Kõne riigikogus sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (295 SE) esimesel lugemisel
Liisa Pakosta
Summary
Liisa Pakosta kõneles Riigikogus eelnõust 295, rõhutades vajadust personaalse riigi järele, mis vastaks iga inimese unikaalsetele vajadustele, sealhulgas eakate ja väheliikuvate inimeste pääsu tagamisele panga teenustele. Ta tõi esile näite Mustamäe Swedbanki külastusest, kus märkas, et paljud eakad kliendid, eriti internetipanka mittekasutavad, pidid füüsiliselt pangakontorisse minema. Pakosta kiitis pangatöötajate suurepärast teenindust, kuid rõhutas vajadust riigi teenuste kohandamise järele, et need vastaksid paremini erinevate inimeste, sh eakate ja erivajadustega inimeste, vajadustele. Eesti 200 soovib seletuskirja täiendamist, et see kajastaks, kuidas riik plaanib pakkuda personaalseid teenuseid, mis võimaldavad inimestel elada nii, nagu nad seda vajavad, sealhulgas raha kogumist pangakontol ja sularaha saamist koju.
Aitäh! Head inimesed! Ma vahelduseks räägin törts asjast ehk eelnõust 295. Käisin eile Mustamäel Swedbanki teeninduses, selleks et aidata ühte eakat väheliikuvat inimest. Kõigepealt tahaksin väga kiita sealseid Swedbanki teenindajaid väga hea teeninduse eest. Aga mitte selleks ma siia pulti ei tulnud. Võib-olla oli see juhus, aga ka kõik teised inimesed seal teeninduses olid eakad ja osa nendest väheliikuvad. Mitte kellelgi neist ei olnud, niipalju kui kuulda oli, internetipanka. See oli ilmselgelt põhjus, miks nad seal Mustamäe Swedbanki kontoris üldse kohal pidid olema.
Aga et mitte luua ealiselt vale stereotüüpi, siis ütlen, et kahtlemata ei olnud seal kohal kõik need väga tublid ja kepsakad eakad inimesed, kes samal ajal surfasid internetis. Inimesed on erinevad, inimeste vajadused on erinevad ja kahtlemata peame me riigina sellega arvestama.
Eesti 200 seisab selle eest, et riik oleks olemas inimese jaoks ja mitte vastupidi. Eesti 200 seisab selle eest, et riik oleks inimese jaoks olemas sellisena, nagu inimene seda vajab. Ilmselgelt vajavad erinevad inimesed riiki erinevalt. Ja nii jõuamegi personaalse riigini.
Eelnõu seletuskiri tegeleb kaunis palju sellega, kuidas ametnikel oleks lihtsam. Seda näiteks SÜS‑i muudatuste juures. Aga siit ei ilmne, kuidas me teeme personaalset riiki ehk kuidas täpsemalt on riik inimeste jaoks ikkagi olemas, iga inimese jaoks personaalselt. Lihtsustatult ja näitlikustatult on probleem ja lahendus järgmised. Esiteks, ilmselgelt ei ole IT-süsteemide ehitus tegelikult nii keeruline. See, et Eestis siiamaani makstakse pensione ja toetusi osaliselt käsitsi, on üks jama asi, mis loomulikult tuleb lahendada, ja see tuleb lahendada võimalikult efektiivselt. Aga see küsimus, mida me SÜS‑i muutmise puhul arutame, ei ole ju tegelikult IT‑arenduse küsimus. See on küsimus sellest, kas memmekesel on mugav ja võimalik nii, et ta saab osa raha edaspidigi sularahas koju kätte ja osa raha edaspidigi lihtsalt ja mugavalt pangaarvele koguda, no näiteks kirsturahaks selleks mõeldud kogumiskontole.
Mõni võib nüüd küsida, miks see üldse vajalik on. Kahjuks meenutan siinkohal väga hea sõnaga oma klassivenna Allani vanaema, kes mõrvati metsatalus röövmõrtsuka poolt, kes ilmselt otsis seda natukest sularaha, mis seal olla võis. Sealsamas metsatukas olime käinud [vanaema] imelisi küpsetisi söömas ja iga kord pani ta meile moosipurke kaasa. Ja no siis selline elutee lõpp.
Me tegelikult saame väga hästi aru, miks memmeke või taadike või ka noorem sügava puudega inimene võib väga õigesti ja vastutustundlikult tahta ja vajada, et osa tema rahast oleks kodus sularahana ja osa intressi kogumas pangaarvel, näiteks kirsturahaks või selleks, et lõpuks osta endale arvuti, et internetis surfata. See on tegelikult kõik väga vastutustundlik ja kena asi, mida üks inimene teeb iseenda, pere, lähedaste ja kogukonna jaoks. Samal ajal vajab ta selle raha kogumise kõrval tõepoolest ka sularaha, et maksta naabri-Jürile, kes talle toidu koju toob ja küttepuud aitab ahju juurde tuua. Loomulikult, kõige selle kõrval peab riik olema võimalikult efektiivne.
Järelikult ei ole küsimus mitte selles, kas inimesel on üks või mitu pangakontot, vaid küsimus on selles, kas personaalne riik võimaldab inimesel elada nii, et tal on osa raha käes sularahana riigi poolt [koju] tooduna ja osa raha kogumiskontol, nii et ta saab vajalikeks asjadeks raha koguda.
Eesti 200 poolt soovime minimaalselt teise lugemise seletuskirja selliselt täiendada, et oleks selgelt kirjas, kuidas personaalne riik on näoga inimeste poole ja pakub teenuseid nii, nagu inimene neid vajab. Kuidas hakkab asi välja nägema Mati ja Ivani, Maali ja Svetlana jaoks, kes soovivad edaspidigi osa raha koguda pangas ja osa raha saada sularahana koju kätte? Võib-olla tuleb esimese ja teise lugemise vahel ka vaadata, ehk saab seda SÜS‑i õigusselgemaks ja paremaks teha, et see personaalsete teenuste osa oleks inimeste jaoks väga selgesti olemas.
Oleme avatud heaks ja konstruktiivseks parlamentaarseks aruteluks, et leida koos need lahendused, et personaalne riik oleks iga üksiku inimese poole näoga, efektiivselt ja just nii, nagu inimene seda vajab. Aitäh!