KOLUMN | Liisa Pakosta: las võilill kasvab! Ärme kuluta energiat seal, kus seda pole vaja kulutada
Liisa Pakosta
Kannatagem kaasajal ära isegi hommikune linnulaul, mis sellise mõnusa eluga õnneks kaasneb.
Linnapildis või asulaaedade ees vohavatesse võililledesse suhtumine jagab Eesti rahva pooleks. Eriarvamused võivad lõhestada isegi perekondi. Minu kadunud vanaisa oleks olnud juba hommikul kell viis teepervel igat viimast kui kollast tutti välja juurimas. Tema arusaama kohaselt oli tegemist lohakusele viitava kohutava umbrohuga, millest tuli vabaneda enne pappuse lendlemisvõime tekkimist. Tema oli muru poolt ja võilille vastu. Täitsa vastupidisel seisukohal oli mu teine vanaisa, kelle arvates oli lill ilus nagu aster ja sellega jahmerdamiseks aja kulutamise asemel oli parem lesida.
Linnud ja lojused on loomulikult selles inimese lesimise erakonnas. Tallinnas on linnulaulu esinemissagedus otseses seoses sellega, kas võililled on maha niidetud või mõnusasti kasvama jäetud. Lugeja on ilmselt praeguseks aru saanud ka selle loo autori eelistusest.
Jah, linnas on niigi vähe rohelust. Jah, erinevad taimed koos on vahvamad kui pelgalt ühesugused. Jah, metsikumat moodi elurikkus on parem kui madalaks niidetud monokultuur, tuntud ka muru nime all. Meelespead kasvavad võilillede vahel ka ilma inimpingutuseta ja kui võililled maha niita, niidad maha ka meelespead. Jah, mesilased on toredad. Jah, mõnus lesimine pühapäeval on parem kui ainitised aiatööd.
Ent isegi võililleküsimuses pole maailm mustvalge. Võilill levib nagu sindrinahk ja kasvab igal pool peale pooluste jääliustike. Selleks, et erinevus saaks rikastada, tuleb sageli muid taimi järele aidata. Ehk et ikkagi hommikul juba aednikuks hakata. Ent kuna maailm pole mustvalge, siis ei tähenda see omakorda, et võilillele tuleks sõda kuulutada.
Las kasvab, katsume linnaloodusega ära harjuda. Võtame rahulikumalt, oleme kohatigi keskkonnahoidlikult vanamoodsad. Ega me muidugi täpselt tea, kui palju Tallinnas keskajal võililli kasvada jõudis ja kui paljud neist olid pudulojuste poolt nahka pandud. Kannatagem kaasajal ära isegi hommikune linnulaul, mis sellise mõnusa eluga õnneks kaasneb. Ärme kuluta energiat seal, kus seda tegelikult pole vaja kulutada.
See mõte, et võiks rahulikumalt võtta, jõuab üllataval kombel isegi Euroopa Liidu õigusesse. Riigikogus oli just arutlusel see, et kuidas kalanduse ja vesiviljeluse energiavajadust terves Euroopas allapoole saada. Lahenduseks on – purjelaevad! Sellest saab lapski aru, et purjekas töötab tuuleenergial ja naftat pole vaja juurde osta. Kõik uus on hästi unustatuid vana. Igaks juhuks kinnitan üle, et mootoreid pole praegu kavas keelustada, vaid üksnes purjekaid soodustada.
Purjekad toovad kaasa muidki elumuutusi. Näiteks töölepinguseaduse paindlikumaks muutmisel tasub seda juba arvesse võtta, et purjekaga töötamine pole päris nii, et igal hommikul kella kaheksaks tööle ja kogu moos. Loodusega arvestav töögraafik on paratamatult teistsugune. Nii ei saa teha, et ühelt poolt soodustame purjekaid ja teiselt poolt hoiame hästi jäikasid töötamise reegleid.
Purjekate taas ausse seadmisel on hingesugulus võililleväljadega linnas. Tuul on mõlema sõber. Inimese jaoks läheb vaja harjumist.
