Kõne riigikogus: Lahendusi Eesti majanduse tootlikkuse tõstmiseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks
Liisa Pakosta
XV Riigikogu, III istungjärk, täiskogu istung
Neljapäev, 16.05.2024, 10:00
“Aitäh! Aitäh kõikidele ettekandjatele ettekannete eest teemal “Kuidas tõsta tootlikkust Eesti majanduses?”! Oma ettekandes Eesti 200 fraktsiooni nimel püsin ka selles teemas. Toon välja kaks lahendust, sest ajaliselt ei ole rohkem lihtsalt võimalik.
Meie majandusminister Tiit Riisalo on seadnud eesmärgiks, et Eestis tõuseks tootlikkus kümne aastaga 110%‑ni Euroopa Liidu keskmisest. See plaan on pikem ja põhjalikum, aga bürokraatia vähendamine vähemalt 25% on üks nendest [eesmärkidest], mis ka ettekannetes vastu kajas. Eesti peab saama maailma kõige efektiivsema avaliku sektoriga riigiks. Tõesti, kui me vaatame seda, et meil on Eesti ettevõtjatele rohkem kui 400 erinevat kohustuslikku aruannet, aastas on umbes 250 tööpäeva, keskmiselt – keskmiselt! – kulub ühe aruande tegemiseks üks nädal ja see teeb iga ettevõtte kohta keskmiselt 2000 tööpäeva aastas, siis see on ilmselgelt liiga palju. Me oleme ikkagi nagu lolliks läinud erinevate aruannete nõudmisega ja oleme olnud riigina liiga laisad ettevõtjate koorma vähendamisel. Aruandluse tegemine andmepõhiseks, aga sealjuures ka üle vaatamine, kas kõiki neid aruandeid on tarvis, on see, mis võiks anda kõige kiiremat leevendust.
Teiseks, kontrollimise vähendamine ja usalduse põhimõtte suurem rakendamine peaks samuti vähendama ka riigi enda kulusid tohutule kontrollimisele. See ei ole ainult ettevõtjate koormuse vähendamine, vaid ka riigi enda halduskoormuse vähendamine.
Teisel teemal peatun pikemalt ja see on tööjõupoliitika. Toon välja kaks lahendust. Esiteks, siin on mitu esinejat rõhutanud, et Eestis on puudu inseneridest. Niimoodi see on ja üks vastuseid sellele murele on tegelikult sooline võrdõiguslikkus, millest täna kahjuks veel räägitud ei ole. Rohkem insenere tähendab seda, et meil on vaja insenere nii meeste kui ka naiste hulgast. Eesti on silmapaistvalt suure soolise segregatsiooniga riik, mis tähendab seda, et noormehed õpivad meil peamiselt ühtesid erialasid ja neiud peamiselt teisi erialasid. Sellest ülesaamine annaks meile OECD analüüsi kohaselt igal aastal majanduskasvu 0,7 protsendipunkti või 2,3% täiendavat tõuget sisemajanduse kogutoodangule elaniku kohta. Kui me lisame soolisest segregatsioonist üle saamisele ka poiste ja tüdrukute võrdsema jagunemise haridusvaldkonnas, siis see toob kaasa veel ligikaudu 0,3 protsendipunkti kasvu aastas. See tähendab, et ainuüksi soolise võrdõiguslikkuse edendamisega me saavutaksime 1% majanduskasvu aastas.
Vähemalt 20 aastat on ettevõtjad palunud poliitikuid, et kuulge, võtke midagi ette põhikooli riikliku õppekavaga ja sealse tehnoloogiaõpetusega. Vaatasin just üle, terves tehnoloogiaõpetuses ei esine isegi sõna “tootlikkus” mitte ühtegi korda. Tsiteerin: “II ja III kooliastmes määratakse õppeainete nädalatundide arv klassiti nii, et [tehnoloogiaõpetuse] õppekorralduses on õpilastele tagatud võimalus omandada taotletavad teadmised, oskused ja pädevused nii tehnoloogiaõpetuses kui ka käsitöös ja kodunduses sõltumata sellest, mis õpperühma õpilane kuulub.” Vaat see on üks Münchhauseni ime! Riiklik õppekava näeb meil tõepoolest siiamaani ette, et sõltumata sellest, millisesse õppegruppi sa põhikoolis kuulud, pead sa ime läbi omandama mõlema õppegrupi õppepädevused. No praktikas siiski imet ei sünni ja kahjuks me näeme koolides tänase päevani seda olukorda, kus õpetaja tuleb klassi ette ja ütleb: “Nii, palun jaguneme rühmadesse.” Poisid tõstavad kõik käe püsti: “Meie tahame minna tehnoloogiasuunda.” Tüdrukud tõstavad ka kõik käe püsti, ütlevad: “Me tahame ka tehnoloogiasuunda minna.” Aga õpetaja on sunnitud käsi laiutama ja ütlema, et kahjuks poistest on see grupp juba täis ja teie, tüdrukud, siiski palun heegeldage. Nii et see põhimõtteline asi, mida ettevõtjad on aastaid ja aastaid rõhutanud, tuleb ära lahendada.
Meil on väga suur mure ka poiste õiguste kaitsega tervikuna haridussüsteemis, sest poisid jõuavad kõrgematele haridusastmetele oluliselt vähem. Ka seal on osa meie inseneride puudusest kinni. Põhikooli lõpus kantakse liiga palju noormehi sõna otseses mõttes maha. Selle peaks lahendama õppimiskohustuse pikendamine, mida veab haridusminister Kristina Kallas. Nii et veel kord, Eestis annaks soolise võrdõiguslikkuse parandamine OECD analüüsi kohaselt 1% majanduskasvu aastas.
Ja teine asi: töösuhete paindlikkus. Me oleme täna liiga vähe rääkinud tehisintellektist tootlikkuse kasvatamisel. Me oleme täna tootlikkuse kasvatamise puhul liiga vähe rääkinud sellest, et tehisintellekti parem ärakasutamine peab meid kui poliitikuid sundima vaatama töösuhted uue pilguga üle. Kahjuks me nägime platvormitöö puhul seda, et sisulise arutelu asemel olid meil isiklikud, täiesti ebaõiglased rünnakud. Meie Eesti 200 poolt küll ütleme, et uued töötamise viisid, kaasaegne tehisintellekti kasutamine ning kaasaegne IT-võimaluste kasutamine tööturul vajab põhjalikku ja sisukat arutelu. Seda tuleb teha, sellest ei saa mööda vaadata, sellest oleks nii töötajate huvides kui ka majanduse tootlikkuse huvides täiesti ebaõige ja ebaõiglane mööda vaadata. Me ei saa minna edasi ainult nendesamade töösuhetega, mis lepiti kokku eelmise tööstusrevolutsiooni ajal, mäletatavasti see oli 19. sajandi lõpu poole. Praeguse tehisintellekti revolutsiooni ajal on igal juhul vaja vaadata üle ka uued töötamise viisid ja uued töötamise tingimused, selleks et Eesti ja Eesti ettevõtete konkurentsivõimet parandada.
Lõpetan sellega, et konkurentsiõiguse parandamine on Eesti 200 arvates äärmiselt oluline. Eesti 200 on teinud konkreetsed ettepanekud, kuidas tõesti konkurentsiõiguse rikkujaid õiguspäraselt ja kiiremini trahvida, trahvida suurelt ja tagada vaba konkurents, aga tagada see nii, et Eesti põhiseaduslikud väärtused on ka kaitstud. Aitäh!”