Kõne riigikogus Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning riigivaraseaduse muutmise seaduse (746 UA) uuesti arutamisel

Aitäh! Räägin Eesti 200 fraktsiooni nimel. Eesti 200 on liberaalne, uuendusmeelne ja eestimeelne erakond. Ma räägin kolmest asjast: esiteks ma kiidan Lätit, teiseks ma ütlen, miks me ei salli lolli tööd, ja kolmandaks lahendustest. 

Erinevalt eelkõnelejast ma arvan, et on väga hea, et president selle seaduseelnõu meile siia tagasi saatis. Ja ma jõuan kohe varsti selle juurde, miks see väga hea on. Aga täiesti selge on see, et Ukrainas vägistatakse praegu naisi ja lapsi, nagu meiegi rahvas ja nagu läti rahvas on seda kogenud. Ukrainas tapetakse ja küüditatakse rahulikke tsiviilelanikke, nagu meiegi rahvas ja läti rahvas on seda kogenud. Ukrainas hävitatakse loodust, toitu, kultuuriväärtusi, hävitatakse kodusid, töökohti, nagu eesti rahvaski ja nagu läti rahvas on seda kõike kogenud. Ukraina sõjas hukkuvad mehed ja naised, kes kaitsevad oma riiki, nagu on seda kogenud ka eestlased ja lätlased. 

See on infosõda, mis ka praegu Ukraina sõja ümber käib, selles ei ole mitte mingisugust kahtlust. Infosõja üks osa on ka füüsiline märgistamine ehitistel, rajatistega ja kõiki muid võimalusi ära kasutades. Ka seda me näeme täna lahti rullumas. Ja siinkohal tuleb kiita – jah, kahjuks siit, või õnneks siit – Läti parlamenti, Läti kultuuriministeeriumi ja Läti muinsuskaitseametit, kes tegid kiiresti, praktiliselt kohe pärast täiemahulise sõja käivitumist, vastava eelnõu Lätis üksmeeles ja täiesti korralikult ära. See kultuuriline erinevus Eesti ja Läti vahel ei räägi siin täna sugugi mitte Eesti kasuks. Meil on sõja 581. päev ja sellel 581. päeval me ütleme: “Labi darīts, Latvija! Hästi tehtud, Läti!” Ehk Lätis ei võetud seda [seadust] mitte ainult kohe vastu, vaid ka selle [seaduse] kohane töö on ammu ära tehtud. 

Miks aga oli hea, et president selle eelnõu tagasi saatis? See ei piirdunud ainult eelnõu esimese punktiga. Tuleb tunnistada, et see oli õigusselgusetu. Ma nõustun siin ja me nõustume siin presidendi ja presidendi kantseleiga, eriti kui võrrelda sõnastust näiteks taas lätlaste omaga. Ent selle esimese eelnõu punktiga, vabandust väga, ebakohasus selles eelnõus ju kaugeltki ei piirdunud. Eelnõu järgi pidi olema kõik tehtud kolme kuuga.

Aga eelnõu punkt 7 rääkis meile näiteks mälestistest ja muinsuskaitsealal asuvatest ehitistest. Need on sellised ehitised ja rajatised, mis on riigi kaitse all, mida me kaitseme kui üleriigilise tähtsusega kultuuriväärtusi. Meie kõik riigina kaitseme, rahastame, nõustame, toetame üleriigilise tähtsusega kultuuriväärtuste hoidmist. Ja kui me käime mööda Eestimaad ringi, siis me näeme seda, et näiteks stalinistlikelt hoonetelt, mis ei ole riikliku tähtsusega kultuurimälestised, on remontide käigus punasümboolika eemaldatud, asendatud lilleõitega, lehekestega või muu täiesti neutraalse sümboolikaga. Punasümboolika on alles nendel hoonetel, mis on üleriigilise tähtsusega kultuurimälestised, mida me täna, sõja 581. päeval endiselt üleriikliku tähtsusega kultuuriliselt väga väärtuslike hoonetena riiklikult kaitseme, hooldame ja nende hooldamist veel ka rahastame. 

Eelnõu punkt 7 aga rääkis meile sellest, et juhul, kui tegemist on hoonega või rajatisega, mis on seesama riikliku tähtsusega kultuurimälestis, siis peaks hoone omanik minema, müts pihus, Muinsuskaitseametisse ja alandlikult küsima, kas ümberkorraldust tehes tuleks ehk ka Muinsuskaitseametilt luba küsida. Ausalt öeldes see on üks kõige lollakamaid punkte, mida mina ühes eelnõus kogu elu jooksul näinud olen. Ja seda sellel lihtsal põhjusel, et muinsuskaitseseadus ütleb täiesti selgelt, § 7 lõige 3, mis asi üleüldse on mälestise ilme muutmine. Mälestise ilme muutmine on mis tahes muudatus, isegi sümboli kinnikatmine on mälestise ilme muutmine. Ja selleks, ütleb muinsuskaitseseadus, on ilma mingisuguse müts-pihus-küsimiseta loomulikult vaja Muinsuskaitseameti luba. Ehk sellise punkti sissekirjutamine, kus me seadusega ütleme, et kehtivat seadust tuleb täita, omanik peab minema, müts pihus, ja seda alandlikult paluma – no andke andeks, see oli tõesti täiesti jabur. Mõnevõrra võib isegi imestada, et presidendi kantselei sellele tähelepanu ei juhtinud. Aga see ei ole presidendi kantselei ülesanne, see on meie ülesanne siin see korda teha. 

Kuidas me siis riiki korda teeme? Miinimumprogramm – ja ehk võiks see olla jällegi üks koht, kus me, kõik erakonnad, lepime kokku – on see, et me ei kaitse riiklikult tähtsate kultuurimälestistena selliseid objekte, mis on agressorriigi, Venemaa Föderatsiooni või tema eelkäijate poolt Eesti territooriumile rajatud infosõja eesmärkidega. Mälestiste [nimekirjast] mahavõtmine ei tähenda ei selle [objekti] lammutamist ega midagi muud. Liberaalse erakonna nimel rääkides ütlen, et see annab võimaluse hoone või rajatise omanikule ise otsustada, kas ta soovib sinna lillekesi või lehekesi, pärjakesi või midagi muud panna. Eesti riik ei pea riikliku tähtsusega kultuurina seda kõike kaitsma, rahastama omalt poolt ja siis paralleelselt arutama, et äkki võtaks midagi maha. 

Veel kord rõhutan: kultuuris ei tähenda riikliku tähtsusega kaitse eemaldamine seda, et kohe peab hakkama lammutama. Ei, see on liberaalne lähenemine, et omanikul on siin kohapeal otsustusõigus. Mälestise saab mälestiste nimekirjast maha võtta siis, kui see ei vasta riikliku kaitse eeldusele. Nii ütleb meile muinsuskaitseseaduse § 20 lõike 1 punkt 4. Riikliku kaitse eeldused loetleb meile muinsuskaitseseaduse § 10. Praegu on tõepoolest muinsuskaitseseadus seda meelt, et kõik ajalookihistused on olulised. See § 10 väärib samuti muutmist. Aitäh!