Liisa Pakosta
epl.delfi.ee 28.05.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120193924/kolumn-liisa-pakosta-las-voilill-kasvab-arme-kuluta-energiat-seal-kus-seda-pole-vaja-kulutada
Linnapildis või asulaaedade ees vohavatesse võililledesse suhtumine jagab Eesti rahva pooleks. Eriarvamused võivad lõhestada isegi perekondi. Minu kadunud vanaisa oleks olnud juba hommikul kell viis teepervel igat viimast kui kollast tutti välja juurimas. Tema arusaama kohaselt oli tegemist lohakusele viitava kohutava umbrohuga, millest tuli vabaneda enne pappuse lendlemisvõime tekkimist. Tema oli muru poolt ja võilille vastu. Täitsa vastupidisel seisukohal oli mu teine vanaisa, kelle arvates oli lill ilus nagu aster ja sellega jahmerdamiseks aja kulutamise asemel oli parem lesida.
Linnud ja lojused on loomulikult selles inimese lesimise erakonnas. Tallinnas on linnulaulu esinemissagedus otseses seoses sellega, kas võililled on maha niidetud või mõnusasti kasvama jäetud. Lugeja on ilmselt praeguseks aru saanud ka selle loo autori eelistusest.
Jah, linnas on niigi vähe rohelust. Jah, erinevad taimed koos on vahvamad kui pelgalt ühesugused. Jah, metsikumat moodi elurikkus on parem kui madalaks niidetud monokultuur, tuntud ka muru nime all. Meelespead kasvavad võilillede vahel ka ilma inimpingutuseta ja kui võililled maha niita, niidad maha ka meelespead. Jah, mesilased on toredad. Jah, mõnus lesimine pühapäeval on parem kui ainitised aiatööd.
Ent isegi võililleküsimuses pole maailm mustvalge. Võilill levib nagu sindrinahk ja kasvab igal pool peale pooluste jääliustike. Selleks, et erinevus saaks rikastada, tuleb sageli muid taimi järele aidata. Ehk et ikkagi hommikul juba aednikuks hakata. Ent kuna maailm pole mustvalge, siis ei tähenda see omakorda, et võilillele tuleks sõda kuulutada.
Las kasvab, katsume linnaloodusega ära harjuda. Võtame rahulikumalt, oleme kohatigi keskkonnahoidlikult vanamoodsad. Ega me muidugi täpselt tea, kui palju Tallinnas keskajal võililli kasvada jõudis ja kui paljud neist olid pudulojuste poolt nahka pandud. Kannatagem kaasajal ära isegi hommikune linnulaul, mis sellise mõnusa eluga õnneks kaasneb. Ärme kuluta energiat seal, kus seda tegelikult pole vaja kulutada.
See mõte, et võiks rahulikumalt võtta, jõuab üllataval kombel isegi Euroopa Liidu õigusesse. Riigikogus oli just arutlusel see, et kuidas kalanduse ja vesiviljeluse energiavajadust terves Euroopas allapoole saada. Lahenduseks on – purjelaevad! Sellest saab lapski aru, et purjekas töötab tuuleenergial ja naftat pole vaja juurde osta. Kõik uus on hästi unustatuid vana. Igaks juhuks kinnitan üle, et mootoreid pole praegu kavas keelustada, vaid üksnes purjekaid soodustada.
Purjekad toovad kaasa muidki elumuutusi. Näiteks töölepinguseaduse paindlikumaks muutmisel tasub seda juba arvesse võtta, et purjekaga töötamine pole päris nii, et igal hommikul kella kaheksaks tööle ja kogu moos. Loodusega arvestav töögraafik on paratamatult teistsugune. Nii ei saa teha, et ühelt poolt soodustame purjekaid ja teiselt poolt hoiame hästi jäikasid töötamise reegleid.
Purjekate taas ausse seadmisel on hingesugulus võililleväljadega linnas. Tuul on mõlema sõber. Inimese jaoks läheb vaja harjumist.
Liisa Pakosta
epl.delfi.ee 28.05.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120193924/kolumn-liisa-pakosta-las-voilill-kasvab-arme-kuluta-energiat-seal-kus-seda-pole-vaja-kulutada