Liisa Pakosta: direktor tahtis hirmutamisega lapsed vaikima panna. Võim ei tohi pähe hakata

Ühes Eesti ajaloolises koolis läks see nädal nii, et direktor astus lõpuks tagasi, kirjutas Virumaa Teataja (https://virumaateataja.postimees.ee/8052889/kadrina-keskkooli-direktor-kroot-nommela-mehide-astub-tagasi). Enne seda olid õ
petajad kurtnud vallale, et direktor on diktaatorlik, ning õpilased saatnud juurde õpetajaid toetava kirja.
Koolijuhi reaktsioon õpilaste kirjale oli olnud rabav – ta nõudis valla lastekaitseametnikult uurimise alustamist selle üle (https://virumaateataja.postimees.ee/8050892/kadrina-keskkooli-direktori-vastu-annavad-allkirju-juba-ka-opilased), et kuidas ikka õpilastel selline mõte üldse tekkida sai. Tundub kellelegi väike asi? Ei, see on suur asi, sest direktor läks oma võimupositsioonilt kaasama vallavõimu selleks, et täiesti valel alusel hirmutamisega laste arvamust vaikima hirmutada. Taolistele võtetele tuleb vastu seista. Kohaliku kogukonna survel tagasi astunud d
irektori nimi polegi enam oluline, küll aga tasub kõigi Eesti laste arvamusvabaduse hoidmiseks ohukohad üle kaeda.
Võim ei tohi pähe hakata
Võimupositsioon ei õigusta kuidagi seadusevastaseid tegusid. Hoopis vastupidi, võimul olijalt oodatakse mitte ainult reeglite täitmist, vaid ka nõrgemas olukorras inimese abistamist ning kaitsmist. Me elame vabadustel põhinevas demokraatlikus riigis ja sestap on võimust sõltuvate inimeste õiguste kaitse meie üks kõige olulisemaid väärtusi. Koolis käiva lapse või noore suhtes on kool võimupositsioonis. Laps on nõrgem ja kool tugevam pool. Seadus kohustab kooli täiesti ühemõtteliselt lähtuma laste õiguste konventsioonist. Ja laste õiguste konventsioon rõhutab, et kõikides last puudutavates küsimustes tuleb lapse arvamus erilise tähelepanelikkusega ära kuulata ning last igati toetada selle arvamuse väljaütlemisel. Vist pole vaja üle rõhutada, et koolikeskkond mitte ainult ei puuduta last, vaid on lausa ning ainuüksi lapse jaoks loodudki?
Lastekaitse peaks sekkuma?
Jah, aga tõesti ainult sellisel juhul, kui laps räägib enda ohus olemisest. Muudel juhtudel tuleb meeles pidada, et ka lastekaitseametnik on võimu esindaja kohaliku omavalitsuse kehastusena. Kui ametnik hakkab kedagi üle kuulama või kontrollima, peab tal selleks olema mingi alus – keegi on midagi rikkunud või valesti teinud. Kui laps või noor avaldab oma arvamust selle üle, mida koolis võiks paremini teha, siis on tegemist aga eeskujuliku käitumisega.
Seega näitab lastekaitseametniku endale „appi“ kutsumine koolijuhi poolt, et ta sooviski võimupositsioonilt lapsi hirmutada. Ametniku kontrollkäik ei möödu kellelegi tagajärgedeta. Olgu taust kuitahes puhas, ikka on võimuinstantsi poolne kontroll ärevust ja ebamugavust tekitav. Just seetõttu reguleerivad seadused ka väga täpselt, millal võib ametnik üldse mingit kontrolli alustada. Antud näites igasugune alus puudus. Ja direktori poolt oma õpilaste hirmutamissoov pole õige asi.

Imelik üle korrata, aga loomulikult võib noor ise otsustada, kas, millal ja kuidas ta oma kooli õpetajaid toetab. Meil on noortel valimisõigus alates 16. eluaastast, kohtunikud peavad lapse arvamuse ära kuulama alates 10. eluaastast, praktikas küsitakse ka noorematelt.
Laste õiguste konventsiooni kohaselt tuleb lapsi lausa julgustada ja toetada oma arvamust avaldama kõige kohta, mis lapsi vähegi puudutab. Piltlikult öeldes peaks iga kooliõpetaja, kes julgustab lapsi oma kooli osas meelt avaldama, saama laste õiguste auhinna. Mõistagi selgitab arukas kool lastele seejuures, mis on arvamusavalduse mõte, kuidas seda kõige paremini teha, mis on konstruktiivse arvamusvahetuse olemus jne. See on ühiskonna- ja kodanikuõpetuse osa.
Last ei saa sundida õpetajale toetuskirja kirjutama. Ka õpetaja on õpilase suhtes võimupositsioonil. Tegelikult ei tohi mitte kedagi sundida meelt avaldama, ka täiskasvanuid mitte. Me pole õnneks enam okupatsiooniajas, kus tööl ülemus käsutas töötajaid 1. mai paraadile, ähvardades vastasel korral halbade tagajärgedega.
Ju kaasas kellegi „kuri käsi“
Meie näites õpetajad ei sundinud õpilasi mitte kuidagi. Aga kui koolis juhtuks selline näppude sahtli vahele surumise intsident, ka siis ei ole see mitte lastekaitse, vaid koolikorralduslik küsimus. Õpetaja poolse võimaliku sunni peaks välja selgitama koolijuht ja koolijuhi poolse võimaliku sunni kooli omanik ja tegema tulemuste alusel järgmised sammud. Sealhulgas ka õpilaste õiguste kaitse tagamiseks ja kahjude leevendamiseks.
Meie loo koolidirektor avaldas muret, et lastekaitse peaks kontrollima, kuidas on õpetajaid toetavat ja koolidirektori vastu mineva avalduse kirjutamiseks lapsi kaasatud. Seega ei tulnud nüüdseks juba eksdirektoril kordagi pähe mõtet, et koolinoorte päid võinuks iseseisvalt mõni mõtteidu külastada. Ei, eksdirektor oli kohe veendunud, et noortel inimestel iseseisvat mõtlemist polegi, ju on neid kellegi „kuri käsi“ kaasanud. Koolis noortesse mitteuskumine ja noorte alahindamine on terve ühiskonna jaoks sama kahjulik nagu sõnavabaduse piiraminegi.
End ohustatuna tundval mõnel võimuril tekib soov hakata oponente vaigistama. Nii mõnigi kord püütakse seda looritatuna, nagu ka nüüd oli – kes siis ei tahaks lapsi kaitsta! Demokraatlikud väärtused võidavad loodetavasti alati, see on meie kestmiseks ülioluline. Ja õnneks teavad ka lastekaitseametnikud, et nad ei tohi ega saa oma positsiooni kuidagi kuritarvitada, mida ka seekord ei juhtunud.
epl.delfi.ee 07.07.24