KOLUMN | Liisa Pakosta: lapsetoetuse suureks küsimuseks on kujunenud naise roll ühiskonnas

Kas toetused peaksid olema nii suured, et ema saab rahulikult ja kaua lastega kodus olla või peaksid toetused jääma sedavõrd väikeseks, et ilma kahe leivateenijata pere pikalt toime ei tule?
Jube lihtne tundub olevat vastata, et jaa, kodus, sest väiksed lapsed vajavad ema hoolt. Ka poliitiliselt on see lihtsam vastusevariant, sest kes enne on läinud valimistele loosungiga „tehke rohkem tööd“. Ning ärgem unustagem iivet – tundub ju olevat loogiline, et suuremate toetuste korral sünnib rohkem lapsi. Eriti kui raha laekub uhkelt vanema pangaarvele, mitte ei saabu umbmääraste teenustena. Koalitsioonikõnelustes erakondadele tundub seega olevat peamiseks küsimuseks, et kust võtta see raha. Õige on ka see, et lastega peredel on talvel külmetamine kergem ainult eakatega võrreldes.
Tegelikkuses on asi mõistagi keerulisem
Alustuseks tasub meenutada, et mitte kunagi varem pole inimühiskonnas olnud sellist olukorda, et ema peale nurgavoodiaega jääks ilma muude kohustusteta vaid last kussutama. Ikka tuli teha tööd nii naistel kui meestel ja mõlemad kasvatasid lapsi selle kõrvalt. Masinad ei ole teinud meid nii rikkaks, et nüüd piisaks vaid ühest töötegijast. Lapse-ema lähedussuhte teooria on ammu teadlaste poolt ümber hinnatud lapse lähedusvajaduseks mõlema vanema suhtes.
Ent kui just emad jäävad lastega pikemaks koju, tekitab see Eesti alal ikkagi täiesti uue olukorra. Varem pole naised ilma tööta olnud. Sest masinad on teinud meid nii rikkaks, et igas peres on pesumasin, tolmuimeja, stepslis olev pliit ja riided ostetakse poest, pole enam hommikust lehnalüpsi ja pealelõunast seebikeetmist. Ainult et kogu selle rikkuse taustal ei saa tänased emad oma sissetulekut väga pikka aega tagasi. Isegi iseenda palka enne sünnitust mitte. Aga kulud lähevad lapse sünni järel üles. See tähendab kaotust nii majanduslikult kui ka identiteedis, sest naisted on meil väga kõrgesti haritud. Nii ongi lihtsustatult ühel pool suuremate lapsetoetuste pakkumine ja teisel pool emade toetustega võrreldes suurem majanduslik kaotus.
Kas võiks ehk lapsetoetuste kasv katta ema kogu majandusliku kaotuse lapse sünni järgselt?
Teoreetiliselt ei saa seda välistatuks pidada, praktikas nii palju raha pole isegi kõiki makse tõstes võimalik välja maksta ja lisaks on naisel jäänud elada veel rohkem kui pool elu pärast lapsetoetuste lõppu. Seega on suureks küsimuseks ikkagi see, kuidas korraldada ühiskonnas elu nii, et lapse sünd ei tähendaks naistele pikaajalist majanduslikku kaotust.
Vastus sellele küsimusele peitub imikule lennukipileti ostmises (ent mitte ainult). Ma ei räägi siin eksminister Mailis Repsi kohtuasjaga seonduvast, kuna ma ei tea selle olulisi asjaolusid. Seega unustagem see kohtuasi ja vaadakem edasi ühte teist, juhuslikku näidet.
Töötab naine vastutusrikkal ja vastavalt ka kõrgepalgalisel kohal, tema töö nõuetekohane tegemine tähendab ka välislähetustesse sõitmisi. See naine on samaaegselt ka ema, kes perekonnaseaduse järgi on kohustatud samaaegselt isiklikult oma last hooldama (täpipealt samasugune kohustus on muide ka isal). Tööandja jällegi peab korraldama tööd nii, et naine saab last ka töö ajal imetada.
Lisaks peab tööandja seaduse paragrahvi täites toetama töötajat vastavalt just tema vajadustele töö- ja pereelu ühitamisel. Niisiis, välislähetustel on vaja töö nõuetekohaseks tegemiseks käia. Imetav ema ei saa käia välislähetusel ilma beebita nii nagu esiemadki ei läinud heinamaale ilma hällita. Paragrahv ütleb, et sellist vältimatut töö- ja pereelu ühitamist peab tööandja vastavalt töötaja vajadustele toetama, ja et naine ei tohi jääda perekondlike kohustuste täitmise tõttu halvemasse olukorda.
Halvemasse olukorda jäämine tekiks siis, kui sama töölähetuse jaoks peaks naine tegema tööst tulenevaid kulutusi omast taskust juurde. Praktikas hinnataksegi neid olukord proportsionaalsuse testiga, aga meie juhuslikus näites on testi tulemuseks see, et oma töö nõuetekohaseks tegemiseks ja samaaegselt imetamise jätkamiseks ja samaaegselt selleks tööandja poolset imetamist võimaldavat töökorraldust kasutades seisab tööandja arvel beebi lennukipilet igati õiguspäraselt.
Seda tööandja lisakulu nimetatakse töö- ja pereelu ühitamiseks, mille eesmärk on soolise ebavõrdsuse vähendamine. Soolise ebavõrdsuse vähendamine nii, et perekondlike kohustuste täitmise tõttu ei jääks emad pikaajalisemalt majanduslikult halvemasse olukorda, ei peaks loobuma oma senisest palgast, ei kannataks emaduslõivu all ja et lapsetoetuste tõus ei peaks olema maailma suurim. Nagu juba nägite, on päris lahendused keerulisemad kui see, mis mahub kahesõnalisse poliitloosungisse.
Eriti kui vaadata pärislahenduste täispaketti, kuhu kuuluvad lisaks töö- ja pereelu ühitamisele ka teenused, lapse prillid ja ortodondid, suvelaagrite kulud, taastusravi ja kooliekskursioonid, puudega lapse lisakulud ja noorte hulgas plahvatuslikult leviva ekraanisõltuvuse ja veipimise tervisekahjude kulud, kui nimetada vaid mõnda. Lapsetoetuste tõus on ka vajalik, aga ainult sellega rehkenduse tehtuks lugemine eksitav. Iive sõltub naiste ja meeste võrdsetest võimalustest ühiskonnas. Iibe peale mõeldes on esmatähtis ikkagi naiste pikaajalise majandusliku ja identiteedikahju vähendamine. Tööriistakast selleks on olemas. Head kasutamist!

25.06.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120026246/kolumn-liisa-pakosta-lapsetoetuse-suureks-kusimuseks-on-kujunenud-naise-roll-uhiskonnas