Kõne riigikogus õiguskantsleri ettekande “Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud” juurde

Summary

Liisa Pakosta tänab õiguskantslerit oluliste küsimuste tõstatamise eest, rõhutades Eesti 200 pühendumist keskkonnakaitsele ja põhiõigustele. Ta toob esile rohelise majanduse tähtsust ja vajadust tagada pikaajalised plaanid ettevõtluse ja looduskaitse ühildamiseks, et vältida segadust ja tagada hea riigijuhtimine. Pakosta kutsub üles koostööle kõigi fraktsioonide vahel, et tagada keskkonnasõbralikud ja jätkusuutlikud lahendused Eesti tuleviku jaoks, rõhutades Eesti 200 kui kõige rohelisema erakonna rolli selles protsessis.

Aitäh! Lubage mul kõigepealt Eesti 200 fraktsiooni nimel tänada õiguskantslerit nende väga oluliste küsimuste Riigikogu saali toomise eest. Tõtt-öelda oli seesama suur segadus, millest Ülle Madise meile rääkis, üks põhjustest, miks palju rohelisi ettevõtjaid ja ettevõtlusmeelega rohelisi inimesi Eesti 200 ridades oma kodudest välja tulid, programmi kokku kirjutasid ja valimistele läksid. 

Et kliima kaitse ja põhiõiguste küsimus just nimelt koos vaadatuna meie jaoks nii olulised on, tuleneb pika plaani vajadusest – sellest, et see on tõepoolest ääretult oluline. Mitte ainult meile siin täna, vaid meie lapselapselapselastele ja sealt edasi, kes polegi veel sündinud. Et ka nemad saaksid puhast metsaõhku hingata, allikavett juua, et ühtlasi oleks neil leib laual ja majandus Eestis toimiks. Eesti 200 lipukiri on, et uus majandus on roheline ja roheline on uus majandus. Ehk meie kaitseme nii looduse kui ka inimeste õigusi. 

Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmena ja Eesti 200 nimel ütlen kohe ära ka selle, et meie kõigi ülesanne siin saalis on edaspidi teha tööd niimoodi, et õiguskantsler sarnaste ettekannetega enam siia saali ei tuleks. Täpsustan kohe: et ta ei peaks selliste ettepanekutega meie saali tulema. Et ei oleks sellist olukorda, kus Eesti võtab endale rõõmsalt detailseid kohustusi, mõtlemata läbi, kuidas täpselt, millal täpselt ja mis raha eest see kõik hakkab mõjutama tädi Maalit Tõrva korteriühistus, onu Igori kaevuritööd või oma majataguse metsa kasvamise pärast muretsevat perekond Tamme. Et ei oleks enam sellist olukorda, kus õiguskantsler peab tulema ja ütlema: “Sõbrad, te võtsite kohustused, tähtaeg läheneb, aga te pole ikka veel lillegi liigutanud.” Inimeste õigus heale riigijuhtimisele ja õigus heale haldusele on küll mitte nii otsesõnu, aga ikkagi päris otse ka meie riikliku iseolemise ja usalduse vundamendi kivideks. Inimeste õigus heale riigijuhtimisele ja õigus heale parlamentaarsele debatile, asjade mitte ainult õigeaegne, vaid ka mõistliku kiirusega ära tegemine on Eesti 200 programmi üks kandvaid ja läbivaid lubadusi. 

Nii et me oleme siin õiguskantsleriga täitsa ühte meelt ja tulnud olukorda parandama, õlga alla panema – loodetavasti koos kõikide teiste fraktsioonidega. Eesti 200 on oma programmi järgi selle Riigikogu kõige rohelisem erakond, aga me meelsasti jagame seda tiitlit ka teiste fraktsioonidega. Meil on programmis väga detailsed lahendused, millest paljud jõudsid ka koalitsioonileppesse. Seega meie usume, et Eesti tuleviku jaoks nii vajalik rohepööre saab toimuda nüüd. Eesti 200 usub majanduse võimekusse ja ettevõtjatesse, kes saavad vajaduse korral oma tegevust muuta, kui sellest on piisavalt pikalt ette teada. Sellest ju õiguskantsler tegelikult rääkiski. 

