linnahalli kohta, et vabandust, aga siin pole midagi kaitsta. Kas sinu hinnangul võiks linnahalli maha võtta, et ehitada selle asemele korralik tänapäevane hoone, mis oleks vaadeldav ka merelt?
Muinsuskaitselised otsused sünnivad alati koostöös. Minu isiklik arvamus on juba eelmisest muinastööajast olnud, et autentse materjali säilitamine läheb seal üle võlli. Autentsete töövõtetega linnahalli restaureerida, nagu seadus mälestiste puhul ette näeb? Nii ühiskonnas kui ka asjatundjate ringis peaksime saama selliste asjade üle rahulikult arutleda. Pärast seda tuleb leida kõige otstarbekam lahendus ning see on juba arhitektide ja linnaplaneerijate teema. Muinsuskaitse arusaamad muutuvad, siin pole midagi kivisse raiutud.
Elad perega Kolu mõisas ja tead ühe vana maja kordategemisest kõike. Kui suur katsumus on 1000-ruutmeetrist ajaloolist hoonet tänapäevaseks teha?
Ehitamist on elus olnud palju jah. Kolu mõis ei ole riikliku tähtsusega kultuurimälestis. Samuti ei ole meie Kalamajas asuv linnamaja riikliku tähtsusega mälestis, aga ometi oleme mõlemas säilitanud kõike autentset nii palju kui võimalik ja teinud seal ka vajalikke muudatusi. Veranda vundamendi ladus mees vanadest ümbruskonnast kokku korjatud paekividest. Kui Kalamaja majja kolisime, oli see linnal lammutatava majana kirjas, sest nägi nii kole välja. Seda oli nõukogude ajal remonditud ja koledaks tehtud. Taastasime algsed originaalsed aknakujud, sarikaotsad, ahju, tegime laed kõrgeks tagasi, põrandat avades tulid vanad lauad välja. Isegi fassaadi värvi taastasime kihtide alt saadud värviproovi järgi tumeroheliseks. Kõik, mille taastasime, on teinud meie elukvaliteeti paremaks, aga tean omast käest, et uus elu nõuab ka uusi lisandusi.
Mis eesmärgi tahad uues ametis saavutada?
Tahaksin, et need lapsed, kes pole veel sündinudki, saaksid oma juurte üle päriselt rõõmustada. Et pärand oleks popp, kasutuses, et inimesed oskaksid hinnata vana ja saaksid füüsiliselt tunda ajaloo võlu. Väga keeruline hakkab olema õhtul arvuti sulgemine!
Juured ja ajalugu on eluliselt olulised. Kui keegi sellest varem aru ei saanud, siis vaadake Ukraina poole – nemad võitlevad praegu kõige selle eest, mis on neile kallis.
epl.delfi.ee 17.06.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120020208/liisa-pakosta-enne-muinsuskaitse-juhiks-saamist-sain-salaparase-ahvarduskirja
Mõni hea aasta tagasi naerdi sotsiaalministeeriumi juurde loodud võrdsete võimaluste voliniku ameti üle, sest see tundus olevat pastakast välja imetud mugavuskoht, mille tööülesanded pidi volinik ise välja mõtlema, et oma olemasolu õigustada. Liisa Pakosta (52) sisustas selle ameti arvamusliidri ülesannetega ja oli ühiskonnas nähtav: võttis sõna, kommenteeris, selgitas, arutles, pidas kõnesid, kirjutas arvamusartikleid ja mõtles kaasa. Kui teda muinsuskaitseameti juhi konkursile osalema soovitati, ei kõhelnud ta kaua, sest muinsuskaitse on tema vana armastus: aastatel 1998–1999 töötas ta Tallinna muinsuskaitseameti juhina. Vaadates Liisa senist pühendumist ja jõulisust, on usku, et ta tuulutab kopitushaisulise muinsuskaitseameti korralikult läbi. Ka tema kunagine pinginaaber riigikogu päevilt Juku-Kalle Raid tähendas sotsiaalmeedias uue juhi väljakuulutamise päeval, et Pakostal on „ilus hing, ilus välimus, aga rasked saapad“. Saame näha, kas „rasked saapad“ muudavad ühiskonna piduriks muutunud muinsuskaitseameti hoopis arengut soodustavaks ametiks. Esimene sellesuunaline märk oli Pakosta esimene avalik sõnavõtt pärast ametisse nimetamist: nõukaaja sümboliks kujunenud linnahall ei peaks kuuluma muinsuskaitse all olevate mälestiste nimekirja.
