Kõne riigikogus koolilõuna toetuse alammäära tõstmise arupärimisega seonduvalt
Liisa Pakosta
Summary
Liisa Pakosta tänab Riigikogus koolide ja lasteaedade kokkasid ning rõhutab Eesti 200 programmis toitumise tähtsust. Ta kritiseerib valeväiteid koolilõunate kohta erakonna programmis ja toob välja kaks konkreetset punkti: mahetoidu toetuse kasv ja taimetoiduvaliku pakkumine koolides. Pakosta tõstatab olulise küsimuse toidu raiskamise kohta koolides ja ühiskonnas laiemalt, pakkudes välja lahendusi toidujäätmete vähendamiseks ja toidu väärtustamise õpetamiseks noortele. Ta kutsub üles ületama erakondlikke piire ja töötama koos toiduraiskamise vastu ning väärtustama koolide ja lasteaedade toitlustajate tööd.
Ma kõigepealt alustuseks tahaksin tänada kõikide lasteaedade ja koolide kokkasid, kes ka minu enda lastele on äärmiselt suurepäraseid lõunasööke, ooteid ja hommikusööke valmistanud. See areng, mida me oleme Eestis näinud, on olnud lapsevanema seisukohast ju täiesti vaimustav. See, et koolid on lisanud lõunasöökidele juurde ka hommikusöögid, tagab tõesti selle, et me saame olla kindlad, et iga laps Eestis saab oma kõhu täis, vajalikud tervislikud kalorid kätte ja koolide või lasteaedade toitlustamise vaates ei ole ühtegi takistust lapsel kasvada terveks ja tugevaks inimeseks. Kui ma käin mööda Eestimaa koole, külastan ma peaaegu alati koolide köögipoolt. Siinkohal palavad tervitused – viimati käisin Suure-Jaani Koolis – selle kooli kokale, Aime Härmile. Suure-Jaani rahvas rääkis, et Aime Härm koolikokana on seal täielik lemmik, mis näitab tegelikult koolisöögi laiemat sotsiaalset mõju.
Aga tulin siia selleks, et rõhutada, et ei vasta tõele, et Eesti 200 programmis pole sõnagi koolilõunast. See on lihtsalt häbitu vale. Meie programmis on tervelt kaks punkti, mis räägivad otseselt koolilõunast. Nimelt, toitained peaksid tulema lähedalt – mahetoidu osa. Seda, et mahetoidu toetus kasvab järgnevatel aastatel riigieelarves, tõi ka peaminister esile. Nii et selle punktiga on hästi. Teine punkt, mis on meie [programmis]: koolilõunana peaks suutma pakkuda ka taimetoiduvalikut. Ka see on tegelikult üha rohkemates koolides juba hästi kättesaadav ja tegeleme sellega edasi. Mõlemal juhul tulebki vaadata, kas üldse on vaja mingit seadust muuta, kuna me ei kavatse taganeda sellest, et kohaliku omavalitsuse kohustus on koolilõunat pakkuda. Siinkohal vaatan näiteks Tallinna linna poole, kus terviklik rahastus ühe õpilase kohta jääb naabervaldadele tugevasti alla. Nii et mõnel kohalikul omavalitsusel, näiteks Tallinna linnal, on tõepoolest arenguruumi õpilastele parema õppekeskkonna pakkumisel.
Aga tulin siia ette ka selle pärast, et tõstatada ühe küsimuse, mida me ehk kõik üheskoos, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, peaksime lahendama. See on nimelt toidu raiskamine. See kahjuks on see, mis sageli koolilõunatega koos käib. Kas me suudaksime üheskoos jõuda lahendusteni, [mille puhul] me seame esikohale selle, et eelmise päeva toidujäägid – kunagi ei tea ju ette, kui palju üle jääb – oleks ikkagi päriselt võimalik järgmise päeva lõunasöögiks ära kasutada. Praegu on ju terve rida bürokraatlikke takistusi, mis seda tegelikkuses teha ei lase: pikalt ette kinnitatud menüüd, väga täpne kaloraaži arvestus, kuskilt veel tsentraalselt seda kõike korraldatakse. Kallid inimesed! Selles olukorras me ei suuda oma noortele õpetada seda väärtuslikku teadmist, et mitte ühtegi suutäit toitu ei tohi ära visata, ja toit, mis üle jääb, on tegelikult võimalik järgmiseks toidukorraks ära kasutada. Ma usun, et see on üks küsimustest, mille puhul me saame kõik erakondadeüleselt kokku tulla ja seda asja lahendada.
Teiseks, kas me suudame üheskoos jõuda lahenduseni, et ka näiteks poodides ei lõppe täiesti kõlbliku toidu müük kell 23.59, sellepärast et lihtsalt kuupäev sai otsa. Me kõik teame ju väga hästi, et see toit on järgmisel päeval täpselt sama hästi söödav. Kas me kõik üheskoos jõuaksime ka selleni, et koolilõuna puhul me saaksime koolinoori endid lubada palju rohkem senisest teisele poole letti, päriselt kööki appi, kartmata seda, et äkki keegi lõikab näppu? See, et meie noored on irdunud sageli niisugusest suuremast toiduvalmistamise kogemusest, juhul kui nad ei ole just noorkotkad, kodutütred või skaudid, võib ühel heal hetkel valusasti kätte maksta. Tõesti tasuks üle vaadata need regulatsioonid, et me saaksime seda kasvatuslikku aspekti palju paremini kasutada.
Aga ka see pole kõik. Kas me saaks üheskoos kõik jõuda selleni, et Eesti, mitte ainult koolinoored, vaid Eesti tervikuna, ei oleks üks kõige suuremaid toiduraiskajaid Euroopa Liidus? Kas me suudaksime jõuda selleni, et heakene küll, kui meil jääb mõnikord midagi üle, siis see jõuab õigesse kohta, kas uuesti mullaks, biokütuseks või milleks iganes see parasjagu kõlbulik on, et me saame selle asja ühiskonnas parandada? Kas me jõuaks üheskoos selleni, et me saaksime koolinoorte abil suure sammu edasi astuda mitte aastate pärast, vaid palju kiiremini? Kas me jõuaksime selleni, et iga koolinoor ja iga täiskasvanu, aga ka juba iga lasteaialaps saaks aru, et suure, raske vaevaga, paljude inimeste töö tulemusena lauale jõudnud söögiamps on seda väärt, et see ära süüa ja seda mitte raisata, mitte ära visata, või vähemasti, kui see üle jääb, siis igal juhul järgmise päeva toidukorraks ära kasutada?
Ma alustasin kohalike omavalitsuste kohustusega. Kui on kohalikel omavalitsustel mõni [idee], mida saaks paremaks teha selle toidu raiskamise vähendamisega, või mõni mure, mis vajaks täiesti konkreetset seaduse muudatust, selleks et see raha, mis kohalikel omavalitsustel on kasutada nii nende enda kasvanud eelarvest kui ka riigipoolsest toetusest, oleks paremini ja väärtuslikumalt ära kasutatud, siis tasub Riigikogule sellest ikkagi otse märku anda. See, et me koos töötame selle nimel, et toitu ei raisataks, ja see, et me koos töötame selle nimel, et lapsed oskaksid päriselt toitu väärtustada, on seda väärt. Me [peaksime] ületama erakondlikud barjäärid ja mõtlema selle asja peale koos.
Suur tänu tähelepanu eest! Ja veel kord, minu suur ja siiras tänu kõikidele koolide ja lasteaedade kokkadele ja köögiabitöölistele, kes iga päev seda tööd, väga väärtuslikku tööd teevad. Aitäh!