KOLUMN | Liisa Pakosta: inimkonna ajaloos pole lapsevanemaid vabas riigis kunagi sedavõrd kontrollitud kui kaasajal
Liisa Pakosta
Samamoodi hoiab võrdsuspõhiõigus tähelepanu all ka riigipoolset koduse kasvatuse kontrolli.
Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole lapsepõlve ja laste kohta olnud nii palju teadmisi ja teadlaste uuringuid kui kaasajal. Ja ikkagi räägivad teadlased ärevuse kasvust – ärevus kasvab nii lapsevanematel kui ka lastel.
Et vältida selle loo tõttu ärevuse kasvu, rõhutan üle, et riik kontrollib lapsevanemate kõlbulikkust ja lapsevanemaks olemise oskusi ainult kahel juhul – kui vanem on lapsele päriselt ohtlik või kui lapsevanemad ise on oma kõlblikkust palunud riigil kontrollida. Viimane tähendab, et vanem või vanemad on pöördunud kohtu poole, et kohus otsustaks nende endi asemel, kuidas last kasvatada tuleks. Siis lausa peab kohus kõige muu hulgas ka hindama, et milline lapsevanem kas ema või isa siis ka tegelikult on. Huvitaval kombel on lapsevanemate riigi sel moel appi kutsumine viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.
Riikliku kontrolli all on lapsed, aga mitte nende vanemad, haridusasutustes. Näiteks lasteaias on riiklik õppekava, mida kõik lapsed peavad omandama, ruutmeetrite kaupa on reguleeritud õhuvahetud ja grammide kaupa sisse söödav suhkur. Üldiselt me usume, et haridusasutuste üle riiklik kontroll on hea, sest see annab lastele võrdsed võimalused. Ja et koduse kasvatuse üle riiklik kontroll ei ole hea, sest see riivab privaatsust ja vabu valikuid kodus.
Möödunud nädalal oli kaks esinduslikku arutelu selle üle, et kui palju siis ikkagi ja millal täpsemalt peaks riik otsustama vanemate eest või asemel, kuidas on õige lapsi kasvatada. Tartu Ülikooli teadlased tutvustasid Riigikogu Arenguseire Keskuses uuringuid, et kuhu lapsevanemaks olemine Eestis üldisemalt teel on. Ühe peamise suundumusena tuli välja „laste ja perede terapiseerimine“. See tähendab, et üha rohkem püütakse ametkondlikke või meditsiini- või sotsiaalala spetsialiste peredele appi saada, et „erinevatel viisidel laste ja perede ellu sekkumine parandaks nende heaolu“.
Teadlased selgitasid välja, et selline tendents tõesti muudkui kasvab, aga eriliselt tore või tuleviku osas paljulubav see neile ei tundunud. Perede kõrvale veel ühtede kasvatajate tekkimine pigem lõhub ühiskonna sidusust. Õigem oleks probleemid hoopiski eos ära lahendada või mitte lasta neil nii suureks paisudagi, et riik peaks pereellu sekkuma. Paljud lastepsühholoogid teevadki imesid, paljud lastekaitsjad päästavad elusid.
Aga et kui palju see kõik veel kasvama peaks? Õiguskantsler vaagis rahvusvahelise vanemast võõrandamise vastase päeva konverentsil „Et lapsele jääksid vanemad …“ seda, et omavahel tülli pööranud vanemad kipuvad hoopis üha rohkem ise riigilt nõudma, et otsustagu riigiesindajad, kuidas ja kes õieti nüüd nende last kasvatama peavad. Ise omavahel kokku ei lepita, ja siis oodatakse kohtunikult kui riigi esindajalt, et too kontrolligu kõik üle ja tehku otsus, kus ja kellega laps edaspidi kasvab. Ka õiguskantsler arvas, et see ei tõota liiga head tulevikku, eriti kui vanemad seejuures üksteisest halvasti räägivad.
