KOLUMN | Liisa Pakosta: vene rahvusel ei ole praeguse konfliktiga mingit pistmist

Üks väike majutuskoht väikses maakohas pakkus oma ainsamat vaba tuba Ukraina põgenikele, ent vastuvõttu planeerides tekkis küsimus, kuidas lahendada võimalikku konflikti. Nimelt elavad ülejäänud tubades vene rahvusest ajutised töölised.
Mure tundmine ja nõu küsimine pole kuidagi halb, vale või halvustav, pigem ongi mõistlik läbi mõelda, kuidas saaks võimalikke konflikte ennetada.

Ja vastus oli väga lihtne: esiteks pole tegelikult põhjust arvata, et mingit tüli üldse tekiks, inimlikkust on palju-palju rohkem kui vaenulikkust.

Teiseks – kui ka tüli rahvuse pinnalt peaks mingi väga väikese tõenäosusega tekkima, siis tuleb seda lahendada niisamuti nagu inglase ja itaallase vahelist tüli, või armeenlase ja aserbaidžaanlase vahelist.

Küsitud on ka näiteks seda, kas peaks turvalisuse pärast venelastelt relvad ära korjama, et inimene olla ise näinud, kuidas vene mehed ühes Eesti lasketiirus harjutasid.

Küsija hirm on mõistetav, ent pea tuleb eriti praegu selge hoida. Vene rahvusel ei ole mitte mingit pistmist praeguse konfliktiga, vaatamata isegi sellele, et Venemaa sõjapropaganda üritab rahvustunnetele rõhuda.

Riik ja rahvus on erinevad asjad

Pea külmana hoidmine on vajalik, et ära hoida ühe rahvuse täiesti põhjendamatut halvustamist.

Jah, jutt käib vene rahvusest. Agressor on Venemaa riigi valitsus, mitte vene rahvus. Vaadates Lasnamäele või Annelinnale äravahetamiseni sarnaste elumajade pommitamist ja tsiviilelanike tapmist Venemaa agressiooni käigus, suheldes ukrainlastest sõpradega, on emotsionaalse viha tekkimine igati arusaadav.

Ent viha rahvuse vastu ei aita mitte kedagi, ikka vastupidi.

Mõtelgem kasvõi kõikide nende venelaste peale, kes seisavad oma töö ja vabadusega riskides Putini agressioonile avalikult vastu. Või mõtelgem nende teiste rahvuste esindajate peale, kes on Venemaa agressoritena teise riiki tunginud ja seal lapsi ning naisi tulistanud.

Rahvus ei puutu siin üldse asjasse. Rahvust ei tohi segamini ajada nende tegudega, mida teeb Venemaa kui riik. Rahvuse tõttu kellegi halvemini kohtlemine on Eestis keelatud. Solidaarsus agressiooni alla sattunud riigiga ja vastumeelsus agressorriigi vastu on aga inimlikkuse väljendused.

Kas venekeelsete ajakirjade müügilt eemaldamine on diskrimineerimine?

Venemaa toodete müügilt eemaldamine ei ole diskrimineerimine. Ettevõtjal on laialdane vabadus otsustada, mida ta müüb ja mida mitte. Selline otsus ei tohi olla rahvuse põhine, aga võib vabalt olla seotud agressorriigiga. Asjadel ei ole rahvust, on päritolumaa.

Agressorriigi peatamiseks ja sõja lõpetamiseks saab midagi teha igaüks ja oma solidaarsuse näitamine Venemaal toodetud asjade müügilt eemaldamisel on näide sellisest solidaarsusest.

Minagi tellisin venekeelset ajakirja ja sain levitajalt ilusasti põhjendatud kirja, et nad peatavad Venemaal toodetud ajakirjade müügi, ent jätkavad teistes riikides toodetud venekeelse ajakirjanduse kojukandega.

Mulle kui kliendile tundub see mõistlik, arvestades kasvõi üksnes viimasegi vaba ajakirjanduse sulgemist ja sõnavabaduse lõpetamist Venemaal.

Küll aga oleks Eesti seaduste järgi lubamatu, kui keeldutaks müüki võtmast näiteks vene rahvusest inimeste meisterdatud esemeid, viidates töö teinud inimese rahvusele.

Samuti on Euroopa liidu sees tagatud kaupade vaba liikumine, aga see ei puuduta Venemaad. Riik ja rahvus on ka siin erinevad asjad.

Ammugi oleks täiesti lubamatu mitte võtta tööle inimest selle pärast, et ta on näiteks vene või ukraina või eesti või šoti rahvusest, või kohelda sõjapõgenikke erinevalt rahvuse põhiselt.

Sõjapõgenike erinev kohtlemine nende päritoluriigi järgi on aga vajadusel õiguspärane osa põgenikustaatuse määramisel. Riik ja rahvus on erinevad asjad.

Küsitud on, kuidas suhtuda sellesse, et ettevõtted pakuvad tööd just Ukraina sõjapõgenikele. Et kas see pole ebavõrdne kohtlemine nende suhtes, kes ka tööd otsivad, ent pole põgenikud?

Sellised ajutised meetmed on loomulikult lubatud ja isegi soositud juba kasvõi sellel põhjusel, et sõjapõgenikku ei määra jällegi rahvus, vaid sõjapõgeniku staatus.

Me saame ju kõik aru, et nende inimeste võimalustel meiega ühtemoodi elu nautida on hoopis teistsugused, praegu ületamatud ja väga traagilised piirid peal. Seega on igati mõistetav, et põgenikele pakutakse inimväärse elu hetki nii palju kui võimalik, ja võimalus tööd teha olematute valikute tingimustes on üks osa inimväärikuse hoidmisest.

Propaganda või ühtehoidmine?

Mõnes inimeses tekitab mõistatavat segadust see, et kui rahvustunnuse alusel erinev kohtlemine on keelatud, kuidas saame siis rääkida ukrainlaste kaitsmisest venelaste vastu?

Ega see parim sõnastus olegi, ehkki on suupärane kiire infovoo kontekstis.

Paraku on aga osa Venemaa sõjaõhutuspropagandat tuginemas valeväitele, justkui pole ukrainlasi kui rahvust üldse olemas. Vastupidise ehk siis faktilise tegelikkuse kinnitamine on osaks vastusest sellele valele.

Paljud etnilise kuuluvuse järgi teiste rahvusgruppide esindajad tunnevad ennast täna ukrainlastena, kellele tehakse liiga. Ukrainlasest on saanud koondnimetus Venemaa agressiooni ohvritele, kelle hulgas on tegelikult väga paljude rahvuste esindajaid.

Ukrainlaste kaitsmine venelaste vastu tähendab praeguses kontekstis eelkõige Ukraina riigi elanike kaitsmist Venemaa agressiooni eest. Meie saame aga rääkida kõikide oma vene rahvusest tuttavatega ja vastastikku kinnitada, et Venemaa agressioon tuleb otsekohe lõpetada.

Infosõda käib selle üle, et kes hoiab kokku ja milliste väärtuste nimel kokku hoitakse. Ukrainlased kui rahvus oma iseseisva riigiga on üks nendest väärtustest.

Ligimestest lugupidamine, teistest inimestest hoolimine täiesti sõltumata kellegi rahvusest on teine.

Ja agressorriigile vastu seismine on kolmas väärtus, mille nimel vabad ja demokraatlikud riigid praegu ja loodetavasti aegumatult ühte hoiavad.



epl.delfi.ee 06.03.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/96088975/kolumn-liisa-pakosta-rahvus-ja-rahvas-on-eri-asjad-vene-rahvusel-ei-ole-praeguse-konfliktiga-pistmist