Kolm viisi, kuidas isadepäeva rikkuda

Kodutöödesse ja järgmise põlvkonna kasvatamisse võrdselt panustamisest on ilmselt kõik kuulnud? Sest selles pole ju midagi uut. Inimkonna ürgne viis ellu jääda ja järglasi kasvatada on ikka olnud nii, et vanemad-vanavanemad pingutavad nagu üks mees ning ka küla abi kulub marjaks ära. Kuniks leiutati igasugused masinad, mis suure hulga töid ümber jaotasid, ning tekkinud segaduses tuli leiutada veel ka emadepäev ja isadepäev. Seda viimast pühapäeval tähistamegi.

Isad on sageli üsna vaiksed olevused. „Ei tea, kas saunaõlu sai külmkappi pandud,“ on tavateadvuse järgi sügavaimaks mureavalduseks, mis meesterahvale lubatud. Kahjuks on elus ka suuremaid muresid.

See lugu siin on isadest, kes on head. Tegelikult ongi enamik isasid head, vaid üksikud on suutnud meessoole varju heita. Aga nendest ma selles loos ei räägi. Nagu pole ka emadepäeval kombeks rääkida suurimatest äpardujatest. Räägin isadest ja vanaisadest, kes tahavad olla ja ongi väga head lapsevanemad, aga keda naised nende lihastele lastele ligi ei lase. Huvitaval kombel pole sellest olnud väga kombeks rääkida – et mõned naised on erilised mihklid isadepäevade ärarikkumise peale. See käib näiteks nii:

ESIMENE TASE (ALGAJATELE): „Mis sa koperdad siin jalus, mine parem tegele oma asjadega!“ Avaldumisvormid: ennast appi pakkuv isa nügitakse sõbralikult torisedes eemale, kuna ema saab kõigega ise hakkama. Ja tõenäoliselt saabki, aga mitte selles pole asi. Kui isal lubataksegi lapsega tegeleda, siis on ta kas liiga aeglane või liiga tormiline, liiga kohmakas või liiga enesekindel – no kindlasti teeb ta midagi nii valesti, et tuleb eemale müksida.

Tegelikult on tänapäeva noored isad oma esiisade kombel rohkem koduste toimetuste juurde naasmas. Hobuse rautamise asemel tuleb täpselt paika timmida mähkmeid ning puulusikate vestmise asemel tehakse koos lapsega linnumaju, mille peale jälle vanasti ei tuldud.

On naisi, kes arvavad ennast isegi beebimonitori osas ainupädevaks, ja isa tundub lihtsalt nii ebausaldusväärne või vähemalt sinnapoole. Ega need emad midagi halba ei mõtle, nad tahavad oma lapsele parimat ja muudes asjades on nad igati tublid õigluse ja võrdsete võimaluste toetajad. Lahendus olukorrale on kõik see, mis algab sõnadega: „Kallis, palun räägime.“

Teine tase (edasijõudnutele): „Sa ei teinud nii, nagu ma ütlesin! Valesti tegid!“ Avaldumisvormid: isa kritiseerimine selle eest, kui ta teeb lapsega midagi teistmoodi, kui ema ise on harjunud tegema. Hullem veel, kui isa söandab oma isiklikke arusaamu kasvatusest tutvustada.

Tegelikult ei ole päris kindel, kas lapsel ikka oleks lihtsam, kui tema ema ja isa oleksid absoluutselt kõikides asjades täpselt ühel arvamusel. Sest inimene on täpselt ühel arvamusel üksnes iseendaga, ja sedagi mitte alati. Kuni lapse põhiõigusi ning teineteist au sees hoitakse ja kuna ainuõigeid kasvatusmeetodeid pole lihtsalt olemas, siis pole vanemate omavahelistes arusaamatustes midagi loomuvastast.

Kui mõnele tublile emale tundub, et isal ei saagi olla pelgalt oma XY-kromosoomide tõttu mingit ettekujutust lastest, siis sada aastat tagasi polnud enamikul naistest ka mingit ettekujutust auto juhtimisest. Ometi on naised autojuhtimiseks justkui loodud, selle väljaselgitamiseks tuli nad lihtsalt rooli taha lubada. Lahendus olukorrale võiks olla see, kui keegi, kes seda hästi oskab, aitab vanemaid lepitada ja ühist keelt leida selles, et päris kõiges ei peagi ühist keelt olema!

