Kõne riigikogus välisteenistuse seaduse eelnõu (353 SE) esimesel lugemisel

https://www.youtube.com/watch?v=lKFuqwAhsN4&t=6890s

Aitäh! Ja suur tänu eelmistele ettekandjatele! On kaks väärtushinnangut, mida ma Eesti 200 nimel sooviksin selle eelnõu puhul rõhutada.
Esiteks on tõepoolest ajalooline hetk, kus 2019. aastast menetluses olnud välisteenistuse seadus saab lõpuks lõpliku kindluse selles osas, et olgu sinu pere, milline ta on, sa saad Eesti ees seistes, Eesti väärtusi, kaitstes Eesti diplomaatilises korpuses välisteenistuses töötades toetuda oma lähedasele inimesele, oma pereliikmele, oma kõige kallimale.
See turbulentne maailm, kus me praegu elame, ja need täiesti muutunud julgeolekuriskid, millega meie esindused silmitsi seisavad, tähendavad ju tegelikkuses üha pikemaid ja pikemaid tööpäevi. Olen ise ka välisteenistuse kogemusega ja võin oma kogemusest kinnitada, et välisteenistuses töötamine tähendab seda, et sa ei loe ei nädalapäevi ega töötunde. See töö võib olla väga kurnav. Ja ongi väga oluline, et pikka ja rasket tööpäeva või ka töö-ööd lõpetades on sul seal asukohariigis, kus sa parasjagu oled, koju tagasi tulles sinu kõige kallim inimene, kes sind turgutab, julgustab, toetab ja sulle toeks on.
Eestis kehtib abieluvõrdsus alates 1. jaanuarist tänavusel aastal. Ja kõik need turbulentsed arutelud, mis on ka siinsamas saalis selle teema üle olnud, ka seoses sellesama välisteenistuse seadusega, kõik see põhiseadusvastasuse tuvastamine, mis siin on olnud, on nüüd saanud oma lõpliku, õiguskindla, inimväärika ja põhiseaduspärase lahenduse. Eesti Vabariik toetab kõiki perekondi, kes Eesti eest seisavad meie välisteenistuses.
Aga siin on üks teine aspekt veel, mis sai täiesti põhjendamatult vähe tähelepanu. Ja ma tahaksin rääkida soolisest võrdõiguslikkusest ja sellest, millised kohustused on Eesti avalikul sektoril soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi ja kuidas Välisministeerium on neid nõudeid selle eelnõuga täiesti tänuväärselt täitnud.
Tuletan teile meelde, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt on riigiasutustel eriti suur roll selles, et tagada lapsevanematele tegelikkuses võrdsed töötingimused ja võrdsed võimalused vaatamata perekondlike kohustuste täitmisele ehk vaatamata sellele, et sul on näiteks laps, kes vajab tavapärasest rohkem hoolt. Ja see kohustus on sõnaselgelt meil kirjas alates 2004. aastast soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõikes 1 punkt 3 ja kõlab see nii: “Tööandja peab naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades [—] tõhustama töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi.”
Ehk siis tööandjal on kohustus võtta selliseid meetmeid kasutusele, mis tegelikkuses viivad selleni, et see lapsevanem, kes töötab välisteenistuses ja kellel on erivajadustega laps, saaks täpselt sama palju tööle pühenduda kui tema kolleeg, kellel üldse lapsi pole. Ja nüüd selle eelnõuga, mis on meil täna esimesel lugemisel – ja ma loodan, et see läheb lõpuni välja niimoodi –, saab see probleem lahenduse.
See tugiisiku hüvitamine, tugiisiku kaasas olemise maksmine Eesti Vabariigi poolt on just selline meede, mis tegelikult kõikidel riigiasutustel tuleks vaadata oma tööpraktikat üle, kas see või teine riigiasutus, ministeerium ikkagi on võtnud kasutusele kõik vajalikud meetmed selleks, et need töötajad, need ametnikud, kes on lapsevanemad, saaksid täies ulatuses oma tööalast panust anda. Ehk inimestel, kellel on lapsed ja kes töötavad Eesti riigiasutustes, on õigus saada omale eripäraselt vajalikke meetmeid kehtiva seaduse järgi, et saada seda tööpanust anda.
Ja lisaks on siin veel sees, et lapsehoidja palgast on saanud lapsehoiuteenuse kulu, mis on ka väga hea. Nii et mul on hea meel, et see eelnõu muu hulgas aitab kaasa Eesti iibe tõusule ja lapsevanemate toetamisele. Aitäh teile!