Liisa Pakosta tundub olevat supernaine, sest üks juhtiv ametikoht vahetab tal välja teise ja on eelmisest vastutusrikkam. Silmapaistvaid karjäärinaisi on ju teisigi, ent kui paljudel neist on viis last? Liisa kaks vanemat last on sündinud kooselust Toomas Uiboga: vanim tütar Hiie (24) õppis kõigepealt Londoni King’s College’is ja USA-s Johns Hopkinsi ülikoolis ning kaitses seejärel magistrikraadi kaitsepoliitika ja rahvusvaheliste suhete alal Pariisi Sciences Po ülikoolis. Vanim poeg Eke (20) lõpetab kaitseväeteenistust. Praeguse elukaaslase Jaanus Reisneriga kasvavad kodus koolilapsed Hugo (16), Helena (13) ja Helmi (11).
Kas seitse aastat võrdsete võimaluste volinikuna on muutnud ühiskonda tolerantsemaks ja mõistvamaks?
Uuringute järgi on tendents päris hea. Rõõmustan, et kõigist asjadest – mitte ainult soost – räägitakse rohkem ja saadakse aru, et võrdsete võimaluste teema on kasulik. See on vajalik, et inimesed saaksid üksteisega lähestikku elada, sõltumata vanusest, puudest, perekondlikest kohustustest ja millest iganes muust.
Kas voliniku töö on siis mugavusamet või leidub selles ka pinget?
Oleneb, millega võrrelda. Kui nende inimeste tööga, kes tegid koroona ajal meditsiinisüsteemis pikki vahetusi, siis on kindlasti kergem amet. Mõeldes tagasi kõigi tööde peale, mida olen elu jooksul teinud, ei ole mul olnud ühtki, kus panen kell 17 ukse enda järel kinni ja rohkem ei tegele. Olen pidanud eraldi õppima, kuidas puhkust ja tööd paremini tasakaalustada. See ei ole mul lihtsasti tulnud.
Kas oled sedasorti ema, kes võtab koju jõudes taas arvuti lahti ja hakkab klõbistama?
Pigem jah. Mulle meeldib paindlik ajakasutus. Kui lähen hommikul lapsega arstile, siis klõbistan õhtul veel tunnikese arvutis, töötunnid tulevad ilusti kokku. Paindlikkus tööaja üle otsustamisel on aidanud mul kõigi ülesannetega toime tulla.
Koroona ajal õppisime kõik paindlikult aega kasutama ja saime aru, et tööd saavad tehtud ka ülemuse silma all tagumikutunde istumata. Kas ka ametnikud harjusid sellega?
Kõik oleneb töö iseloomust. Kui mõtlen juhi seisukohalt, siis juht tahab tulemust. On mõistlik mõelda, kuidas korraldada töö nii, et inimesed on rahul, silm särab ja ka töö on tehtud. Mingid kokkulepped ja mõõdikud peavad olema, aga sa ei võida sellest, kui seisad inimese laua kõrval ja vaatad, kuidas ta tööd teeb. Mulle ei ole tagumikutunnid ja pikad mõttetud koosolekud kunagi mõistlikud tundunud. Ja kui palju kulutame aega tööle ja tagasi sõiduks! Pärast koroonaaega oskame kõik paremini märgata töö- ja pereelu ühitamise võimalikkust.
Isegi noored on hakanud tänu koroonaajale mõtlema, et lapse sünnitamine ei pruugi olla halb mõte, kui saad väikese lapse kõrvalt tööd kodust edukalt edasi teha ja ühiskonnaelus osaleda. Võib-olla hakkab pärast koroonat rohkem lapsigi sündima?
Mida paremini toimib ühiskonnas töö- ja pereelu ühitamine ning mida väiksemad on lapsevanema kaotused lapse sünniga kogu edasises elukaares, seda rohkem lapsi sünnib. Üldiselt inimestele sobib soo jätkamine. Aga inimesed teevad ratsionaalseid otsuseid. Kui lapse sünniga kaasneb väga suur tagasiminek professionaalses elus, palgas, pensionis ja elatustasemes kõige laiemas mõttes, siis kõhkled selles.