Ja kõige selle vahel pakkus Maxima Eesti personalijuht Lea Kimber, et nemad võiks veel üle kahesaja Ukraina sõjapõgeniku kohe tööle võtta, kui need lastehoiukohad ka nüüd leitaks (ERR 27.04). No sest muidu ei saa emad tööle tulla. Sama mure on ikka veel ka täitsa kohalikel emadel. Et näiteks saab laps lasteaeda siis, kui sügisel uue rühma teeme, et enne ei saavat. Ema ei saa samamoodi tööle minna nagu sõjapõgenikust ema, kui last kellegi hoolde jätta pole. Siin on vastupidi eelpool toodud näidetele – vanemad tahavad oma lapse tööajaks riigi hoole alla usaldada, et ise saaks ühiskonda ja ka oma leivateenimisse panustada. Lasteaedade osas näitavad teadusuuringud, et lastele kahju nendest küll ei sünni, kehvematest oludest tulevatele lastele on lasteaed isegi märkimisväärselt kasulik. Nii et lasteaedade puhul on oma lapse riikliku kontrolli alla usaldamisest ka teaduse arvates kasud sees.
Paraku on kõik need kolm teemat riiklikust kontrollist laste kasvatamise üle otseselt seotud ka soolise võrdõiguslikkusega. Meeste ja naiste võrdsed võimalused sõltuvad väga otseselt sellest, kuidas on hoolduskoormus peres jaotatud ja kui palju tuleb riik lapsehoius appi. Nagu nägime Maxima näite pealt, siis sõltubki naise tööle saamine sellest, kas lastehoidu on või ei ole. Sest kui ei ole, ei jäägi aega ise leiba teenida.
Samamoodi hoiab võrdsuspõhiõigus tähelepanu all ka riigipoolset koduse kasvatuse kontrolli. Perekonnaseaduse järgi on meil nii emadel kui isadel ühesugused õigused ja kohustused. Seega ei saa nii olla, et kogu hoolduse raskus ja ajakulu ainult naise õlule pannakse. Üha enamates riikides on võrdne ajajaotus vaikesäte pärast lahkuminekut ja sellest ei ole võimalik ennast näiteks elatisraha maksmisega välja osta. Muuhulgas ka sel eesmärgil, et vähendada pikast kohtuprotsessist paratamatult tekkivat ärevust.
Kui saaks nüüd kohe need soovitud lasteaiakohadki, et põgenikest ja kohalikest emad kiiresti tööle pääseks! Oleks selle võrra ärevust vähem. Lisaks peavadki lasteaialapsel lasteaias kohapeal abis olema tugispetsialistid. Ja kummatigi oleks nii ka soolist võrdõiguslikkust rohkem.
epl.delfi.ee 01.05.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/96537991/kolumn-liisa-pakosta-inimkonna-ajaloos-pole-lapsevanemaid-vabas-riigis-kunagi-sedavord-kontrollitud-kui-kaasajal
Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole lapsepõlve ja laste kohta olnud nii palju teadmisi ja teadlaste uuringuid kui kaasajal. Ja ikkagi räägivad teadlased ärevuse kasvust – ärevus kasvab nii lapsevanematel kui ka lastel.
Et vältida selle loo tõttu ärevuse kasvu, rõhutan üle, et riik kontrollib lapsevanemate kõlbulikkust ja lapsevanemaks olemise oskusi ainult kahel juhul – kui vanem on lapsele päriselt ohtlik või kui lapsevanemad ise on oma kõlblikkust palunud riigil kontrollida. Viimane tähendab, et vanem või vanemad on pöördunud kohtu poole, et kohus otsustaks nende endi asemel, kuidas last kasvatada tuleks. Siis lausa peab kohus kõige muu hulgas ka hindama, et milline lapsevanem kas ema või isa siis ka tegelikult on. Huvitaval kombel on lapsevanemate riigi sel moel appi kutsumine viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.
Riikliku kontrolli all on lapsed, aga mitte nende vanemad, haridusasutustes. Näiteks lasteaias on riiklik õppekava, mida kõik lapsed peavad omandama, ruutmeetrite kaupa on reguleeritud õhuvahetud ja grammide kaupa sisse söödav suhkur. Üldiselt me usume, et haridusasutuste üle riiklik kontroll on hea, sest see annab lastele võrdsed võimalused. Ja et koduse kasvatuse üle riiklik kontroll ei ole hea, sest see riivab privaatsust ja vabu valikuid kodus.
Möödunud nädalal oli kaks esinduslikku arutelu selle üle, et kui palju siis ikkagi ja millal täpsemalt peaks riik otsustama vanemate eest või asemel, kuidas on õige lapsi kasvatada. Tartu Ülikooli teadlased tutvustasid Riigikogu Arenguseire Keskuses uuringuid, et kuhu lapsevanemaks olemine Eestis üldisemalt teel on. Ühe peamise suundumusena tuli välja „laste ja perede terapiseerimine“. See tähendab, et üha rohkem püütakse ametkondlikke või meditsiini- või sotsiaalala spetsialiste peredele appi saada, et „erinevatel viisidel laste ja perede ellu sekkumine parandaks nende heaolu“.
