KOLUMN | Liisa Pakosta: võrdsed võimalused pole sugugi kõigile tagatud. Toon näited
Liisa Pakosta
Tööjärge ootab näiteks ligipääsetavuse küsimus.
Pärast seitset aastat organisatsioonide koolitamist olen asunud nüüd ise „teisele poolele“ ehk ülemuseks, kes vastutab võrdsete võimaluste eest nö põllul. Eestis seni esimene volinik, kes tööandjana peab tööd ja teenuseid korraldama. Kas asjad paistavad teistmoodi? Ei. Kas võrdsed võimalused on tagatud? Sugugi mitte alati.
Ebavõrdne olukord
Üldiselt võiks iga teenusepakkuja tähele panna, kui tema teenusele on kellelgi kehvem ligipääs inimesest endast mittesõltuval põhjusel. Toon näite teenusest, mille saamiseks on osad ebavõrdses olukorras.
Muinsuskaitseamet vahendab mälestiste ja muinsuskaitsealade maja- ning korteriomanikele riigipoolset rahalist toetust muinsuskaitseliste omandipiirangute talumise eest, mida kultuuriväärtuste omanikele on sellesama riigi poolt peale pandud. Omanikul või valdajal tuleb raha taotleda (praegu on just taotlusvoor käimas). Raha on vähe ja selle jagamiseks reastatakse taotlused punktide alusel. Lisapunkte saab see, kes on suutnud leida võimalikult suure oma- või kaasfinantseeringu.
Probleem on selles, et suurem osa kõige tavalisematest koduomanikest ei saa parimagi tahtmise korral mitte kusagilt kaasfinantseeringut taotleda. Kui uut katust vajab näiteks riigikool, siis tuleb raha riigieelarvest, maapiirkonnas ka mõnest vahvast projektist või isegi omatulust koolisaali väljarentimise eest. Sellesama kooli õpetaja, kelle kodu on kõrval muinsuskaitsealal, ei saa isegi mitte unistada sellistest kaasfinantseeringutest. Riigipoolne kohustus maja remontida ja korras hoida on aga mõlemale ühesugune. Tegelikud võrdsed võimalused oleks tagatud siis, kui hinnataks lihtsalt nõutava omafinantseeringu olemasolu.
Eriti oluline on võrdne võimalus inimese jaoks aga siis, kui inimesest endast mittesõltuva pärast ei saa ta oma kutsealal töötada. Näiteks on muinsuskaitse valdkonnas töötamiseks vajalik riiklik pädeva isiku tunnistus, mida väljastab seaduse alusel muinsuskaitseamet. Omakorda on sellise tunnistusega inimest seaduse kohaselt tarvis tööde tellijal.
Pädevustunnistust saab aga taotleda ainult see inimene, kes on samal, pädevustunnistust nõudval tegevusalal vähemalt neli justnimelt viimast aastat tegutsenud, näiteks pädevustunnistusega inimese käe all. Aga ütleme, et üks tubli mees oli hästi välja õppinud, aga vahepeal sündisid talle kaks armast last ning ta oli need neli aastat hoopis lapsehoolduspuhkusel?
Järge ootab ligipääsetavus
Sellisel juhul ta ei saa oma erialal tööle hakata enne veel vähemalt nelja aasta möödumist, ehk kokku pärast kaheksa-aastast pausi. Laste kasvatamise tõttu ei tohi mitte keegi halvemasse olukorda sattuda, kuna sedagi kohustust loetakse millekski, mis ei allu inimese tahtele. Laps on olemas ja tema eest lihtsalt tuleb hoolt kanda. Õnneks oleme juba saanud valdkonna spetsialistidelt erinevaid ettepanekuid, kuidas võrdseid võimalusi luua. Selliseid lapsevanemaid põhjendamatult väljapääsmatusse olukorda panevaid piiranguid ei tohiks ühelgi kutsealal olla.