Mis veel oluline: last oli vaja, et saada toimetulek vanuigi, aga olukord on muutunud, sest praegu saab lapsevanem, üldjuhul ema, lapse kasvatamise tõttu vähem pensioni. Uuringud näitavad, et Eesti naised ei saa tagasi oma sünnituseelset sissetulekut isegi seitse aastat pärast lapse sündi. Meeste palgale sellist mõju ei ole, ja üldiselt saavad isad rohkem palka kui lasteta mehed. Peame mõtlema, kuidas korraldada elu nii, et emadele ei tuleks pärast laste sündi majanduslikku tagasilööki. Aega ja ressurssi peaksid laste kasvatamisse panustama kõik: isad, tööandjad, omavalitsused, kogukond. See ei tohiks olla ainult ema õlgadel.
Kui palju oled oma viie lapse puhul tundnud, et kõik on siiski sinu õlgadel?
Olen tasakaalustanud tööd ja kodust elu enda jaoks nii, et tööl puhkan kodust ja kodus puhkan tööst. Seega puhkan ma kogu aeg millestki. (Muigab.) Suur argimuredest väljalülitumise võimalus on olnud minu jaoks õppimine ja trenn. (Liisal on kaks kõrgharidust – ajaloos ja juuras –, praegu õpib ta õigusteaduste doktorantuuris – I. V.)
Õppimiseks on vaja vaikset keskkonda, aga kui kodus on viis last, on vaikus unistus. Kas teie peres on teisiti?
Siinkohal tuleb tänada ülikoolipõlve elu Tartus vanas Pälsoni ühikas, kus ükski uks ei käinud lukus ja elasime neljakesi pisikeses toas. Õppisin seal magama nii, et sama reformvoodi serval istus kolm inimest ja toas käis pidu. Kõige selle taustal õppisin õppima ja eksamiteks valmistuma. Kui oled elanud kitsastes oludes, kus pead elama pideva möllu keskel, tekib oskus ümber lülituda. Ka praegu suudan keskenduda teadusliku artikli lugemisele nii, et ma ei kuule enda ümber toimuvat. Kui laps tuleb, nügib ja küsib midagi, lülitun ümber, vastan talle ja süvenen taas.
Sellise elukorralduse tõttu tekib tahtmatult küsimus: kas oled vahel oma laste peale ka karjunud?
Häält olen ikka tõstnud. Ma ei püüa jätta muljet endast kui perfektsest lapsevanemast. Sest seda pole võimalik olla. Peale oma vanemate ei tea ma kedagi perfektset. Minu ajalooteaduskonna lõputöö käsitles teemat, kuidas on saja aasta jooksul muutunud Eestis arusaam ideaalsest lastekasvatusest ja kuidas on püütud selgitada lapsevanematele, et just nii on õige lapsi kasvatada. Iga kümne aasta järel on arusaam muutunud. On täitsa normaalne, et lapsevanem kaotab vahel närvid, aga mu meelest on tähtis pärast selgitada: ma vihastasin sellepärast, et olen sulle seda juba kümme korda öelnud, olen ise väsinud ja sa ei ole seda ikka ära teinud, anna andeks. Enda vigade suhtes avali olemine aitab lastel aru saada, et mitteperfektne olla on normaalne.
Kuidas oled oma laste puhul lahendanud olukordi, kus mõistus saab otsa? Näiteks kui enne magamaminekut öeldakse, et homme hommikul on tarvis näidendisse lehma kostüümi.
Väga tuttav olukord. Olen viinud lapse lasteaeda ja öelnud, et mulle ei olnud see lehma kostüüm praegu jõukohane, palun katsuge leida midagi oma varudest. Mäletan, et ühel lapsel oli ülesanne võtta kooli kaasa üks muusikariist. Meil on kodus flööt ja klaver, aga flöödiga pidi teine laps minema flööditundi ja klaverit ju kaasa ei tassi. Siis ütlesin lapsele, et võta ennast nüüd kokku ja lõika papist kitarr välja. Laps küll torises pärast, et ta oli ainus, kel oli isetehtud muusikariist, aga kiitsin teda: olid ainus laps, kes lahendas ise olukorra, ole uhke enda üle!