Pikalt ette teada asjad on keskkonnasõbralikumad väga mitmel põhjusel. Võtame kas või näite oma nina alt, või täpsemalt, aknast välja vaadates. Suur osa sellest hoonekompleksist, kus me praegu oleme, on ehitatud pikalt ette teada olevate reeglite raamides. Lübecki õigus püsis üsna väheste muudatustega üle 600 aasta järjest ja paistab, et ehitusinvesteeringutele mõjus see hästi. Ei midagi uut siin taeva all, peale lifti. Ja ma väga tänan õiguskantsler Ülle Madiset, et ta tõi esile vajaduse vanemate majade fassaadide renoveerimisel liftivalmidus või lift ise lisada. Väga oluline meeldetuletus.

Aga vaatame mõnda detaili õiguskantsleri ettekande juures lähemalt. Pikk plaan on oluline Eesti inimeste jaoks, Eesti ettevõtjate jaoks, Eesti riigi jaoks. Võib-olla tõesti 600 aastat on veidi ülepaisutatud pikkus, aga ainult veidi. Eesti 200 fraktsioon toetab head menetlustava ja sedagi, et kobareelnõudega ei aetaks asju segaseks ja kõigil lõpuks juhet kokku. Seega, meie toetame, et vajalikud muudatused tehakse ikkagi valdkondlikes seadustes. Kliimaseadus kui selline võib küll vajaduse korral sündida, ent tegu oleks sellisel juhul pigem katusotsusega, mis, kus ja millal juhtuma hakkab Eesti õigusruumi rohepöördes. Hästi oluline selle kõrval on Eesti 200 programmi järgi ka see, et otsused sünniksid pikaajaliste kokkulepetena ettevõtjate ühendustega ja et nende kokkulepete tulemused tõepoolest ka seadustesse jõuaks, nagu siin juba juttu oli. 

Pikad plaanid tööstusharude kaupa on vajalikud, hädatarvilikud ning nende peale saab ja tuleb ehitada ka õiguslik raamistik. Nüüd võib keegi muidugi 8öelda, et ettevõtjad on saatanast ja vaadata tuleb ainult looduskaitselist poolt. Eesti 200 usub, et inimliik on ka väärtuslik osa looduslikust mitmekesisusest ning et ei ole õige minna lihtsa lahenduse teed – see oleks vale. Meil on vaja nii rohelist ettevõtlust looduskeskkonna hoidmiseks kui ka toetusi, kas või soode taastamist, puude istutamist ja nii edasi. Kõik see vajab lisaks Eesti inimestele maksutulusid. Me teeme seda kõike üheskoos ettevõtjatega, täpselt nii seisab nii meie programmis kui ka koalitsioonileppes. Ja kui ettevõtjatele tundub, et üks või teine minister pole neid ära kuulanud, siis lisaks õiguskantslerile võib päriselt tulla Riigikokku valitud rahvaesindajatele seda muret otsekohe teada andma. 

Aga, sõbrad, mis siis juhtub, kui me neid kokkuleppeid tööstusharudega ei teeks? Kas siis oleks loodusel kuidagi parem? Vastupidi, kui ei ole pikka plaani, siis lähevad need segaduses ettevõtjad kas või igaks juhuks maksimeerima oma kasumit, kiirustades ja uisapäisa. Selliste kokkulepete mittetegemine tähendab seda, et ettevõte üritab võimalikult kiiresti oma kasumi kätte saada, sest tema jaoks ei ole tulevikku olemas, ja siis ollaksegi täiesti põhjendatult mures – nii nagu me ka Eesti 200-ga täna oleme –, et miks siin tee ääres on mets maha võetud või miks siin meie kodu taga on mets maha võetud. Kui ei ole teada, kuidas see juhtub pikas perspektiivis, pika plaani järgi, ja kuidas tegutseda saab, siis seitsme ahvi kiirusel võtavadki ettevõtjad selle igaks juhuks ette – inimesed on ikkagi inimesed. Niisiis, pikad valdkondlikud kokkulepped ja ettevõtjate kindlustunne tähendavad seda, et kaevamised, puude langetused ja kõik muu selline tehakse rahulikult, pikalt ette planeeritult ja sellestki juba tulenevalt kõige õigemal ajal ja kõige loodussäästlikumal viisil. 

Eraldi on õiguskantsler välja toonud põlevkivikaevandused. Tõepoolest, ka seal on vaja pikki kokkuleppeid. Pacta sunt servanda ehk need load ja lubadused, mis on juba antud, kuuluvad Eesti 200 vaates täitmisele. Seaduste tegemine on meie töö, rohepööre on suur muutus, suure vastutusega. Hoidkem seda vastutust! Seda vajavad nii Eestimaa loodus kui ka meie lapsed. Riigimehelikkus ja väärtuspõhisus on siin hädatarvilikud. Aitäh!