LIISA PAKOSTA: Ametnikud on rahvale välja mõtlenud tohutu hulga ebaseaduslikke kohustusi

Eestis on aastaid maha vaikitud suur probleem: ametnikud ignoreerivad demokraatiat ja kirjutavad seadustesse rahvale täitmiseks omaloomingut – seda Brüsseli nõuete sildi all.

Eestis võib olla lugematul hulgal seadusi, mida kõik inimesed karistuse hirmus täitma peavad – aga mis ei ole üldse demokraatlikul viisil vastu võetud. Probleem seisneb ametnike praktikas kirjutada eurodirektiividele juurde veel rida meelepäraseid seadusesätteid ja lasta need siis riigikogul Brüsseli direktiivide pähe ära koputada.

«See peab lõppema,» ütleb riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta. Pakosta räägib, et sellest Eesti ametnike kombest teavad paljud, aga siiamaani pole keegi sellele vastu astunud. Kui üldiselt peaks eurodirektiive vastu võttes Eesti pool jälgima, et seadustesse eurosildi all midagi ülemäärast ja Eestile kahjulikku ei satuks, siis reaalsus on teistsugune. «Olen vaadanud ise ametnikuna, ettevõtjana, et kui direktiiv tuleb üle võtta, alustab vastav ministeerium selle ettevalmistamist. Selle asemel, et see kitsalt üle võtta, lisatakse juurde muid toredaid asju ka, mis on sahtlisse kogunenud,» kirjeldas Pakosta. «Sellega on kaks muret: esiteks, lajatame oma inimestele direktiivist mittetulevaid kohustusi peale. Teiseks, halvendame Euroopa Liidu mainet.» Ja on tegelikult ka kolmas dimensioon: see praktika õõnestab ka Eesti õigusriiki.

Kui suur probleem täpselt on, on keeruline öelda. Pakosta ütles, et analüüse selle kohta, millistes direktiivides mida juurde pandud on, pole. Selleks peaks Pakosta sõnul võrdlema direktiivi algteksti Eesti poolt ülevõetuga. Kuid seda pole tavainimesel sugugi lihtne teha. Riigikogus ka sellekohast kontrolli varem olnud pole. Kuid asjast saab aimu, kui arvesse võtta, et umbes pool riigikogu seaduseloomest on seotud Euroopa direktiivide ülevõtmisega. Praktika on Pakosta sõnul massiline: «Ma olen rääkinud nüüd kõikide riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni partnerministeeriumide esindajate ja riigikantseleiga, kõik ütlesid, et see ülemäärane innukus on väga suur probleem, sellega on mindud ülekäte,» rääkis Pakosta. «Juba 20 aastat käib see praktika ja paralamentaarset järelevalvet pole olnud. Algatasime nüüd riigikogus seni pretsedenditu parlamentaarse järelevalve komisjoni poolt üksmeeles,» ütles Pakosta.

Kuidas asi alguse sai
Pakosta sõnul sai ühest juhuslikult silma hakanud eelnõust alguse tahe kord majja saada. Nimelt avastas ta keskkonnaministeeriumi ettevalmistatud direktiivi ülevõtmise määrusest sätte, mis käsib tubakatootjatel koolidesse lastele õppevideosid teha suitsukonide õigest äraviskamisest. «Mul lapsevanemana jättis süda löögi vahele! Eestis on kõik tubakareklaamid keelatud, nüüd siis kamandatakse suitsutootjad koolilastele õppevideosid tegema suitsetamise kohta… Ei pea pead liiva alla peitma, veipimine on koolides probleem, aga mõelge ise, mis õhustikuga video seal tubakatootjatelt tuleb, kellele langeb sülle õnn koolidesse hakata õppematerjale saatma,» rääkis Pakosta. Ta läks siis näpuga järge ajama, kuidas selline säte direktiivi on pääsenud ja mis selgus – Brüsseli variandis midagi sellist polnud, nõude leiutas maagiliselt Eesti oma ametnik. Sealjuures väideti seletuskirjas, et jah, kõik tuleb nõndaviisi teha, sest seda nõuab Brüssel – teisisõnu, valetati. Tegelikult nõudis direktiiv suitsupakkidele ja prügikastidele teabe panemist konide äraviskamise kohta ja prügikastide tootjate kulul juurdepanemist, seda aga määruses üldse polnud.

Sama asi oli konkurentsidirektiiviga, mille vastu õiguskantsler Ülle Madise ähvardas riigikohtusse pöörduda, sest selles konstrueeriti sisuliselt nõue, et kui konkurentsiamet tahab, peab ettevõtja ametnikele andma kõik dokumendid, mis teda süüdi mõistaksid. Kui ei anna, saab trahvi. Aga kui neid dokumente ei eksisteerigi? Pakosta läks ka siin näpuga järge ajama ja mis selgus – «Eurodirektiivist oli jälle eelnõus kaugemale mindud, enesesüüstamise nõue tekkis meie ametnike innukusest. Asi ei ole ainult keskkonnaministeeriumis või justiitsministeeriumis, need on juhuslikud näited,» nentis Pakosta.