Nii kasvavad lapsed iseseisvaks. On sinu jaoks oluline, et laps saaks ise hakkama?
Ma tõesti usun, et see on suur väärtus. Ma ei sõiduta lapsi kooli, trenni ega kuhugi. Kui laps tahab trennis või huvikoolis käia, siis peab ta seal käima ise. Nad saavad sellega väga hästi hakkama. Kõik mu lapsed oskavad nüüdseks ise süüa teha. Olen kunagi isegi laste kokaraamatu välja andnud. Me lepime kokku, kes mis päeval süüa teeb, ja kui koostame internetis toidutellimust, ütleb igaüks, mida on tema toidu jaoks vaja tellida. Pesu pesemiseks ripub kirjalik instruktsioon.
Nii ongi sul õnnestunud peret ja tööelu edukalt ühendada?
Jah, on tore töö ja armsad lapsed. Siis silm ju särab. Osa asju ei tee ma üldse, näiteks ei triigi pesu enam ammu. Triikraua võtan välja ainult siis, kui õmblen, aga seda juhtub harva. Koristamiseks on süsteem, kuidas kõik kiiresti korda saada. Ma ei käi poes, vaid tellin kaubad koju – milline aja kokkuhoid! Optimeerin protsessid ja kasutan 80 : 20 juhtimist: kõik asjad, mille mõju on väike, jätan kodus tegemata ning keskendun neile, mille mõju on suur ja vältimatu. Mul veab ka, et mu mees teeb palju paremini süüa kui mina.
Sinu muinsuskaitse juhiks tulekuga on seotud suured ootused. Äkki hakkavadki muinsuskaitses puhuma uued tuuled ja objekte ei kaitsta enam „surnuks“, vaid lähtutakse nüüdisaegsest arengust ja omanike huvidest?
Mul on tööd tehes seaduse tekst ees. Meil on kolm aastat kehtinud uus muinsuskaitseseadus ja riigiametniku ülesanne on olla rahva teener nii, nagu rahvas on seaduse tekstis tahtnud. See kõlab pateetiliselt, aga on tõepoolest nii. Uues seaduses on päris mitu punkti, mis erinevad varasemast ja räägivad sellest, et kaitse pole ainult omaniku, vaid ühiskonna ühine kohustus. Arvestama peab ka omaniku huvide ja vabadustega. Näiteks peab omanik saama teenida kasumit, kui tegemist on ärihoonega – objekti renoveerimise raha ei saa olla vaid säästud mujalt. Otsuseid peab tegema nii, et need on proportsionaalsed.
Plaanis on üle vaadata, kas kõik objektid peavad üldse olema muinsuskaitse all, kas need vastavad seaduses toodud kaitse eeldustele. Ka rahvusvaheline muinsuskaitse on väga palju muutunud kitsast mälestiste kaitsest üldrahvalikuks rohepöördeks. Piltlikult öeldes: kuna ehitus on nii palju kallinenud ja tohutu keskkonnamõjuga, jagub jõukust vähem ehitamiseks. Teeme parem korda olemasolevad hooned, vuntsime need ilusti üles, saame sama raha eest rohkem, paremini ja rohelisemalt.
Seni on olnud suhtumine, et kui on muinsuskaitsealune objekt, siis jookse nii kaugele, kui jalad võtavad, sest lõputuid ettekirjutusi, muinsuskaitseametnike pidevaid kontrolle ja kopsakaid trahve ei taha keegi. Eestis on sadu kibestunud omanikke, kes ei ole saanud oma unistusi ellu viia. On sul plaanis senine keelamiskultuur üle vaadata, äkki annab veel midagi päästa?
Alustan tööd muinsuskaitses nii, et kohtun kõigi inimestega ning räägin nendega pikalt ja põhjalikult. Tahan saada aru iga ametniku ootustest ja tugevustest, et parim oleks esil ja toetatud. Vigu juhtub kõigil, aga kui neid on, saab parandada.
Muinsuskaitse on taaskasutus keskkonna ja nende laste identiteedi huvides, kes pole veel sündinudki. Kasutuseta pärand pole taaskasutus ja kipub ka hävinema. Pärandi kasutus ja ligipääsetavus on tänapäevase muinsuskaitse tuum. Seadus ütleb, et tehtud peab olema huvide tasakaalustatuse põhimõtte järgi. Õigusriigis peab inimene ette teadma, mille alusel tema taotlust hinnatakse, mida ja kuidas kaalutakse.
