Avaleht Seisukohad Kas muinsuste kasutamine hävitab kultuuripärandit?

Kas muinsuste kasutamine hävitab kultuuripärandit?

Ükskõik, kas muinsuskaitse lubab või ei luba Tartus toomkiriku varemetesse ajutist klaasist ehitust, tekitab otsus paljudes meelepaha. Ühtede arvates oleks uus seal ebaeetiline ja hävitaks mälestise. Teised pahandaks uue elu pidurdamise pärast, sest laguneva vareme kõpitsemine ei peaks vaid õppejõudude palkade arvelt käima, kirjutab muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta.

Pärandiga seotud emotsioonid ja kirg on suurepärane, ka täiesti vastandlike arvamuste puhul. Masendav oleks ükskõiksus.

Toome varemete väärtuse üle vaidlust pole, siin on kõik õnneks ühel nõul. Aga meil on ka pärandit, mille väärtuse üle vaieldakse kasvõi malk maast püsti. Näiteks kui monument on ühtedele armas, aga teistele tekitab õõva, siis seda nimetatakse vastuoluliseks pärandiks. Moodsat muinsuskaitset suunava Faro konventsiooni järgi peavad riigid pakkuma lausa lepitusmenetlust, et vastuoluline pärand rusikaid taskusse ei jätaks. Samas ei näe rahvusvaheline arusaam muinsuskaitsest kuidagi ette ajalootraumade või -valede kultuuri parimaks osaks arvamist. Iga väärtusotsus tehakse ikkagi kohapeal, arvestades tähenduste ja muutuva ajaga.

Näiteks Lätis juhtis punasümbolite kadunimistu koostamist sealne muinsuskaitseamet. Kuna pärast taasiseseisvumist pole Lätis punamonumente kultuuripärandi hulka arvatudki, anti ülevaatus ametile uue ülesandena eelnõuga, mis oli kultuuriministeeriumis ette valmistatud ja mis 16. juunil seimis ära koputati. Otsusega nähti ette avalikust ruumist ära koristada kogu kunst, mis on Läti kui iseseisva riigi väärtustega vastuolus – kas kiidavad õigusvastast nõukogude või fašistlikku okupatsiooni või annavad sellest kallutatud või moonutatud teavet. Otsus käis seega tänaval jalutaja silmapiiri kohta ja ei puudutanud sõjahaudu ega kalmistuid.

Muinsuskaitseameti juhtimisel vaadati Lätis läbi üle 300 monumendi või ehitise. Mõned olid juba hävinenud, osa arvati sõjahaudadeks, mõni ei vastanud seaduses toodud kriteeriumitele. Muinsuskaitseameti otsusega esitati eemaldamiseks 70 objekti. Loomulikult saatis sedagi avalik arutelu, oodatust vähem kirglik.

Pärand pole vastuolude kütkeis tänase päeva üllatusena. Kaasaegne arusaam kultuuripärandi kaitsest sündis 19. sajandil, algusest peale tunde- ja vastuoludeküllaselt. Oli meil ju eestikeelsel ja saksakeelsel rahval vastastikku teineteist välistav omamüüt, pimedast orjaajast tsiviliseerimiseni. Kui Kristjan Raud iseseisvas Eestis 5. veebruaril 1919 haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks määrati, oli kaalukauss langenud.

Kaks mõtet
Rahvusvaheline arusaam muinsuskaitsest ei näe kuidagi ette ajalootraumade või -valede kultuuri parimaks osaks arvamist.

Kui rõhk on pärandi kasutamisel, siis tähendab see ka kaasaegseteks vajadusteks vajalikke muudatusi.

Noore riigi muinsuskaitse mõtteviis ehitati eestikeelsele kogukonnale, kellel on omad traditsioonid oma esivanemate põlisel maal. Sellest lähtusid nii muuseumid kui mälestise registreerimine. Ehkki registrisse ei sattunud mitte niivõrd rehed, vaid keskaegsed linnused ja kirikud. Mõisad said meie euroopalikkuse tunnistajateks hiljem, sovetlusele vastandumisega.

Okupatsiooniga vajutati meid kultuurisõtta ja sellest vabanemine mõjutas praegusesse põhiseadusesse eesti kultuuri läbi aegade säilitamise eesmärki sisse kirjutama nii, et eesti on väikese algustähega. Liiga valusalt oli nähtud okupandi kultuurirüüstet, mis räige tragöödiana rullub meie silme ees lahti praegu Ukrainas. Ühel pool rahvas, kes kultuuripärandile toetudes on valmis oma vabaduse eest surema, ja teisel pool okupant, kelle pähe on istutatud jube ettekujutus vajadusest see kultuur hävitada. Kultuuripärand on siingi kaitsetahte küsimus. Nii et meil siin tagalas oleks tõesti midagi lausa valesti, kui kultuur ja pärand ühtegi emotsiooni ei tekitaks.

Kui me nüüd läheme tagasi sellesügisesse Toome varemete vaikusesse, siis saame seal meenutada rahvusvahelist muinsuskaitse eesmärki. Selleks on rahumeelse ühiskonna ülesehitamine elukvaliteeti parandava kultuuripärandi abil. Pärandikasutajate kogukond on siin sama oluline kui ekspertkogud. Eesti 2035 arengukavas on kultuuripärandi rolliks jäetud turismi arendamine. Tõesti, mälestised vajavad ka raha ning turism tähendab, et keegi ehk toob seda raha.

