KOLUMN | Liisa Pakosta: sündiv koalitsioon saab tüli korral läbi rääkida nagu lahutavad vanemad – koos perelepitajatega

Tülitsevad paarid pole oma mures üksi. Just alustanud riigikogu XV koosseis on samas olukorras, millega perelepitajad igapäevaselt tegelevad.
Solvamisega pole veel kedagi nõusse saadud – see on üks paljudest nõuannetest, mida perelepitajad tüllipööranud paaridele annavad. Tõsi ta on, et teist inimest alandades, solvates, tema üle ironiseerides kaob viimanegi lootus milleski kokku leppida. Sildistamine on sama kange mürk kasvõi milleski üksmeelele jõudmise vastu.
See on üks paljudest tegelikult üldteada asjadest, mille meelde tuletamisel perelepitajate palk püsib. Perelepitus on kohustuslik siis, kui näiteks laste osas ei jõuta kuidagi lahendusteni muude ülielusuuruste eriarvamuste tõttu. Lepitajate eesmärgiks pole sel juhul ühele meelele jõudmine ja isegi mitte üksteisest hästi arvamise saavutamine. Piisab täiesti, kui kaks inimest suudavad kokku leppida näiteks laste kasvatamises või vara kasutamises sellisel moel, mis lastele täiendavat kahju ei tekita.
Erineval seisukohal olemine on inimeste pärisosa ja seda ei pea kuidagi vägisi ära lõpetama. Säilitada tuleb lihstalt inimväärikus. Lihtne öelda, raske teha.
Tülitsevad paarid pole oma mures üksi. Just alustanud riigikogu XV koosseis on samas olukorras, millega perelepitajad igapäevaselt tegelevad. Meil poleks erinevaid erakondi, kui poleks erinevaid arvamusi. Erinevad arvamused tulevad mõnikord kasuks perekonnaski, ent riigijuhtimises on need tegelikult hädavajalikud.
Sama hädavajalik on eriarvamustele vaatamata olulised otsused ja asjad ikkagi ära teha, sealjuures veel inimväärikalt. Kasutades perelepitajate argumenti – et lastel poleks praegu ja hiljemgi põletavalt valus.
Lepitajate eesmärgiks pole mitte eriarvamuste kaotamine, vaid eriarvamustele jäämine inimväärikal moel ja nii, et sealjuures saavad mõistlikul viisil oma hooldus- ja hoolsuskohustused täidetud.
Perelepitajad peavad sageli alustama sellest, et saada kaks inimest üleüldse omavahel rääkimagi. Riigikogus on selleks olemas täpne töökord, mis igaühele rääkimise võimaluse annab.
Ent ainuüksi rääkimisest ei piisa, teavad perelepitajad. Vajalik on ka rahulikult ning vahele segamata teise poole ära kuulamine. Tolku ei teki mitte lihtsalt ära kuulamisest, vaid ikka päriselt ja tähelepanelikult kuulamisest. Empaatiliselt kuulamisest. See tähendab, et kuulaja püüabki mõista, miks teine inimene nii arvab, milliseid argumente ta oma seisukohtade kaitseks ütleb.
Selline ärakuulamine ei tähenda sugugi, et eesmärgiks peaks olema teisega lõpuks nõustumine. Ärakuulamise mõte on väärikas teadmises eriarvamusele jäämine, et kõiki argumente oleks ikkagi arvesse võetud. Tõsi, argumendid peavad rääkija jutus ka olemas olema.
Sildistamine tõepoolest välistab ära kuulamise. Sel juhul on teisest üle teerullitud ilma mingi süvenemiseta. Loobu iseendale selle ette manamisest, et miks teine inimene teeb seda, mida ta teeb – nii juhendavad perelepitajad. Sinu peas välja mõeldud pilt ei tarvitse üldse õige olla. Sildistamine lõhestab täiesti mõttetult, ja seda sõna otseses mõttes. Muudab teise argumentide ärakuulamise, isegi kui selleks aega võetakse, täiesti ebausutavaks.
Ole aus, õpetavad perelepitajad. Ausus tekitab usaldust. Ausus tähendab nii selle välja ütlemist, mida tegelikult tahetakse ja kus tegelikult haiget saadi kui ka midagi nii keerulist nagu iseenda eksimuste tunnistamist.
Perfektselt elada, mõelda ja tegutseda pole niikuinii võimalik, kõik vahel eksivad. Ehkki väljend „aus poliitik“ kuulub mõne arvates anekdoodiklassikasse, on see ikkagi ära tasunud.
Jättes kodumaised ülestunnistused rahule, saab näiteks tuua mullu poliitikast lahkunud Rootsi pikaajalise vasakpoliitiku Gudrun Schymani, kes jooksis iga kord pärast järjekordset piinlikku vahejuhtumit ise esimesena meediasse oma alkoholismiprobleemist rääkima, lubades taas raviga alustada. Ausus tekitab usaldusväärsust. Tulles perelepituse juurde tagasi, siis võib kohtunikul olla aususest mõnikord teine arusaam kui perelepitajal. Aga see on üks teine lugu.
Kui oled teise inimese ära kuulanud ja aru saanud, miks ta nii mõtleb, ei pea temaga nõustuma, ent vajalik on teistsugust arvamust austada. Isegi siis, kui jääd eriarvamusele täiel määral, jagavad perelepitajad näpunäiteid. See polegi nii müstiline, sest isegi kaks õnnelikult koos elavat abikaasat on alatasa eriarvamustel ja see on täiesti loomulik.
Austust endast erineva arvamuse vastu aitab luua ühisosade leidmine, nii näitavad perelepitajad lahenduse kätte. Emotsionaalselt ülesköetud olukorras saab hakata juttu keerama ühiseid eesmärke või lootusi meenutades. Või on mõned väiksedki asjad, mille osas meel on ühine. Kes poliitikat jälginud, leiab need helgust pakkunud hetked debattidest kindlasti üles.
Kokkuvõttes õpetavad professionaalsed perelepitajad omavahel väärikalt ja ilma täiendava lõhestamiseta eriarvamusele jäämist. Nii tulevad kokkulepped lihtsamini seal, kus need on hädatarvilikud. Riigikogu ees seisvate ainuüksi julgeoleku- ja keskkonnaküsimuste raskust kaaludes on tahe teist poolt päriselt ära kuulata ja argumente mõista laiemalt vajalik kultuurimuudatus. Nii nagu on lahutavatele lapsevanematele hädavajalik püüd teineteise soove ja vajadusi vähemalt mõista selleks, et jõuda laste osas kokkulepeteni.

epl.delfi.ee 02.04.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120166380/kolumn-liisa-pakosta-alustav-riigikogu-saab-tulitsemist-viisakamalt-kui-kasutada-perelepitajate-trikke