Kas kruusi järjest kallimate asjade vastu vahetades võib saada korteri omanikuks?
Liisa Pakosta
Õnneks pole aega kaisukaru pärast südant valutada, sest paari sammu pärast hakkavad aia peale püstitatud reklaamplakatilt silma tuttavad näod. Hoovi sisenedes ei ole rahvasaadikutest Liisa-Ly Pakostast (Eesti 200) ja Hendrik Johannes Terrasest (Eesti 200) aga halli aimugi. On ikka targad inimesed – panevad noored mõttekaaslased enda eest tööle. Kuid siis ilmub selja tagant Pakosta, kellele pikemalt mõtlemata vahetuskaupa pakkuma asun. «Ma tulin täna siia tassiga. Tassi vahetasin natuke väärtuslikuma asja vastu ja nüüd ma olen saanud endale jääkaru Jääksu, kes aitab õndsat und magada.» Kuid ma ei jõua müügiteksti veel lõpetadagi, kui rahvasaadik jookseb tuppa. «Kaks sekundit, ma leian sulle selle,» ütleb ta.
Liisa-Ly Pakosta oma Ivo Nikkolo seelikust ja särgist koosnevat kostüümis Kanadas endise riigipea Toomas Hendrik Ilvese visiidil.
«Täistund»
Muljetavaldav enesekindlus! Rahvasaadik teab täpselt, mida üks kodanik vajab.
«See kostüüm on kohalik toode ja mulle jäi see ausalt öeldes väikseks,» tutvustab Pakosta mulle neoonsinist Ivo Nikkolo seelikust ja särgist koosnevat kostüümi.
Ei tea, kas saatsin valesid signaale endisele soolise võrdõiguslikkuse volinikule? Aga samas, kostüümi lugu on uhke.
«Ma ostsin selle, et käia presidendiga riigivisiidil. See ei kortsu. See on hea, kui sa pead lennukist jooksma otse kohtumisele,» selgitab ta mulle toonase kostüümivaliku põhimõtteid.
Number 42 suurusega uhke firma kleit näppude vahel, lähen sobivas vormis naisterahvast otsima. Justkui tellitult ilmub noormees neiuga, kellel ilmselgelt riideid liiga vähe. «See on tõesti Liisa Pakosta enda kostüüm, millega ta käis koos presidendiga Kanadas riigivisiidil!» üritan juhuslikule möödujale kostüümi maha parseldada.
Ei tea, kas asi on kaamerates või Pakosta kostüümis, kuid suunamudija Aleksandria Mironjuki nägu lööb särama. Ja ka mul, sest noorte kehadelt sätendavad vastu kõrvarõngad, firmatossud ja käekellad. «Sinu prillid, enda omasid ma ei anna,» nöögib Mironjuki kihlatu Artur Reinvart. «Ei! Ma tahan neid veel kanda!» vastab Mironjuk resoluutselt. «Minul ei ole midagi. Annaks rinnahoidja, aga sedagi pole!» kuulen ma – ja tehing jääb katki.
Tundub, et olen ainus, kes Kalamaja päevadele mõne üleliigse eseme kaasa võttis. Õnneks leian kiirelt naisterahva, kes on koduukse ette sadu asju laiali laotanud.
Nüüdseks on enesekindlus laes ja alustan müügiteksti otsekoheselt.
– «Mis on teie number?»
– «Ee.. mis mõttes? Telefoninumber vä?»
– «Kleidi number!»
– «Minul on 38 vist, umbes.»
Delikaatsete küsimuste pärast politseisse helistamise asemel haarab naine Pakosta sinise kostüümi, vajub hetkeks mõttesse ning paneb diagnoosi. «Pakun, et see on mingi 2008. aasta toode.»
Hämmastav silm! Ivo Nikkolo brändi kostüümi tunneb kalamaja elanik pelgalt peale vaadates ära.
«Aga kuhu me liigume selle teemaga? Kas sa tahad seda mulle anda?» on Britt Samoson põnevil. «Kui see teile meeldib,» vastan põgusalt.
postimees.ee 01.06.24
Liisa-Ly Pakosta oma Ivo Nikkolo seelikust ja särgist koosnevat kostüümis Kanadas endise riigipea Toomas Hendrik Ilvese visiidil.
«Täistund»
Muljetavaldav enesekindlus! Rahvasaadik teab täpselt, mida üks kodanik vajab.
«See kostüüm on kohalik toode ja mulle jäi see ausalt öeldes väikseks,» tutvustab Pakosta mulle neoonsinist Ivo Nikkolo seelikust ja särgist koosnevat kostüümi.
Ei tea, kas saatsin valesid signaale endisele soolise võrdõiguslikkuse volinikule? Aga samas, kostüümi lugu on uhke.
«Ma ostsin selle, et käia presidendiga riigivisiidil. See ei kortsu. See on hea, kui sa pead lennukist jooksma otse kohtumisele,» selgitab ta mulle toonase kostüümivaliku põhimõtteid.
Number 42 suurusega uhke firma kleit näppude vahel, lähen sobivas vormis naisterahvast otsima. Justkui tellitult ilmub noormees neiuga, kellel ilmselgelt riideid liiga vähe. «See on tõesti Liisa Pakosta enda kostüüm, millega ta käis koos presidendiga Kanadas riigivisiidil!» üritan juhuslikule möödujale kostüümi maha parseldada.
Ei tea, kas asi on kaamerates või Pakosta kostüümis, kuid suunamudija Aleksandria Mironjuki nägu lööb särama. Ja ka mul, sest noorte kehadelt sätendavad vastu kõrvarõngad, firmatossud ja käekellad. «Sinu prillid, enda omasid ma ei anna,» nöögib Mironjuki kihlatu Artur Reinvart. «Ei! Ma tahan neid veel kanda!» vastab Mironjuk resoluutselt. «Minul ei ole midagi. Annaks rinnahoidja, aga sedagi pole!» kuulen ma – ja tehing jääb katki.
Tundub, et olen ainus, kes Kalamaja päevadele mõne üleliigse eseme kaasa võttis. Õnneks leian kiirelt naisterahva, kes on koduukse ette sadu asju laiali laotanud.
Nüüdseks on enesekindlus laes ja alustan müügiteksti otsekoheselt.
– «Mis on teie number?»
– «Ee.. mis mõttes? Telefoninumber vä?»
– «Kleidi number!»
– «Minul on 38 vist, umbes.»
Delikaatsete küsimuste pärast politseisse helistamise asemel haarab naine Pakosta sinise kostüümi, vajub hetkeks mõttesse ning paneb diagnoosi. «Pakun, et see on mingi 2008. aasta toode.»
Hämmastav silm! Ivo Nikkolo brändi kostüümi tunneb kalamaja elanik pelgalt peale vaadates ära.
«Aga kuhu me liigume selle teemaga? Kas sa tahad seda mulle anda?» on Britt Samoson põnevil. «Kui see teile meeldib,» vastan põgusalt.
postimees.ee 01.06.24