Teadlased selgitasid välja, et selline tendents tõesti muudkui kasvab, aga eriliselt tore või tuleviku osas paljulubav see neile ei tundunud. Perede kõrvale veel ühtede kasvatajate tekkimine pigem lõhub ühiskonna sidusust. Õigem oleks probleemid hoopiski eos ära lahendada või mitte lasta neil nii suureks paisudagi, et riik peaks pereellu sekkuma. Paljud lastepsühholoogid teevadki imesid, paljud lastekaitsjad päästavad elusid.
Aga et kui palju see kõik veel kasvama peaks? Õiguskantsler vaagis rahvusvahelise vanemast võõrandamise vastase päeva konverentsil „Et lapsele jääksid vanemad …“ seda, et omavahel tülli pööranud vanemad kipuvad hoopis üha rohkem ise riigilt nõudma, et otsustagu riigiesindajad, kuidas ja kes õieti nüüd nende last kasvatama peavad. Ise omavahel kokku ei lepita, ja siis oodatakse kohtunikult kui riigi esindajalt, et too kontrolligu kõik üle ja tehku otsus, kus ja kellega laps edaspidi kasvab. Ka õiguskantsler arvas, et see ei tõota liiga head tulevikku, eriti kui vanemad seejuures üksteisest halvasti räägivad.
Ja kõige selle vahel pakkus Maxima Eesti personalijuht Lea Kimber, et nemad võiks veel üle kahesaja Ukraina sõjapõgeniku kohe tööle võtta, kui need lastehoiukohad ka nüüd leitaks (ERR 27.04). No sest muidu ei saa emad tööle tulla. Sama mure on ikka veel ka täitsa kohalikel emadel. Et näiteks saab laps lasteaeda siis, kui sügisel uue rühma teeme, et enne ei saavat. Ema ei saa samamoodi tööle minna nagu sõjapõgenikust ema, kui last kellegi hoolde jätta pole. Siin on vastupidi eelpool toodud näidetele – vanemad tahavad oma lapse tööajaks riigi hoole alla usaldada, et ise saaks ühiskonda ja ka oma leivateenimisse panustada. Lasteaedade osas näitavad teadusuuringud, et lastele kahju nendest küll ei sünni, kehvematest oludest tulevatele lastele on lasteaed isegi märkimisväärselt kasulik. Nii et lasteaedade puhul on oma lapse riikliku kontrolli alla usaldamisest ka teaduse arvates kasud sees.
Paraku on kõik need kolm teemat riiklikust kontrollist laste kasvatamise üle otseselt seotud ka soolise võrdõiguslikkusega. Meeste ja naiste võrdsed võimalused sõltuvad väga otseselt sellest, kuidas on hoolduskoormus peres jaotatud ja kui palju tuleb riik lapsehoius appi. Nagu nägime Maxima näite pealt, siis sõltubki naise tööle saamine sellest, kas lastehoidu on või ei ole. Sest kui ei ole, ei jäägi aega ise leiba teenida.
Samamoodi hoiab võrdsuspõhiõigus tähelepanu all ka riigipoolset koduse kasvatuse kontrolli. Perekonnaseaduse järgi on meil nii emadel kui isadel ühesugused õigused ja kohustused. Seega ei saa nii olla, et kogu hoolduse raskus ja ajakulu ainult naise õlule pannakse. Üha enamates riikides on võrdne ajajaotus vaikesäte pärast lahkuminekut ja sellest ei ole võimalik ennast näiteks elatisraha maksmisega välja osta. Muuhulgas ka sel eesmärgil, et vähendada pikast kohtuprotsessist paratamatult tekkivat ärevust.
Kui saaks nüüd kohe need soovitud lasteaiakohadki, et põgenikest ja kohalikest emad kiiresti tööle pääseks! Oleks selle võrra ärevust vähem. Lisaks peavadki lasteaialapsel lasteaias kohapeal abis olema tugispetsialistid. Ja kummatigi oleks nii ka soolist võrdõiguslikkust rohkem.
epl.delfi.ee 01.05.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/96537991/kolumn-liisa-pakosta-inimkonna-ajaloos-pole-lapsevanemaid-vabas-riigis-kunagi-sedavord-kontrollitud-kui-kaasajal