Kogukondadel on otsustamisel suur kaal

MUINSUSKAITSEAMETI PEADIREKTOR LIISA PAKOSTA: MUINSUSKAITSESEADUSE JÄRGI ON PAIDE ORDULINNUST ÜLES EHITADA VÕIMALIK


Juulis võrdsete võimaluste voliniku ameti muinsuskaitseameti peadirektori koha vastu vahetanud Liisa Pakosta alustas maakondadega tutvumist Järvamaast. Vestlesime sel puhul temaga Järvamaa muinsuskaitselistel teemadel.

Paide muudab suviti linna keskväljaku eksperimentaalseks vaba aja veetmise kohaks ja on võtnud sihi ajaloolise raekojaesise tänapäevaseks ümber ehitada. Kuidas suhtub muinsuskaitseamet ajaloolise linnasüdame jõulisse muutmisse?
Meie poole on pöördunud Paide inimesi ettepanekutega lõpetada keskväljaku uuendamine. Ent muinsuskaitse ei sekku väljaspool oma ülesandeid. Pole meie pädevuses öelda, kas Paide keskväljaku kavandatav ümberkujundamine on liiga modernne või mitte. Me oleme nagu päästeamet, kes hindab objektidel tuleohutust, mitte muid, nende pädevusse mitte puutuvaid aspekte.
Meile ei ole oluline, kas pink on punane või kollane. Paide linnavalitsus koos kohaliku rahvaga peab need asjad ise otsustama.
Ametile on kõige tähtsam, et maa all ei rikutaks autentset materjali. Me andsime eritingimused, näiteks peab olema tagatud maapõues peituva ajaloolise ainese säilimine, sademete äravool, kirik peab jääma vaadeldavaks ja kaevu asukoht olema markeeritud.
Kui väljaku ümberehitamisega minnakse maa alla, tuleb teha juba arheoloogilised kaevamised.

Paide vanalinna muinsuskaitsealune osa laieneb. Millised olemasolevad või lisanduvad toetusmeetmed aitavad kitsenduste mõju hoonete korrastusel leevendada?
Siin on kaks asja koos. Esiteks arheoloogiline kaitse. See, mida eelmisel suvel Paides väljakaevamistega õnnestus teada saada, on üliäge. Kinnitust sai, et siin olid linnus ja asula kõrvuti. Eesti inimesed pidasid Paidet juba 13. sajandil heaks elamispaigaks. Keskaegsed leiud, näiteks keraamika, tõendasid, et Paide on olnud suurem kui senine muinsuskaitseala.
Keskaegsed kaardid ei kipu olema kõige täpsemad. Paide puhul saame nüüd öelda, et 15.-16. sajandi linnaplaanid on teinud asjatundlikud inimesed, need on õiged ja kattuvad leidudega, mis maa seest välja tulid.
Teine aspekt on see, et maapealse ehk arhitektuurilise muinsuskaitseala laiendamine võrreldes 1973. aastal kehtestatud ala piiridega puudutab kolme kinnistut, mis seni alast välja jäid. Loomulikult tekitab uute nõuete lisandumine võõristust. Ühelt poolt on omandi kasutamisel piirang peal. Teisalt annab see aga kindlustunde, et õhtul magama minnes avaneb aknast sama vaade ka hommikul ärgates.
Muinsuskaitsealal elada ei tähenda, et piirangud hõlmaksid kogu maja restaureerimist, sest need rakenduvad riikliku kaitse all olevatele hoonetele, mida Paide vanalinna elamute seas pole. Pigem vajavad siin tundlikumat kätt mingid konkreetsed detailid, hoonete üldine struktuur.
Meil on olemas meede, mida vastavalt muinsuskaitseseadusele saavad inimesed kasutada muinsuskaitsealal asuvate hoonete säilitamiseks. Peagi avaneb taotlusvoor, taotlusi saab esitada 30. septembrini. Tõsi, toetusraha vajadus on 20 miljonit, aga raha on kaks miljonit eurot ehk kümme korda vähem, kuid see ei tähenda, et ei peaks proovima taotleda sinna, kus mure on kõige suurem.
Seega Paide arheoloogilise kaitseala laienemine otseselt hoonete omanike maapealset elu ei häiri, ent kui on plaan maapõue kaevuda, võidakse määrata arheoloogiline uuring, mille läbiviimist riik toetab.
Kokkuvõttes on odavam lasta uuring teha kui kaevamise käigus avastada, et maapõuest tulevad välja leiud. Sel juhul on kaevetööde ootamatu peatamine kaheks nädalaks tavaline.