Võrdsed võimalused on väga olulised ka organisatsiooni töötajate jaoks. Muinsuskaitseametis on olnud väga hästi korraldatud näiteks vaba aja andmine perekondlikeks olulisemateks sündmusteks ja rõõm on näha töötajate hulgas nii verinoori kui asendamatutena panustavaid pensioniealisi.
Õnneks on meil palju lapsevanemaid ja vanavanemaid. Kui on töö tõttu palju mööda Eestit liikumist, saab sedagi teha pereinimestele sobivamaks. Näiteks peaks ema, kellel pole oma last kellegagi jätta, saama ju sõita oma ametiautoga mõnda kaugematki mõisa- või ohvrikivi omanikku nõustama, laps ligi. Vanematelt maalidelt näeme, kuidas lapsed olid töö tegemisel kaasas veel enne viimast siinkandi sõdagi. Lisakulu sellest ei teki, maksumaksja kokkuvõttes ainult võidab, kui töö- ja pereelu on hästi ühitatud. Ka töötervishoid võidab sellest.
Imetamiseks sobiva ruumi loomine vähemalt meie suurimasse kontorisse on tööülesannete loetellu ka kirja saanud. Paindlik töökorraldus on juba igal võimalusel normiks kujunenud, kuna kõik näevad, kuidas see kasu toob. Tööjärge ootab näiteks ligipääsetavuse küsimus. Kuigi meie arhiiviteenus näiteks pole veel ligipääsetav kõigile, siis tahan rõhutada, et muinsuskaitse taha küll ühegi hoone ligipääsetavaks muutmine jääda ei saa. Riigi- ja omavalitsuste hoonetele on ligipääsetavus vältimatu kohustus. Igale hoonele leiab sobiva lahenduse, mis autentset materjali võimalikult vähe rikub.
Õnneks on võrdsete võimaluste teema selline, mis kunagi otsa ei lõppe, sest alati saab midagi paremaks teha.
epl.delfi.ee 18.09.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120068896/kolumn-liisa-pakosta-vordsed-voimalused-pole-sugugi-koigile-tagatud-toon-naited
Pärast seitset aastat organisatsioonide koolitamist olen asunud nüüd ise „teisele poolele“ ehk ülemuseks, kes vastutab võrdsete võimaluste eest nö põllul. Eestis seni esimene volinik, kes tööandjana peab tööd ja teenuseid korraldama. Kas asjad paistavad teistmoodi? Ei. Kas võrdsed võimalused on tagatud? Sugugi mitte alati.
Ebavõrdne olukord
Üldiselt võiks iga teenusepakkuja tähele panna, kui tema teenusele on kellelgi kehvem ligipääs inimesest endast mittesõltuval põhjusel. Toon näite teenusest, mille saamiseks on osad ebavõrdses olukorras.
Muinsuskaitseamet vahendab mälestiste ja muinsuskaitsealade maja- ning korteriomanikele riigipoolset rahalist toetust muinsuskaitseliste omandipiirangute talumise eest, mida kultuuriväärtuste omanikele on sellesama riigi poolt peale pandud. Omanikul või valdajal tuleb raha taotleda (praegu on just taotlusvoor käimas). Raha on vähe ja selle jagamiseks reastatakse taotlused punktide alusel. Lisapunkte saab see, kes on suutnud leida võimalikult suure oma- või kaasfinantseeringu.
Probleem on selles, et suurem osa kõige tavalisematest koduomanikest ei saa parimagi tahtmise korral mitte kusagilt kaasfinantseeringut taotleda. Kui uut katust vajab näiteks riigikool, siis tuleb raha riigieelarvest, maapiirkonnas ka mõnest vahvast projektist või isegi omatulust koolisaali väljarentimise eest. Sellesama kooli õpetaja, kelle kodu on kõrval muinsuskaitsealal, ei saa isegi mitte unistada sellistest kaasfinantseeringutest. Riigipoolne kohustus maja remontida ja korras hoida on aga mõlemale ühesugune. Tegelikud võrdsed võimalused oleks tagatud siis, kui hinnataks lihtsalt nõutava omafinantseeringu olemasolu.