Ettevõtjatega rääkides jääb kõlama paradoks, et kui tahad midagi teha, siis tee ära. Sest kui lähed muinsuskaitsest luba küsima, saad suure hunniku ettekirjutusi või üldse mitte midagi. Takkajärele peab amet aga kõik heaks kiitma, sest seadus on omaniku poolel. Tohutult aega ja närvikulu nõudev bürokraatiamasin seega.
Kui objekt on riikliku tähtsusega kultuurimälestis, siis seal kaitstakse peamiselt autentset ehk algupärast osa. See peab säilima lapselastele. Hoone kasutamiseks võib seal teha aga muudatusi, mis autentset materjali ei sega. Näiteks: teil on elektrieelne hoone, aga selleks, et autentne materjal säiliks ja seda saaks tänapäeval kasutada, tuleb panna elekter, kilp, vihmaveetorud, ventilatsioon, küttesüsteem, topeltaknad, tuletõrjeredel, kaldtee ja lift. Ongi vaja muudatusi teha, aga põhimõte on: hoia autentne materjal alles ja tee kohandusi, et hoonet saaks tänapäevaselt kasutada. Kõige lihtsam ja esimesena pähe tulnud lahendus ei pruugi olla parim, eks see selline koostöö ole.
Oluline on üldrahvalik entusiasm vanade majade taaskasutamisel, laiemalt pärandi hoidmisel. Kõik vana ei pea olema üleriiklik mälestis. Kõik, mis jäävad esimesest laulupeost edasi, on ikka kaalutlemise kohad. Äkki täna enam inimene ei osta mõisat mõttega, et tahaks selle kohe lammutada ja paneelelamu asemele ehitada? Tuleb teha valik, millised objektid on üleriigilise tähtsusega ja mis mitte. Meil on õnneks palju toredaid vanu maju, kuhu ei pea riigi muinsuskaitseametniku eritähelepanu rakendama. Vanal väärikal majal peaks minema omaniku valvsa pilgu all selletagi hästi. Maja parim kaitse on teadlik omanik.
Võib-olla Tallinnas peabki arendajaid rohkem korrale kutsuma, sest raha jõud on pealinnas suur, ent linnast väljas on olukord teine. Kui Eesti tagumisse otsa ilmub raha, on tegu imega. Just ääremaal asub suur hulk muinsuskaitse all olevaid objekte ja siin eeldaks muinsuskaitsjatelt leebet suhtumist. Sest kui kaob raha, kaovad ka töökohad ja kaob elu. Näiteid, kus muinsuskaitse innuka tegevuse tõttu vaatavad vastu tühjad klaasideta aknad ja trepi kõrval laiub lepavõsa, on terve Eesti täis.
Ka rahvusvahelises muinsuskaitses on maa ja linna polariseerumise muret hästi teadvustatud. Jõukus koondub üksikutesse linnadesse, aga väga palju kultuuripärandit asub maal, sest varem elas jõukaid-toimekaid ühtlasemalt üle maa. Praegu on maal vähem nii investoreid kui ka külastajaid, kes oma raha sinna jätaksid. Üldprintsiibid on ühesugused, aga muinsuskaitse teeb ju ehitiste kohta ruumiotsuseid. Linnas on kitsas, lauda taga on ruumi seevastu küll.
Meil on ees värske „Eesti 2035“ arengukava, kus on koos ligi paarikümne tuhande inimese tarkus: toetada tuleb elu väljaspool Harjumaad! Pärandit tuleb austada, aga nutikalt kasutada. 2035. aastaks on muinsuskaitse all olevad mälestised seotud kultuuriturismi arenguga. Selline eesmärk peaks olema omanikele igati julgustav, et vanu hooneid korda teha ja arendada. Hoone peab olema kasutatav ja selleks hea lahenduse leidmine oleneb hoonest: enamasti on lubatud ja lubatakse ka edaspidi sisse, ümber, alla ja peale ehitada, nii et autentne substants säilib. Konkreetne lahendus sõltub keskkonnast ja veel mitmest asjast. Kui hajaasustuses on näiteks kaitsealune rehielamu, eesti kultuuri tuumehitis, ning tahad seda turismitaluna kasutada ja rehealuses pikka pulmalauda pakkuda, siis saad lautadesse või nende taha majutust juurde ehitada. Siinjuures peavad riigi otsused olema ennustatavad. Omanik peab saama ennustada, kuidas liigub tema tehtud projekt riigiasutustes. Printsiibid peavad olema arusaadavad.