Paide Vallimäe ja seal asuva ordulinnuse vareme haldamine on SA Ajakeskus Wittenstein käes, õlul ja rahakotil. Kas muinsuskaitseametil on kavas vanade kindlusrajatiste müüride säilitamisse ja paremini eksponeerimisse panustada?
Paide linnus on mõne aasta eest saanud üle 80 000 euro toetust müüride konserveerimistöödeks. Viimastel aastatel pole uusi taotlusi tulnud.

Eestis on arheolooge, kes on keskendunud mõnele piirkonnale ja kelle töö suurendab paikkonna ajalooteadvust ning atraktiivsust. Järvamaa on siiani üsna vähe uuritud kant, kuigi näiteks Muinas-Kareda on Läti Hendriku kroonikas sama tihedalt mainitud kui Tartu, Otepää, Viljandi või Rakvere, kuhu praegu on linnad peale kasvanud. Kuidas Järvamaad siin järele aidata?
Teaduslik uurimistöö on Tallinna ja Tartu ülikooli käes. Teaduse parem rahastaus on võti, mis aitab meil oma juuri paremini tundma õppida ja teadlikkust suurendada. Olen seda meelt, et juurte ja lugude tundmine on osa vaimsest tervisest ja kaitsetahtest.

Poolas, Leedus ja Lätis, näiteks Malborkis, Trakais ja Turaidas, on ajaloolised kindlused varemetest üles ehitatud. Paides on sellisel moel taastatud Vallitorn ja kunagine linnavolikogu esimees Andres Taimla propageeris ambitsioonikamat mõtet ehitada üles kogu linnus. Kohe Järvamaa piiri taga Põltsamaa lossis, mis on väga hästi säilinud, käivad praegu samuti suured taastamistööd. Kuidas meie muinsuskaitse sellisele tegevusele vaatab?
Eesti riigis on olnud perioode, kus sellist tegevust ei soositud, aga ajas asjad muutuvad. Viimased kolm aastat kehtinud muinsuskaitseseadus peab sedalaadi taastamist võimalikuks.
Praegu taandub põhiküsimus sellele, kuidas kaitsta autentset materjali. Kui mitu inimpõlve hiljem peaks otsustatama uus osa eemaldada, peab olema võimalik vana uuest eristada ja autentne materjal välja tuua ehk vanad müürid taas endisel kujul välja puhastada.
Kui Paide sooviks ordulinnuse uuesti üles ehitada – see on siinsete inimeste ja võimu otsus -, siis sellesse tuleb suhtuda mõistvalt. Muinsuskaitsega tuleb tegevused muidugi kooskõlastada, et tööd saaks õigesti tehtud.

Paide vana rahvamaja rajati vabadussõjas võidelnute mälestuseks, kuid pole mälestusmärgina kaitse all. Teadaolevalt plaanib hoone praegune omanik selle müüa ja võimalikul ostjal on kavas hoone maha võtta, et asemele ehitada nüüdisaegne ärihoone. Kuidas suhtub muinsuskaitseamet säärasesse stsenaariumi?
Rahvamaja ajaloolisest tähendusest tuleks rohkem rääkida. Lugesin vanadest ajalehtedest, et Paidet nimetati II maailmasõja eel Eestimaa Pariisiks siinse kultuurielu pärast, rahvamaja saalis mängiti isegi oopereid.
Äge, kuidas rahva annetustega pandi püsti rahvamaja, mis seda Eestimaa Pariisiks olemist võimaldas.
Kultuuriministeerium võiks tulla Paidesse väljasõidule. Paide on õpetlik näide, kuidas uue hoone ehitamisel tuleks leida ka vanale majale uus, väärikas rakendus. 1987. aastal valmis Paides uus kultuurimaja ja vana jäi kohe tühjaks. Kultuuripärandi mõttes olnuks kõige parem, kui ka vana hoone jäänuks kasutusse, sellele tuleb enne uue ehitust mõelda.
Ma ei ole märganud, et varem oleks tehtud ettepanekuid võtta Paide vana rahvamaja riikliku kaitse alla. Nüüd ei vasta see enam ka kriteeriumidele kas või paigaldatud plastakende pärast. Hoone ei jõudnud ka ekspertide koostatud 20. sajandi arhitektuuri analüüsi nimistusse.
Kohalik omavalitsus saab objekti kaitsta üldplaneeringus tingimusi seades. Volikogu saab soovi korral algatada hoone kohaliku kaitse alla võtmise.

