KOLUMN | Liisa Pakosta: Kas Eesti riik on valmis? Ametnike seas võtab maad halvav pelglikkus

Suve lõpupoole hargnes mul ühes riigiametis töötava kolleegiga järgmine vestlus:
– (mina) Me peaksime selle kirja nüüd võimalikult ruttu majast välja saama.
– (kirja koostav kolleeg) Annan igaks juhuks teada, et oktoobri teisel poolel mind pole kaks nädalat, nii et kui on vaja tööd täpsemalt arvestada, et siis see aeg peaks mind keegi asendama.
– (mina) Eeee…ma mõtlesin, et see kiri läheb välja täna. Või no hiljemalt homme hommikul.
Nojah, olen start-up põlvkonnast. Omandanud Eesti riigi taasalustamise aegadest „kahjulikud“ tööharjumused – probleem, lahenduse valik, töökava, kooskõlastus, teostus – kõik ühes nädalas. Mõnikord lennartmerelikult ühes pealelõunas. Mäletan, kuidas toona sai imestatud riigis nimega välismaa toimetavaid ametnikke, kes pakkusid vastamise tähtaega heal juhul ülejärgmisse kuusse. Seda puhuks, kui vahepeale ei sattunud kollektiivpuhkust või pikaajalist täiendkoolitust. Mis te imestate, öeldi siis, nende riik on ju valmis, siis ongi aega küll.
Vahepeal on asjad palju muutunud. Mitte ainult et lauatelefoni numbrite asemele on tulnud ka ametnikel mobiilid. Näiteks Euroopa Liidu institutsioonidega suheldes tuleb vastus siuhti järgmiseks päevaks, teise riigi partnerorganisatsioonist vahel kiireminigi kui kõrvaltoast.
Venemaa agressioon Ukraina vastu on teinud otsustamist oluliselt kiiremaks ka vanadel suurtel ning parkettidel, kus käbedamat toimetamist harjutati juba koroonaepideemia ajal. Üldiseks on muutunud arusaam, et asjaolud meie ümber muutuvad üha kiiremini, päriselt võibki tähtaeg olla homme.
See, millise tempoga praegu Eestis ministeeriumid teevad uuele, valimispäevakellatiksumisega koalitsioonile eelnõusid, on tegelikult imetlusväärne. Mõni väike viga siia-sinna johtub kiirustamisest kindlasti, ent ka pikki aastaid ette valmistatud eelnõudes on alati midagi peatselt parandamist vajavat. Kui poliitiline tahe on ees selgelt olemas, tuleb ametnikkond järgi ja teeb asja ära.
Väga keeruline on siis, kui vahepeal näiteks ministri vahetumise tõttu poliitiline tahe muutub, ent proff minister oskab suunamuutust selgelt kommunikeerida ja täitevametnik teeb asja ära või uuesti ära. Eetiline ametnik juhib tähelepanu võimalikele vigadele ja ohtudele ning enamasti on minister selle eest tänulik. Või linnapea või vallavanem või volikogu, kes parasjagu seda tahet väljendamas on. Kui ülemus toetab, on lühikese ajaga võimalik kõik muutused ära teha.
Aga kui huvi pole?
Keerulisem on nende muutuste või otsustega, mis on valimisloosungi jaoks liiga igavad, millel selget poliitilist tellimust pole, ent mida elu ise peale sunnib. Ma olen täiesti kindel, et Eesti ametnik pole laisk. Küll aga näen kartlikkuse kasvu, gogolliku sinelimure levimist.
Hirm vastutust võtva otsuse tegemise ees võib olla nii suur, et otsustamine lükatakse mõnigi kord ükskõik mis moel edasi, kellegi teise kraesse või ignoreeritakse otsustusvajadust sootuks. No et äkki läheb kuidagi üle, mööda, ära. Hammasrataste vahele jäämine vale otsuse puhul tundub mõnele suurem hirm kui otsustamata jätmine.
Maarjamäe memoriaali riikliku tähtsusega kultuuripärandina kaitse alla võtmise ettepanek on üks selline näide, mis kogu haldusmenetluse reeglistikku eirates lihtsalt seisab, sest puudunud on julgus otsustada nii- või naapidi ära isegi teadmise juures, et mittekaitse ei võrdu kuidagi lammutusotsusega.
Võib olla lihtsalt mugavam
Võib-olla on mõnikord kartuse asemel mugavus – nagu ei teaks mõni ametnik õieti selget vastust ja siis aitab venitamine justkui aega võita sellelt saatuslikuks muutuda võivast seisukohast, mis lõpuks ikkagi väljastada tuleb. Või suunab sedagi hirm, et äkki läheb kellegi arvates valesti?
Eksimine on inimlik ja eksimist tuleb muidugi vältida, ent mitte iga hinna eest. Nii nagu ei ole ka kiirustamine alati mõistlik ja vajalik, pole ka liigne venitamine seda teps mitte. Aga eks ole sellegi üle otsustamine, et kumba kategooriasse konkreetne otsus kuulub, omakorda raske otsus.
Eesti riik ei ole valmis. Ja isegi kui me oleme palju rohkem valmis kui aastaid tagasi, on meil täiesti uus julgeolekuolukord, milleks peame ennast valmis ehitama, uued vajadused seoses keskkonna, energia, ühendusteede, sõjapõgenike või tervishoiuga, kui nimetada vaid mõnda suurt taustamuutumist.
Selles muutuste möllus ei saa Eesti riik mitte kunagi valmis, aga me oleme alati väikesed, meid endid on vähe ja kasvõi ainult sellest tulenevalt peame nobedamalt toimetama. Õnneks on meil selle nobeduse kohta väga palju häid, ennast tõestanud näiteid olemas!

epl.delfi.ee 16.10.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120083232/kolumn-liisa-pakosta-kas-eesti-riik-on-valmis-ametnike-seas-votab-maad-halvav-pelglikkus