KOLMAS TASE (NÕUAB JUBA pikemaajalist ettevalmistust): „Kutsun kohale lastekaitse ja politsei! Parem loobu kohe ühisest hooldusõigusest!“ Avaldumisvormid: kui isa pole ikka veel taibanud minema minna ja muudkui räägib mingist lapsega veedetud ajast või lausa oma õigusest lapsega pool aega ise tegeleda, siis aetakse isa minema ja hakatakse lapsega kokkusaamisi piirama. (Meeldetuletuseks: selles isadepäeva loos ei ole juttu päriselt hädasolevatest lastest, vaid ema võimumängudest isa ja lapse kahjuks.)

Tegelikult on selline olukord täiesti masendav. Lapsevanemad on tülli pööranud ja ema ähvardab isa: püüa mis sa püüad, lastekaitse- või sotsiaaltöötaja, kohus otsustab niikuinii emade kasuks! Ja on ette näidata pikk praktika, mis seda väidet toetab. On ametiisikuid, kes oma kinnistes stereotüüpides on valmis kohe lapse huve reetma, kui tujukas ema vaid laimukorvist läigatab. Piisab üsna vähesest, täiesti tõendamatustki, et kallutada otsustajaid ebaproportsionaalselt emade poole, sest nood nägevat laste kõrval rohkem harjumuspärased välja.

Umbes samuti oli mõnel inimesel alguses raske harjuda mõttega, et Eesti president polegi lipsustatud ja küpses eas meesterahvas. Või et auto võiks pärast lahutust jääda naisele. Sageli satub isegi ülipüüdlik isa mitme kahuri rünnaku alla korraga. Näiteks kui lapse ema, kes loobus imetamisest juba sünnitusmajas, teatab oma ürgemadust rõhutades, et isa tema ei vajagi. No aga laps? Et võib-olla siis, kui laps juba koolis käib, siis võiks isa teda vaatama tulla…

Või mida teha, kui peret aitav lastekaitseametnik teatab silmagi pilgutamata, et tema on feminist ning seetõttu eelistabki ema soove? Seadustes ja uhketes ­konventsioonides on küll kirjas, et meestel ja naistel on ühesugused õigused ja kohustused lapsevanematena, olenemata nende perekonnaseisust. Me räägime isadest, kes tõepoolest tahavadki niimoodi võrdsetel alustel lastekasvatusse panustada, nagu ühiskondlik ideaal ette näeb. Me ju tegelikult rõõmustame lastele raamatuid ette lugevate vanaisade ja mudilasi kõnnitavate papside üle! Ootame, et kodutööd, palgad ja koolis arenguvestlustel käimine oleks võrdsemalt jaotatud? Selle saavutamiseks tuleb isasid võrdsetena usaldada.

IGAÜKS, KES ON LAPSEVANEM või vanavanem, suudab ette kujutada neid sügavaid valusaid hingehaavu, kui võimalus suhelda oma järeltulijaga katkeb. Ah et mehed ei nuta? Neil polevat tundeidki? Ja just ema viis hälli heinamaale? Tol heinamaal ema ka imetas oma last, pikalt. Aga ka isa tegeles laste kasvatamise ja õpetamisega palju enam, kui seda mõnedki tänapäeva mehed ja naised teha jõuaks. Selle lihtsa tõsiasja peale, et ega ema hakanud palgi laasimist või võrgu laskmist õpetama, paljud ei tulegi.

Lahendus? Soo alusel diskrimineerimise lõpetamine. Ühiskonna suurem sallivus ja isade nägemine inimestena ka vanemate vaheliste tülide puhul. Armastuse üks imelisemaid omadusi püsib õnneks ajas muutumatuna. Kui kaks inimest armastavad ja hoiavad ühte last, siis ongi sellel lapsel kaks korda rohkem armastust ja hoitust. Ja selle takistamiseks pole mitte kellelgi õigust. Head isadepäeva kõigile! 

Eesti Ekspress 13. 11.2016