Paljud Järvamaa kirikud on sakraalehitiste korrastamiseks saanud toekat tuge pühakodade programmist. Kas see meede on kavas tagasi tuua?
2018. aastal lõppenud pühakodade programm oli valitsuse poliitiline otsus ja seda meedet ei saa tagasi teisiti, kui et poliitikutel tuleb uus otsus teha. Kui kogukonnad leiavad, et meede on endiselt vajalik, siis tuleb poliitikuid survestada. Muinsuskaitseamet ainult tervitab rahastuse suurendamist.
Praegu võistlevad kirikud eraisikutega, kes soovivad Paide muinsuskaitsealal hoonete säilitamiseks toetust taotleda. Pott on ühine.

Kas muinsuskaitseametil on kavas teha kohalike mäluasutustega tihedamat koostööd, et kasutada kohapealset kompetentsi muististe säilitamisel ja paremal tutvustamisel? Näiteks Tallinn, Tartu ja Narva on muinsuskaitseametiga seljad kokku pannud.
Omavalitsusel on võimalik sõlmida muinsuskaitseametiga haldusleping ja luua sellega endale muinsuskaitseüksus. Tallinn, Tartu ja Narva on seda võimalust kasutanud.
Uued teadmised Paide ajaloost muudavad linna tõusvaks täheks. Paide linnavolikogu otsustada on, kas soovitakse ise süsteemsemalt ajaloolise pärandi hoidmise ja teadvustamisega tegeleda. Seadus annab selleks võimaluse, mida muinsuskaitseamet on kohapealse huvi ja rahastuse olemasolu korral valmis arutama.
Kui rääkida kohalikust kompetentsist, siis Eesti mastaabis on ajakeskus Wittenstein eeskujulik näide.
Muinsuskaitseseaduse järgi tegeleb pärandkultuuriga loomulikult muinsuskaitseamet, ent me sekkume muuseumide sisutegevusse vaid juhul, kui muuseum nõu küsib või abi vajab või kui teema puudutab kõiki, näiteks hoidlate pommikindlus.
Peretasandil saab igaüks üles tähendada oma lähedaste lood ja need ühisesse mällu talletada. Kooliprogrammis on uurimistööd, kus õpilased kirjeldavad perele kuuluvaid vanu esemeid, oma esivanemate elulugusid – põhikooli lõpuks saab laps selgeks oma pere loo.
Kareda küla 12aastane koolilaps saab edaspidi istuda kodus arvuti taha ja lüüa MUISi (Eesti muuseumide veebivärav – toim) või MUINASi (kultuurimälestiste register – toim) lahti ning uurida, mis arheoloogilisi leide on kodukohast leitud, vaadata arhitektuurimälestisi, lugeda pärimusi ja kohalike inimeste elulugusid. Lood praegu veel nii lihtsalt leitavad pole, aga püüdleme. Me töötame selles suunas, et inimene saab tulevikus kogu informatsiooni veebist kätte ning tal on võimalus lisada samasse süsteemi ka oma pere pärimusi ja teavet. Selline ühisloome kasvatab kultuurikihti.
Praegu saab paigaga seotud museaale veebist vaadata, aga kogu teave pole veel sisestatud. Kui see andmekogu valmis saab, on see väga äge koht.