Kui rõhk on pärandi kasutamisel, siis tähendab see ka kaasaegseteks vajadusteks vajalikke muudatusi. Isegi mitmed kultuuriasutused on öelnud, et neil takistab energiasäästlikumat elu just muinsuskaitse oma piirangutega. Omaniku elukvaliteedihuvi ja muinsuskaitseline avalik huvi on sageli kattuvad, ent paraku leidub ka siin ridamisi mõttetuid väärtuskonflikte, mida saab õiguspäraselt tegutsedes ära hoida. Näoga omaniku poole seismine ei tohi muutuda ka sellest, kui omanik on «ärimees».

Kultuuripärand on kaitsetahte küsimus. Nii et meil siin tagalas oleks tõesti midagi lausa valesti, kui kultuur ja pärand ühtegi emotsiooni ei tekitaks.

Muinsuskaitseametnik otsustab omandipiirangute üle. Näiteks kas mälestises elava pere laps saab minna ülikooli või tuleb kõik säästud panna kütmisse, kuna hoone aknaid-seinu pole lubatud muuta? Omanikele tuleb jutt kultuuripärandist kui elukvaliteedi parandajast selle taustal mõnikord üllatusena. Teised külmad põhjamaad on mälestiste energiatõhususe südameasjaks võtnud ja häid näiteid muudkui lisandub. Ka Eestis ütleb seadus, et mälestisi kasutame vastavalt kaasaja vajadustele. Selle talve vajadus on madalamad küttearved ning ega järgmisedki hõlpu too.

Energiatõhususega on tegeletud igal ajal oma aja teadmiste ja oskuste piires. Täna on nii oskusi kui võimalusi oluliselt rohkem ja ühtegi ebaproportsionaalset omandipiirangut pole ametnikul õigust seada. Proportsionaalsus tähendab seda, et nõue peab olema selgelt põhjendatud ja mitme variandi vahel kaalutud, leides nii üles vähimal võimalikul määral omanikku piirava ja tema huvidega arvestava lahenduse. Piirata saab tegevusi, mis mälestist hävitaks või selle seisundit halvendaks. Ametnike voli on selgelt piiratud ka uute algatuste peatamisel. Lisaks ei saa uuringuid määrata väljapoole kavandatud tööde ala, vaatekoridore väljapoole enim kasutatavaid. Seadus ei luba ametnikul valida, kas ta ise tahaks olla liberaalsem või konservatiivsem. Mõistagi saab alati muuta seadust, kui see vajalik tundub.

Seadus ei luba ametnikul valida, kas ta ise tahaks olla liberaalsem või konservatiivsem. Mõistagi saab alati muuta seadust, kui see vajalik tundub.

Tuliselt on vaieldud sellegi üle, kas juhtumisi säilinud kuivkäimla peaks olema mälestis või mitte. Ühtedele on see osa tervikust, teistele kole koht, mille loomuldasa kokku langevale kehandile restaureerimisraha suunamine tundub hullumeelsus. Otsuseid ilust või inetusest ei saa lõpuni välistada, ent professionaalses muinsuskaitses on otsustamise alused õigusselged ning -kindlad ja tõenduspõhised. Sobiv ja mittesobiv ei tohi selguda ootamatult ning sarnases olukorras erinevalt. Sellise mõtteviisi muutmine võib häirida mõnda, kes on seni harjunud oma arvamust esteetikast piisavaks aluseks pidama. Näeme isegi selliseid vaidlusi, kus hoone ligipääsetavaks muutmine takerdub eitusesse stiilis «see lihtsalt ei sobi». Siin saab asja korda, kui otsustamispõhimõtted on avalikud ja nende põhjal võimalik otsuseid ette ennustada. Lihtsam on ehitusfüüsikaga, mis kehtib ka mälestistel. Kui vihmavesi juhtida sokli peale, siis saab see lõpuks tõsiselt kannatada. Sellest pole ka omanik ise lõpuks huvitatud.

Isegi vastanduvatest aruteludest on kõige rohkem kasu pärandile endale – inimesed väärtustavad rohkem seda, mida paremini tuntakse. Mullu taotles Tartu Ülikool toomkiriku varemeis 14. sajandi kapiteelide konserveerimiseks raha, ent ei jõudnud edetabelis piisavalt kõrgele kohale ja jäi toetusest ilma. Tänavu tuleks suhtelise väärtuse punktid võib-olla kõrgemad. Kuidas muidu pärand inimesi liidakski, kui see kirgi ei tekitaks või kui sellest vähemasti midagi põhjalikumalt ei teaks. Pealkirjas esitatud küsimusele näevad vastuseid meie lapselapselapsed. Teeme muinsuskaitseametis kõik võimaliku selleks, et vastus oleks «ei hävinemisele, jah kasutusele!».


arvamus.postimees.ee 02.10.2022 https://arvamus.postimees.ee/7617903/liisa-pakosta-kas-muinsuste-kasutamine-havitab-kultuuriparandit