Ligipääsetavuse vajaduse unustamine on ebainimlik

Varjumiskohad (rahvakeeles varjendid) peavad olema ligipääsetavad ja korteriühistuid tuleb juhendada, kuidas aidata kriisis erivajadustega inimesi. Kolumn ilmus Delfis 17. detsembril 2023 ja lühendatult “Eesti Päevalehes” 19. detsembril 2023. 

KOLUMN | Liisa Pakosta: ka varjumiskohad tuleb teha sellised, et on ratastoolis ligipääsetavad

Tänavused jõulud saame olla oma peredega koos, aga meie piirkonnas on julgeolekuohud üle pikkade aegade tõsiseimad. Ma ei taha rikkuda teie pühapäevahommikust pannkoogilõhnalist päikeselaiku kodusel köögilaual. Kutsun vaid üles koos mõtlema, et võib olla ka teistmoodi. Nii, nagu oleme näinud inimeste hetki, päevi, kuid Ukrainas. Mis tunne oleks teil siis, kui olete pidanud kolmandal advendil või lausa jõululaupäeva õhtul minema perega varjendisse, sest elajalikult kuri vaenlane pommitab või ründab droonidega teie kodukanti.

Kahjuks näeme Ukraina sõjast, et Venemaa just nii lakkamatult ründabki. Ukrainas ringi käies näeme järjest puruks lastud elumaju, juba lapitud kortermaju või ka juba varemetest puhastatud krunte, kuhu on hukkunutele jõutud panna ajutine puurist või juba ka mälestuskivi. Elusid päästavad keldrid või muud varjendid.

Ukrainas käies on öösel häire ajal varjendisse minek vajalik. Päriselus on need mälestused vanematel inimestel, minusugusel on varjend kuskil ajusügavuses kaasa päritud. Mu enda kodumaja kelder siin Eestis on kaks ilmasõda varjendina üle elanud, mälestused on ka seintes. Nüüd on taas Eestis asutud varjumiskohti tähistama ja toetatakse kortermajade keldrite kohandamist varjenditeks. Kortermaja keldri kohandamine kasutuseks varjendina on kõige kiirem ja mõistlikum viis elanikkonna kaitse parandamiseks ja selles asjas tuleb hakkaja olla igal ühistul.

Aga oletame, et teil on pereliige, kes ei saa ise hästi liikuma. See on kümnete tuhandete perede argipäev. Oletame, et teie kortermaja alla on lõpuks rajatud nõuetekohane varjend. Ainult et see varjend ei ole ligipääsetav. Sest miskipärast ei ole varjendite rajamise nõuetes ligipääsetavust sisse kirjutatud. Erivajadustega inimesed on jälle lihtsalt meelest ära läinud. See alatihti ahistav mure, et ruumi kiputakse kujundama tervisest pakatavate inimeste järgi. Ent varjendi mõte on pakkuda elupäästvat kaitset kõikidele inimestele. Kõikidele.

Ligipääsetavuse vajaduse unustamine on tegelikult ebainimlik. See võib päädida nii, et teie istute varjendis, rünnak käib, ja teie pereliige on seal kuskil üleval kaitsetult korteris kinni. Sest ta ei saa välja, sest ta ei saa varjendisse sisse. Sest see pole ligipääsetav. Mõelge, mis tunne see on seal niimoodi olla, selle teadmisega. Teil mõlemal. Ehkki varjend on ehitatud nüüd, kus 11% meie inimestest on erivajadustega.

Tõsi, kiitma peab sedagi, et kaldtee rajamist toetatakse, mitte ei jäeta toetusest välja. Sest näiteks kortermajade fassaadide renoveerimistoetuste jagamisel on aastaid olnud mureks, et ligipääsetavuse parandamist ei rahastatagi. Seega on luba soovi korral kaldtee rajamisel sedagi rahaliselt toetada riigi poolt juba suur samm edasi.

Lihtne, aga väärikalt vajalik samm oleks täiendada juhiseid korteriühistutele sellega, kuidas erivajadustega inimesi aidata – see teema on ühistutele mõeldud instruktsioonidest samuti välja ununenud. Loodetavasti saab juhendeid täiendada nii, et kõik inimesed oma erilisuses on hõlmatud. Kuidas täpsemalt aidata liikumisvõimetuid või väga piiratud liikumisvõimega inimesi majades, kus puudub lift?

Eesti on liitunud puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, seega on meil ka õiguslik kohustus ehitada vähemasti riigi poolt rajatavad varjendid ligipääsetavatena. Just nii, nagu rajame Eesti toel varjendeid Ukrainasse. Külastasin Ovrutši Žõtomõri oblastis Eesti rajatud taastatud lasteaeda. Lasteaia alla ehitasime varjendi. Ligipääsetava. Väga hea varjendi rajasime. Eestis kohapeal me sama õigesti ka riigi rahaga tehtud varjendeid alati ei tee. Saame teha paremini, peame tegema paremini, sest hoolida tuleb igast inimesest.