Kas saan õigesti aru, et muinsuskaitse tegevuse põhimõte peaks olema, et ei tohi maha võtta motivatsiooni ja õhinat vana maja korda teha, eriti Tallinnast väljaspool?
Loomulikult! Muinsuskaitse ise ongi üks õhin. Me ju kaitseme midagi, millest oleme üldrahvalikus vaimustuses. Muinsuskaitseamet peab olema nõu ja jõuga igati abiks.
Praeguse käsu-keelusüsteemi omaniku soovide kesksemaks muutmine eeldab ikka väga palju selgitustööd. Oled selleks valmis, et ametnikud, kes jäävad muutustele jalgu, peavad töölt lahkuma?
Suhtlesin just väljaspool ametit ühe otsuste juures oleva inimesega, kes arvas, et muinsuskaitsel peaks olema hästi palju võimu ja võim peaks väljenduma selles, et hästi palju hooneid on muinsuskaitse all. Siis olevat rohkelt võimu ja saab palju käskida-keelata. Tegelikult on see vale. Muinsuskaitsel peab olema palju mõjuvõimu ja see peab ulatuma iga inimeseni. Ja seda mitte käskude-keeldudena, vaid maailmavaatena. Muinsuskaitse on edukas siis, kui iga inimene hoiab oma perekonna juuri, tähendusega esemeid oma vanavanematelt, korrastab kodu, restaureerib vana väärtuslikku mööblit, mitte ei vaheta seda uue vastu välja. Suhtumine, et hoiame hirmu ja ängiga arengut kinni, võtab mõjuvõimu vähemaks.
Eelmine peadirektor andis alla ega suutnud muuta kildkonna ametnike repressiivorganiks muutunud muinsuskaitseametit tänapäevaseks arengut soodustavaks ja omanikke abistavaks ametiks. Kogu maailmas on vanu losse ja mõisaid, kuhu on tehtud ägedad juurdeehitused, et soodustada neis hooneis kasumit toovat ettevõtlust. Meil on samal ajal müügis kümneid mõisaid, sest ei leidu ühtki hullu ettevõtjat, kes võtaks ülimalt närvesööva muinsuskaitsejama oma õlule ja hakkaks hoonet sellest hoolimata miljonite eurodega arendama. Kurb seis.
Muinsuskaitseamet peab kõike selgitama seadustega ja muinsuskaitseseaduses on kohustus arvestada omaniku huvidega. Sageli käib vaidlus selle üle, kas riikliku tähtsusega objektile võib teha juurdeehitust. Kui juurdeehitus on vajalik objekti kasutatavuse säilimiseks ega riku autentset ehitussubstantsi, siis sellisel juhul tuleb asjale läheneda nii: juurdeehitus aitab majandada autentse substantsi säilimist. See ongi rahvusvaheliselt tunnustatud muinsuskaitse töötamise põhimõte. Juurdeehitiste puhul on oluline, et autentset materjali ei rikutaks. Vanadel mõisatel-lossidel on juurdeehitusi küll lubatud: Padise mõisal on juurdeehitus, Haapsalus Villa Friedheimil samuti, Kalvi mõisal on…
Kõiki vanu maju, ka Tallinna vanalinnas, on läbi aegade uuendatud, laiendatud ja muudetud. Kogu aeg on midagi tehtud. See on täiesti normaalne ühe maja ajaloos. Piltlikult öeldes: selleks et meie lapselapselapsed teaksid, milline näeb välja rehielamu, me säilitame selle. Aga et talus on juurdeehitus, mis ei riku autentset ehitust ja mille lapsed saavad hiljem valutult eemaldada, on täiesti normaalne. Ka autentse aknaraami soojapidavaks muutmiseks on üha rohkem tehnilisi lahendusi, et omanik ei peaks kogu oma raha ära kütma. Hoia nii palju kui võimalik algupärast materjali, aga tee muudatusi ja lisandusi nii, et algupärane materjal ei kahjustuks.
