KOLUMN | Liisa Pakosta: hauas on kõik vennad
Liisa Pakosta
Rahvuse alusel austusel vahetegemine, nagu nüüd on olnud Eestis ka sõjahaudade teemal üksikuid hüüatusi kuulda, ei kõlba kohe üldse.
Meil maakodu lähedal olnud nii, et 1945. aasta sügisel saanud Undla valla täitevkomitee esimees Ants Põldmaa korralduse ümberkaudsetesse küladesse maetud punaväelased Kadrinasse kokku tuua ja ühte kohta ümber matta. Eks see olnud osa Nõukogude okupatsiooni plaanist, kuidas kohalikku kultuuri hävitada ja oma asja kehtestada: katta Eestimaa „fašismist vabastajate“ hauamonumentidega käidavates kohtades asulakeskustes.
Palvela suurde saali hakatudki lahti kaevatud haudadest punaväelasi kokku tooma, pandud kadunukesed seal punastesse puusärkidesse. Okupantide hulgas olnud ka ohvitsere ja politruk. Kuni selgus, et kohale on toodud ka kaks kusagil taluservas kiiruga maha maetud ja nüüd korralduse kohaselt välja kaevatud sakslast. Töömehed küsinud: „Mis teha?“ Põldmaa Ants rehmanud käega ja öelnud: „Pange aga puusärki, ega see lihtne Saksa sõdur ise hea meelega sõtta tulnud, ta ikka ka mobiliseeriti ja teda sunniti.“
See lause jäänud kohalikele meelde. Seega maetudki Kadrinas Pargi tänava äärde, käsu kohaselt elumajade vahele käidavasse kohta, kokku 24 meest. Kohalik mees Rudolf Tamm tegi hauasamba, mis nägi välja kalmistu hauasamba moodi. Korraldus uus ja nõukogulikum mälestussammas panna tuli 1973. aastal.
Kui Rakverest tulnud töölised hakkasid vana kogukat vundamenti lahti kaevama, jõudnud nad kõdunenud kirstust välja ulatuva jalani. Saksa sõdurisaapad ei eristunud Vene omadest mitte ainult kvaliteedi poolest, vaid neil oli kanna all raud ja tolle all naelad. Küll olnud kaevajatel imestamist, kuidas sai Vene sõduri jalga Saksa sõduri saabas. Arnold Kastemäe, tänini Kadrina ajaloopärimuse üks häid hoidjaid, selgitanud neile siis vaikselt, kuidas asjalood tegelikult olnud. Muld lükatud uuesti tagasi.
Nii saidki ka need kaks sakslast oma hauale EKP Rakvere rajoonikomitee tellitud samba suure kirjaga „Võitluses nõukogude kodumaa eest langenutele“.
See on vaid üks lugu paljudest. Vabas Eestis on kombeks, et lahkunuid austatakse. Et surnud inimesed maetakse inimese kombel surnuaeda. Nii kodusele kalmistule kui võimalik. Rahvuse alusel austusel vahetegemine, nagu nüüd on olnud Eestis ka sõjahaudade teemal üksikuid hüüatusi kuulda, ei kõlba kohe üldse.
Surnu inimväärikus on ühtemoodi austust väärt ja see on üks neid põhimõttelisi väärtushinnanguid, mille poolest me Nõukogude okupatsioonivõimudest erineme. Inimväärikusel rahvust ei ole, ei elavate, ei surnute hulgas.
epl.delfi.ee 24.07.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120039750/kolumn-liisa-pakosta-hauas-on-koik-vennad
Meil maakodu lähedal olnud nii, et 1945. aasta sügisel saanud Undla valla täitevkomitee esimees Ants Põldmaa korralduse ümberkaudsetesse küladesse maetud punaväelased Kadrinasse kokku tuua ja ühte kohta ümber matta. Eks see olnud osa Nõukogude okupatsiooni plaanist, kuidas kohalikku kultuuri hävitada ja oma asja kehtestada: katta Eestimaa „fašismist vabastajate“ hauamonumentidega käidavates kohtades asulakeskustes.
Palvela suurde saali hakatudki lahti kaevatud haudadest punaväelasi kokku tooma, pandud kadunukesed seal punastesse puusärkidesse. Okupantide hulgas olnud ka ohvitsere ja politruk. Kuni selgus, et kohale on toodud ka kaks kusagil taluservas kiiruga maha maetud ja nüüd korralduse kohaselt välja kaevatud sakslast. Töömehed küsinud: „Mis teha?“ Põldmaa Ants rehmanud käega ja öelnud: „Pange aga puusärki, ega see lihtne Saksa sõdur ise hea meelega sõtta tulnud, ta ikka ka mobiliseeriti ja teda sunniti.“
See lause jäänud kohalikele meelde. Seega maetudki Kadrinas Pargi tänava äärde, käsu kohaselt elumajade vahele käidavasse kohta, kokku 24 meest. Kohalik mees Rudolf Tamm tegi hauasamba, mis nägi välja kalmistu hauasamba moodi. Korraldus uus ja nõukogulikum mälestussammas panna tuli 1973. aastal.
Kui Rakverest tulnud töölised hakkasid vana kogukat vundamenti lahti kaevama, jõudnud nad kõdunenud kirstust välja ulatuva jalani. Saksa sõdurisaapad ei eristunud Vene omadest mitte ainult kvaliteedi poolest, vaid neil oli kanna all raud ja tolle all naelad. Küll olnud kaevajatel imestamist, kuidas sai Vene sõduri jalga Saksa sõduri saabas. Arnold Kastemäe, tänini Kadrina ajaloopärimuse üks häid hoidjaid, selgitanud neile siis vaikselt, kuidas asjalood tegelikult olnud. Muld lükatud uuesti tagasi.
Nii saidki ka need kaks sakslast oma hauale EKP Rakvere rajoonikomitee tellitud samba suure kirjaga „Võitluses nõukogude kodumaa eest langenutele“.
See on vaid üks lugu paljudest. Vabas Eestis on kombeks, et lahkunuid austatakse. Et surnud inimesed maetakse inimese kombel surnuaeda. Nii kodusele kalmistule kui võimalik. Rahvuse alusel austusel vahetegemine, nagu nüüd on olnud Eestis ka sõjahaudade teemal üksikuid hüüatusi kuulda, ei kõlba kohe üldse.
Surnu inimväärikus on ühtemoodi austust väärt ja see on üks neid põhimõttelisi väärtushinnanguid, mille poolest me Nõukogude okupatsioonivõimudest erineme. Inimväärikusel rahvust ei ole, ei elavate, ei surnute hulgas.
epl.delfi.ee 24.07.2022 https://epl.delfi.ee/artikkel/120039750/kolumn-liisa-pakosta-hauas-on-koik-vennad