KOLUMN | Liisa Pakosta: 11 asja, mis mul on riigikokku kandideerimisel untsu läinud

Üldiselt on riigikokku kandideerimisel takistusteks sugu, vanus, maailmavaade ja erialased teadmised.
Ma tahan rääkida inimeste õiguste kaitsest, aga minult küsitakse konkreetseid lubadusi, mõõdetavaid, loosunglikke. Püüan selgitada, et inimeste õiguste kaitse peab olema igas mõõdetavas tulemuses stardijoonel kohal nagu see kohtunik, kes laseb teise paugu veel, kui keegi valestardi teeb. Ebapopulaarne.
Seejärel pean vastama ajakirjaniku küsimusele, et miks pole Eesti 200 programmis kirjas, et mitu eurot tõuseb pension. Vastan, et see tõuseb niikuinii indeksi järgi, isegi siis tõuseb, kui kõik riigikogu liikmed taksot sõidaksid. Ja indeks tuleb sellest, kui palju oli eelmisel aastal palga- ja hinnakasvu. Samal ajal potsatavad meilikasti küsitlustulemused, et pensionikasv on valijatele kõige põletavam küsimus.
Teate ju küll neid lendlehti, kus on kandidaadi pilt ja mõned hüüdlaused. No kuidas panna nendesse hüüdlausetesse arusaadaval moel kirja, et ligipääsetavuseks on vaja lifte või vähemalt majade liftivalmidust projekteerimisel? Ja liftini jõudmiseks peab tänav ka läbitav olema? Aga see on ju alles algus kogu jutule, et mis kõik on võimalik? Mul igatahes ei mahu flaierile jutt ära.
On ka maisemaid läbikukkumisi. Jope ei mahu selga! On ju nõnda, et valijatega kohtuvad kandidaadid kannavad erakondade jopesid – no et inimene näeks juba kaugelt, kellega tegemist ja saaks võimaluse suurema kaarega poodi minna. Kuna Eesti 200 nimekirjas vohab nooruslikkus, siis oli naiste kõige suurem jope M suuruses. See on mulle kui teise nooruse igati rõõmsameelsele esindajale siiski väike.
Üks tubli kool kutsub valimisdebatti Hendrik Terrase kui paljulubava noore ja huvitava isiksuse. Hendrik Terras avastab, et ta peab debati ajal tööl olema, ja küsib, et kas ma saaks tema asemel minna. Vaatan passi, ohkan, patsutan peegli ees põski, mõtlen õpilaste pettumustundele… ning vastan siiski jaatavalt. Vanus on ju ainult number.
Keegi ütles, et peaksin minema TikTokki ja seal klipi tegema. Selgus, et see polegi kellapood, vaid noorte virtuaalne kohtumispaik. Meenub film „Seenelkäik“, hüppa-ja-karga, Hiina luure. Kodus sellest rääkides satuvad mu nooremad lapsed vaimustusse ja küsivad huvitatult valimiste teemade kohta. Vanemad lapsed on kindlad, et ma teen ennast lolliks. Erinevus küll rikastab, aga kardetavasti on mu lastel õigus vanusest sõltumata.
TikTokki esmakordselt sirvides tabab mind õud välimussurve pärast, mida sotsiaalmeedia naistele topib. Lõputult iluklippe tuunitutest. Ja meenubki, et lisaks kõigele muule on mul ka vale sugu. Kõikidel valimistel Eestis on naiskandidaatidel läinud kehvemini kui meeskandidaatidel. Isegi TikTokis lööb laineid võbeleva suurkõhuga mees. Näen juba, kuidas mu välimus võetakse pulkadeks ning päriselt kuulengi, kuidas peaksin olema hoopis kodus laste juures.
Enne valimisi saadetakse sulle küsimusi, et valijad saaksid ennast sinu vastustega võrrelda. See on iseenesest tore. Kui saan kätte „Postimehe“ küsitluse „Häälteandjasse“, siis saadan ajakirjanikele kurja kirja. Normaalne kandidaat naerataks ajakirjanikele ja ei kritiseeriks vaba neljandat võimu. Aga mind tõesti häirib, kui väärtusküsimuste pähe topitakse ette hoopis valikut „õigete“ ja „valede“ naiste vahel. Et kas on õige, kui naine eelistab karjääri lapsele? Miks ei võiks mõlemat eelistada? Või kas on õige, kui mees eelistab karjääri lapsele? Lisaks püüan saada selgust, et kas Eestis multikultuursuse (mille all mõeldakse ilmselt tegelikult multikultuurilisust) lubatavuse küsimusega peetakse silmas kultuuriautonoomia kaotamist? Või kas küsitakse iseeneslikult tekkivate raseduste katkemiste (Abortus spontanea) ebamoraalsust? Vastuseks saan, et nii keegi teine ei mõtle. No sellest suur osa hädasid ju alguse saabki, kui keegi ei mõtle. Lülitan mõtlemise välja ja täidan küsimustiku ikkagi ära.
Ka loomakaitsjatele vastates ei too ausus valimisõnne. Nad küsivad kandidaatidelt, kas keskkonnakahjulikud piim ja liha peaks olema kõrgemalt maksustatud? Heldeke, mõlema hinnad on just poole võrra kerkinud, mis seal enam juurde maksustada. Põhitoiduainete hinnatõus haavab proportsionaalselt rohkem just väiksema sissetulekuga peresid. Kirjutan seega, et ei peaks olema, ja märkuste reale, et eelistan toidu raiskamise piiramist. Alles pärast tuleb meelde, et Eesti 200 programmis oli ka avaliku sektori toiduhangetes täisväärtusliku taimse menüü lisamine.
Pole midagi lihtsamat kui libastuda jagatavate kommide valikul. Nende, mis tänutäheks pakud, kui inimene on valmis sind kasvõi hetkeks kuulama. Aga komm on kaasajal maailmavaade. Ei tohi olla näiteks palmiõliga, sest Eesti 200 programm on tumeroheline ja tervisekaitsest pakatav. Lõpuks ostan poest lahtiselt müüdavat Ukraina toodangut, sellel pole koostist peal kirjas. Vähemalt maitse on suurepärane. Mõtlen Vene agressorite tekitatud keskkonnahävingule ja soetan järgmisel poeskäigul veel paar kilo juurde.
Pastakad tulid koledad. Kui te tahate taaskasutatud materjalist koledat valimispastakat, siis minu käest saab.

epl.delfi.ee 04.02.2023 https://epl.delfi.ee/artikkel/120138466/kolumn-liisa-pakosta-11-asja-mis-mul-on-riigikokku-kandideerimisel-untsu-lainud