Mida võin täna öelda: muinsuskaitseameti juhtimine pole piknik kaunis lossihoovis. Juba sain kirja ühelt vandeadvokaadilt, kes teatas, et ameti juhina ei tohi ma meediakanalites sõna võtta, ja kui midagi valesti ütlen, tuleb kohe hagi. Ma ei tea, kelleks ta mind pidas või millest üldse selline stiil, aga saatsin lakoonilise vastuse, et selline nõue ei ole elluviidav.
Said kirja advokaadilt, kes ähvardas, et sa ei tohi uues ametis avalikult sõna võtta?
Jah. Tuli ametlik, digiallkirjaga kiri.
Kelle advokaat see oli ja milliseid huve ta kaitses?
Jätan sellele küsimusele konkreetselt vastamata, kuna ma pole veel ametisse asunud. Riigiametis on töö avatud ja avali ning rääkida tuleb nii meeldivatest kui ka ebameeldivatest asjadest. Olgu need seotud mõne menetluse, partneri, töötaja või mälestisega.
Vastasin advokaadile lakooniliselt, et sellist nõuet ei saa täita. Muinsuskaitse tegeleb omandipiirangutega ja kui keegi arvab, et saab mind ähvardustega kuidagi pidurdada, on selline inimene ikka täitsa vale mõtte otsa komistanud.
Intervjuud ette valmistades puutusin kokku absurdilaadse näitega, kus muinsuskaitse all oleva hoone pargialale istutati hooajalised sibullilled, mis tõid kaasa kohaliku muinsuskaitseametniku hüsteerilise kirja stiilis: mis õigusega, kus on vastav luba ja tööd kohe peatada!
(Uurib omanikule saadetud kurja kirja.) Siin on Eesti vabariik pöördunud oma kodanike poole küsimusega, miks olete teinud tulbipeenra. Vaatame mälestiste registrist, mis on avalik: park on muinsuskaitse all. Sama teeperve kohta kehtivad läinud aastast muinsuskaitse eritingimused, mille punkt 1.27 ütleb selgelt: „Lubatud on kavandada uusi (lille)peenraid ja istutusalasid, arvestades pargi ajaloolist lahendust ja selle osade eripärast kujundust.“ Siin on ka kirjas, millal on vaja taotleda luba muinsuskaitseametilt. Lillepeenraid siin loaküsimiseks kirjas pole. Lillesibulate istutamine ei kvalifitseeru ka kaevetöödeks, sest sibula parki istutamisel on sisuliselt sama keskkonnamõju nagu tikk-kontsaga kingaga astumisel. Seega saaks tekkida küsimus, kas tulbi- ja hüatsindipeenrad arvestavad pargi ajaloolise lahendusega. Ei ole alust väita, et tulbipeenar tee servas poleks 20. sajandi algupoolele ajalooliselt iseloomulik. Mõisaaedades tunti tulpe ka varem, aga just 20. sajandi esimesel poolel olid tulbipeenrad eriti popid. Ka hüatsint on 20. sajandi alguse mõisaaias väga tõenäoline lill ajaloolisest lahendusest. Kokkuvõttes saab öelda, et Eesti vabariigil polnud ühtegi alust lillepeenra küsimust saata.
Muinsuskaitse toimib siis, kui inimesed mõtlevad muinsuskaitsest hästi ja positiivselt. Nagu nad mõtlevad ökoleivale, looduspuhtale rannale, kus on ka vajalik jäätiseputka, WC ja dušš. Muinsuskaitse peaks seostuma toredate asjadega. Seda valdkonda peaks tajuma ühemõtteliselt helgelt. Usun, et sinna ei ole pikk maa minna.
Teine näide: päästeamet nõuab muinsuskaitsealuse hoone vanade ajalooliste uste tulekindlate vastu vahetamist, aga muinsuskaitse on vastu. Ettevõtja peab nüüd investeerima uutesse ülikallitesse vanaaegse välimusega tulekindlatesse ustesse.