Kuidas suhtub muinsuskaitseamet Eesti Vabariigi taastamise aega kui säilitamist ja talletamist väärivasse? Kas seda perioodi on ka selle pilguga vaadeldud?
Muidugi on. Paide muusika- ja teatrimaja on üleeestilise tähtsusega arhitektuurimälestis, mis markeerib 1980. aastate rahva püüdlust kultuuri poole ja eraldumist nõukogude võimust moodsa arhitektuuri abil. Kohalikel mäluasutustel on tähtis roll. Näiteks Türi vald ja kogukond märkasid ning võtsid kokku kunagised kodanike komiteede liikmed. Praegu on paljud neis sündmustes osalenud inimesed elus ja lihtne on mälestusi talletada.

Räägime punamonumentidest. Näiteks Paides Prääma raba servas on fašismiohvrite monument, mis asub kohal, kus 1941. aasta lõpul ühed järvalased lasid sõjakohtu otsusega maha teisi, punavõimuga koostööd teinud inimesi. Hukatute haud leiti alles 1960ndatel ja nad maeti ümber Reopalu kalmistule. Kui kriitiliselt hinnatakse punamonumentidega kaasas käivaid lugusid ja mälestusmärkide avalikust ruumist eemaldamist?
Prääma raba mälestuskivi pole riikliku kaitse all olnud. Iga kivi, iga hukkunu taga on lugu ja pole riigikeskset lugude tõlgendamise agentuuri. Kogukond peab otsustama, kas need lood omavad tähendust või mida selliste monumentidega ette võtta.
Kohalikel omavalitsustel tuleb koos muuseumide ja koduloolastega arutleda ja otsustada, kas neid monumente tähistada või teisaldada. Valikuid on kindlasti rohkem kui lammutamine.

Sõjahaudadega on teine lugu. Need olid seni topeltkaitse all, 1990ndate algusest muististena, 2007. aastal võeti vastu sõjahaudade kaitse seadus, mis andis teistkordse kaitse. Nüüd on lõpetatud terve hulga selliste objektide mälestisestaatus.
Sõjahaudade ümbermatmise korral pole tarvis enam muinsuskaitseameti nõusolekut.

Reopalu kalmistul eelmisel aastal juhtunu näitas, et kultuuriväärtuslikud kalmistuid ei ole küllaldaselt inventariseeritud. Kas kalmistutega on kavas põhjalikumalt tegeleda?
Reopalu juhtum näitab, kui tähtis on kalmistu inventariseerimine. Tänapäeval on selleks kõik võimalused olemas. Näiteks Tallinna Metsakalmistu registriandmed on Haudi portaalis otse kättesaadavad.
Paide tellis inventariseerimise umbes 15 aastat tagasi ja need andmed päästsid olukorra. Metalli kokkuostupunkti tähelepanelike töötajatel abil tagasi saadud metallplaadid jõuavad inventariseerimisandmetele tuginedes taastatuna endisele kohale tagasi.

“MUINSUSKAITSEALAL ELADA EI TÄHENDA, ET PIIRANGUD HÕLMAKSID KOGU MAJA RESTAUREERIMIST, SEST NEED RAKENDUVAD RIIKLIKU KAITSE ALL OLEVATELE HOONETELE, MIDA PAIDE VANALINNA ELAMUTE SEAS POLE.”

“POLE MEIE PÄDEVUSES ÖELDA, KAS PAIDE KESKVÄLJAKU KAVANDATAV ÜMBERKUJUNDAMINE ON LIIGA MODERNNE VÕI MITTE. ME OLEME NAGU PÄÄSTEAMET, KES HINDAB OBJEKTIDEL TULEOHUTUST, MITTE MUID, NENDE PÄDEVUSSE MITTEPUUTUVAID ASPEKTE.”
URMAS GLASE Muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta ütleb, 15.-16. sajandi Paide linnaplaanid on teinud asjatundlikud inimesed, need on õiged ja kattuvad leidudega, mis maa seest välja tulid.

URMAS GLASE

Järva Teataja 09.08.2022