Miks ametnikud seda teevad?
Kui ka ministeeriumides tunnistatakse, et asi on üle igasuguse piiri läinud ja see ei ole enam normaalne, siis miks seda ikkagi massiliselt tehakse? Pakosta rõhutab, et ega ametnikud ei pruugi midagi halba tahta. «See ei tulene pahatahtlikkusest. On õilsad eesmärgid ja ametnikel on veel palju häid mõtteid,» nentis Pakosta. Põhjus, miks niimoodi demokraatlikust protsessist mööda minnakse… seisneb mugavuses!

Asi on selles, et kui ametnik tahaks Eestis seadust teha nii, nagu seaduslik protsess ette näeb, peaks ta ette valmistama kaks eraldi eelnõu. Ilma väljatöötamiskavatuseta tohib ainult direktiivi üle võtta, muule toredale tuleb teha rohkem tööd. Protess võtab aega, ja kes teab, see ei pruugi ju riigikogus läbigi minna. Siin on eurodirektiiv nagu taeva kingitus: temaatiliselt sobiva soovitud seadusesätte, mis sahtlipõhjas vedeleb, saab direktiivile külge pookida. Kõik teavad, et direktiiv peaks olema juba riigikogu tasandil läbi räägitud, sest Eesti seisukohad antud direktiivi osas kinnitatakse ära juba varem riigikogus – ning keegi enam ei vaata, kas asi ikka on õige.

«Nõuded, mida me arvame, et tulevad Brüsselist, ei tule sageli sealt,» ütleb Pakosta.

«Eurodirektiivi kitsas ülevõtmine tähendab, et võtame sealt üle üksnes minimaalselt vajaliku. Ei pea seadusi juurde tegema, kui juba on vajalik olemas. Toon näite: praegu peab üle võtma palkade läbipaistvuse direktiivi, millega juba räägitakse, et ettevõtetele tekiks uut aruandluskoormust. Rääkisime komisjonis, ametnik tunnistab, et nagu tuleb koormust juurde. Siis saime kätte Tiit Riisalolt (majandusminister – toim) lubaduse, et seda direktiivi võtame üle nullbürokraatiaga. Tegelikult on riigil need andmed ju kõik olemas: kui inimene saab palka, liigub summa koos isikukoodiga ja töökoha koodiga EMTAsse, riik saab ise igal ajal välja võtta ja vaadata, kas meeste ja naiste vahel on antud töökohal palgalõhe või mitte,» rääkis Pakosta. Riisalo lubas, et teeme nullbürkoraatiaga, sügisel tuleb ta riigikogule selle väljakutse tulemustest aru andma, lisas Pakosta.

Kõik on Pakosta sõnul veendunud, et see jama peab lõppema: kui tuleb Brüsselist eurodirektiiv, siis seda eesti õigusesse ülevõtvas seaduses või määruses tohib olla kirjas vaid Brüsselist tulev ja sedagi kõige kitsamas mõistes ehk teisisõnu liialdusteta. «Kui ametnik tahab oma lisamõtteid või võib-olla täitsa kasulikke tõlgendusi seadusesse vormida, siis palun väga – siis tuleb teha selle kohta eraldi eelnõu, mida saab eraldi riigikogus hääletada. Meie eesmärk on, et see kahjutegemine liigsete kohustustega euroliidu sildi all peab lõppema,» rõhutas Pakosta, lisades, et nad loodavad sügiseks saada nii kaugele, et peatada säärane ebademokraatlik praktika täielikult.

Aga mis saab kõikidest nendest lugematutest seadusesätetest, mida me ekslikult ametnike suva tõttu täidame?

Pakosta ütleb, et vastuvõetud seaduste analüüs tuleb niikuinii teha järelhindamisena, aga tagasivaateks pole euronõuete väljasõelumiseks inimjõudu. Esimene samm on praegune hoogsaks läinud protsess ja bürokraatia pealetung peatada. «Aga kui ettevõtjad teavad mõnda sätet, mida nad eurodirektiivi nime all täitma peavad, ent mis ei tulene direktiivist, siis andke mulle teada,« esitas Pakosta üleskutse. «Koalitsioonileppes on bürokraatliku koormuse vähendamine sees ning see protsess on ees,» lubas Pakosta.

Euroseaduste ülevõtmine

Eestisse jõuavad valdavalt direktiivid ja määrused. Kui selline asi Brüsselist tuleb, on vaja kõigepealt vaadata, kas Eestis üldse midagi tegema peab – täiesti võimalik, et meil on endal selle teema kohased seadused olemas ja polegi vaja midagi eraldi üle võtta. Kui on vaja, siis läheb direktiivitekst ministeeriumisse, kus see ette valmistatakse ja riigikokku viiakse, kus parlamendiliikmed sellele poolt või vastu hääletavad.

Postimees 06.06.2023 https://majandus.postimees.ee/7787925/pakosta-eesti-ametnikud-on-rahvale-tohutult-ebaseaduslikke-lisakohustusi-peale-pannud