Eri ametkondade vastuoluliste nõuete saaga on lahendatav nii, et mitte inimene ei marsi oma palvega mööda ametnikke, vaid ametitel tuleb koos asju teha, sagedamini omavahel kohtuda ja inimesi aidata. Ega muinsuskaitsja ei taha ju ka, et maja maha põleks, nii et päästeametnikuga koos otsustamine peaks olema puhas rõõm.
Loogiline on, et kui riik nõuab kallist investeeringut, peaks riik seda omanikule ka kompenseerima.
Kui inimene hakkab ise investeerima, siis võib selguda jah, et erinõuete pärast läheb objekt kallimaks. Riik peaks seda hüvitama, just seda erinõuete tõttu kallimat osa.
On väga suur vahe, kas mõis on eravalduses või riigi omand, aga nõudmised on ühtsed. Kas riik peaks muinsuskaitse all olevate objektide kordategemist rohkem toetama?
Siin peaks esiteks üle vaatama, kas kõik objektid ikka vajavad riiklikku erikaitset. Planeerimisseadus võimaldab näiteks kohaliku kultuuri jaoks olulist maja või kohta kohaliku kaitse alla võtta. Tihti on pühendunud eraomanik teinud palju kvaliteetsema ja seega ka kallima lahenduse, kui riik oma hangetega suudakski. Seega see vastandus pole õige: tahaks hoopis rohkem näha, et riik panustaks ka oma objektidesse tulevikku mõtlevamalt.
Oled ühena vähestest öelnud linnahalli kohta, et vabandust, aga siin pole midagi kaitsta. Kas sinu hinnangul võiks linnahalli maha võtta, et ehitada selle asemele korralik tänapäevane hoone, mis oleks vaadeldav ka merelt?
Muinsuskaitselised otsused sünnivad alati koostöös. Minu isiklik arvamus on juba eelmisest muinastööajast olnud, et autentse materjali säilitamine läheb seal üle võlli. Autentsete töövõtetega linnahalli restaureerida, nagu seadus mälestiste puhul ette näeb? Nii ühiskonnas kui ka asjatundjate ringis peaksime saama selliste asjade üle rahulikult arutleda. Pärast seda tuleb leida kõige otstarbekam lahendus ning see on juba arhitektide ja linnaplaneerijate teema. Muinsuskaitse arusaamad muutuvad, siin pole midagi kivisse raiutud.
Elad perega Kolu mõisas ja tead ühe vana maja kordategemisest kõike. Kui suur katsumus on 1000-ruutmeetrist ajaloolist hoonet tänapäevaseks teha?
Ehitamist on elus olnud palju jah. Kolu mõis ei ole riikliku tähtsusega kultuurimälestis. Samuti ei ole meie Kalamajas asuv linnamaja riikliku tähtsusega mälestis, aga ometi oleme mõlemas säilitanud kõike autentset nii palju kui võimalik ja teinud seal ka vajalikke muudatusi. Veranda vundamendi ladus mees vanadest ümbruskonnast kokku korjatud paekividest. Kui Kalamaja majja kolisime, oli see linnal lammutatava majana kirjas, sest nägi nii kole välja. Seda oli nõukogude ajal remonditud ja koledaks tehtud. Taastasime algsed originaalsed aknakujud, sarikaotsad, ahju, tegime laed kõrgeks tagasi, põrandat avades tulid vanad lauad välja. Isegi fassaadi värvi taastasime kihtide alt saadud värviproovi järgi tumeroheliseks. Kõik, mille taastasime, on teinud meie elukvaliteeti paremaks, aga tean omast käest, et uus elu nõuab ka uusi lisandusi.
Mis eesmärgi tahad uues ametis saavutada?
Tahaksin, et need lapsed, kes pole veel sündinudki, saaksid oma juurte üle päriselt rõõmustada. Et pärand oleks popp, kasutuses, et inimesed oskaksid hinnata vana ja saaksid füüsiliselt tunda ajaloo võlu. Väga keeruline hakkab olema õhtul arvuti sulgemine!
Juured ja ajalugu on eluliselt olulised. Kui keegi sellest varem aru ei saanud, siis vaadake Ukraina poole – nemad võitlevad praegu kõige selle eest, mis on neile kallis.
epl.delfi.ee 17.06.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120020208/liisa-pakosta-enne-muinsuskaitse-juhiks-saamist-sain-salaparase-ahvarduskirja