Kuidas kirjeldavad oma ema Liisa Pakosta, Raivo E. Tamm ja Gaute Kivistik?

Emadepäeva puhul küsisime tuntud linlastelt, mida neile enda emad on õpetanud ning millest tänapäevaemad enim puudust tunnevad.
Milline on hea ema?
Liisa Pakosta: Hea ema aitab ja toetab last nii, nagu olud ja oskused lubavad. Suutmissurvet on liiga palju – emadelt oodatakse mõnikord täiesti ebareaalseid asju, alates lapsele mingite imeroogade kokkamisest enda kasvatatud juurikatest, lõpetades koduse järele aitamisega kvantfüüsikas! Säravpuhtas kodus on emal lokid peas, maniküür laitmatu ning ka tööasjad kolleegide eest veel ära tehtud!
Emad saavad selliste asjadega loomulikult hakkama, aga kas ühiskonna nõudmised ikka peavad nii palju suuremad olema just emade suhtes? Igaüks teeb ju oma parimat ja teiste tänitamine ei aita mitte kedagi, pigem võtab tahtmise ära veel lapsi saada.
Raivo E. Tamm: Usun, et milline on hea ema, oskab iga inimene isemoodi vastata. Kellegi jaoks on oma ema hea kõige parem, kellegi jaoks võib olla hea ema keegi, keda ta kõrvalt näeb oma lastele hea olevat. Mina saan öelda, et minu ema oli hea – ta oli minu heaks kõigeks valmis. Julgen seda väita näite põhjal, mil ta oli valmis korraldama juhtnööride järgi isast fiktiivse lahutuse, et paberite järgi jääksin mina tema kui II grupi invaliidi ainukeseks toitjaks, pääseksin seeläbi Nõukogude armeest ja saaksin jätkata õpinguid teatrikoolis. Meil oli emaga tugev side, ta hoidis mind väga ja mina teda väga – terve oma puberteediea pidin just mina talle lausa paar korda iga nädal maja kõrvalt telefoniputkast käima kiirabi kutsumas, kui tal olid toonaste kehvade rohtude tõttu rängad astmahood.
Milline on teie ema ja mida on teile kõige enam õpetanud?
Liisa Pakosta: Mu oma ema on maailma parim ema. Temalt olen peaaegu kõike õppinud: näiteks täiesti tingimusteta armastust, katkematut abivalmidust ja seda, millise jõu annab lastele ema usk neisse. Abivalmidus millal tahes ja milles tahes on ikkagi täiuslikult piiritu. Püüan samamoodi – täiesti isetult – olla olemas oma laste jaoks. Vanemaks saades olen aru saanud, et olen oma emalt õppinud ka emaks olemise nautimist. Ühiskonnas on kõige rohkem puudu heatahtlikkusest emade vastu, aga ka töö- ja pereelu ühitamise sujuvast korraldusest ning peresid ja lapsi aitavatest teenustest.
Raivo E. Tamm: Kogu kooliaja mäletan, et kuulasin öösiti, kas ema ikka hingab veel, on ta ikka elus. Tundus, et see inimene on siia ilma tulnud ainult kannatusteks. Ja mu ema õpetas oma võimsa oleku ja elutahtega vastupidavust ja kannatlikkust. Samuti nägin tema puhul suurt kokkuhoidlikkust. Ega mulle igat asja ei ostetud, mida hing ihkas, kuid samas lubas ta oma ainsa poja päris varakult reisima – küll turismirongiga Baltimaadesse kui mägimatkale Lääne-Kaukasusse. Ema ise polnud halva tervise tõttu reisida saanud ja säästudest oli varmas minu reisime heaks kohe raha välja andma. Otsesõnu õpetusi jagades aga korrutas ema ikka, et inimeses peab kõik ilus olema, seega manitses ta mind välimuse eest hoolt kandma ja korrektne olema.

pealinn.ee 13.05.2023 https://pealinn.ee/2023/05/13/kuidas-kirjeldavad-oma-ema-liisa-pakosta-raivo-e-tamm-ja-gaute-kivistik/