Eriti oluline on võrdne võimalus inimese jaoks aga siis, kui inimesest endast mittesõltuva pärast ei saa ta oma kutsealal töötada. Näiteks on muinsuskaitse valdkonnas töötamiseks vajalik riiklik pädeva isiku tunnistus, mida väljastab seaduse alusel muinsuskaitseamet. Omakorda on sellise tunnistusega inimest seaduse kohaselt tarvis tööde tellijal.
Pädevustunnistust saab aga taotleda ainult see inimene, kes on samal, pädevustunnistust nõudval tegevusalal vähemalt neli justnimelt viimast aastat tegutsenud, näiteks pädevustunnistusega inimese käe all. Aga ütleme, et üks tubli mees oli hästi välja õppinud, aga vahepeal sündisid talle kaks armast last ning ta oli need neli aastat hoopis lapsehoolduspuhkusel?
Järge ootab ligipääsetavus
Sellisel juhul ta ei saa oma erialal tööle hakata enne veel vähemalt nelja aasta möödumist, ehk kokku pärast kaheksa-aastast pausi. Laste kasvatamise tõttu ei tohi mitte keegi halvemasse olukorda sattuda, kuna sedagi kohustust loetakse millekski, mis ei allu inimese tahtele. Laps on olemas ja tema eest lihtsalt tuleb hoolt kanda. Õnneks oleme juba saanud valdkonna spetsialistidelt erinevaid ettepanekuid, kuidas võrdseid võimalusi luua. Selliseid lapsevanemaid põhjendamatult väljapääsmatusse olukorda panevaid piiranguid ei tohiks ühelgi kutsealal olla.
Võrdsed võimalused on väga olulised ka organisatsiooni töötajate jaoks. Muinsuskaitseametis on olnud väga hästi korraldatud näiteks vaba aja andmine perekondlikeks olulisemateks sündmusteks ja rõõm on näha töötajate hulgas nii verinoori kui asendamatutena panustavaid pensioniealisi.
Õnneks on meil palju lapsevanemaid ja vanavanemaid. Kui on töö tõttu palju mööda Eestit liikumist, saab sedagi teha pereinimestele sobivamaks. Näiteks peaks ema, kellel pole oma last kellegagi jätta, saama ju sõita oma ametiautoga mõnda kaugematki mõisa- või ohvrikivi omanikku nõustama, laps ligi. Vanematelt maalidelt näeme, kuidas lapsed olid töö tegemisel kaasas veel enne viimast siinkandi sõdagi. Lisakulu sellest ei teki, maksumaksja kokkuvõttes ainult võidab, kui töö- ja pereelu on hästi ühitatud. Ka töötervishoid võidab sellest.
Imetamiseks sobiva ruumi loomine vähemalt meie suurimasse kontorisse on tööülesannete loetellu ka kirja saanud. Paindlik töökorraldus on juba igal võimalusel normiks kujunenud, kuna kõik näevad, kuidas see kasu toob. Tööjärge ootab näiteks ligipääsetavuse küsimus. Kuigi meie arhiiviteenus näiteks pole veel ligipääsetav kõigile, siis tahan rõhutada, et muinsuskaitse taha küll ühegi hoone ligipääsetavaks muutmine jääda ei saa. Riigi- ja omavalitsuste hoonetele on ligipääsetavus vältimatu kohustus. Igale hoonele leiab sobiva lahenduse, mis autentset materjali võimalikult vähe rikub.
Õnneks on võrdsete võimaluste teema selline, mis kunagi otsa ei lõppe, sest alati saab midagi paremaks teha.
epl.delfi.ee 18.09.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120068896/kolumn-liisa-pakosta-vordsed-voimalused-pole-sugugi-koigile-tagatud-toon-naited